Ma ei tea kedagi, kes kevadet ei ootaks. Aeg, mil loodus üha soojeneva päikese all end talveunest äratab, pakub igal hetkel midagi uut ja kordumatut. Endalgi läheb olemine muretumaks ning looduses liikudes leiad lausa iga päevaga kaaslasi juurde. Olgu need siis talveunest ärganud karud, soojalt maalt naasnud rändlinnud või kodumetsa esimesed ülased. Ühtmoodi uudsed on nad igal kevadel.

Saabuva kevade esimene märk on tilkuvad jääpurikad. Kuigi sel ajal katab maapinda veel korralik lumevaip, on õhus juba kevade hõngu. Sest üha kõrgemaid kaari pidi käiv päike paneb lume sulama, veeaurust niiskunud õhk küllastub uutest lõhnadest. Lume minekut annab siis veel oodata, ja need päevad tunduvad väga pikad. Kuid lõpp tuleb kiiresti: paari päevaga on lagedad kohad paljad, neilt vaatab vastu sügisel unne vajunud ümbrus.

Ent siis otsustab kevad uudishimu pidurdada: mõned päevad õrna lumesadu mõjub tohutu tagasilöögina, nii et tundub, nagu jääks soe ja värvikirev kevad sel aastal tulemata või siis tuleks piinliku aeglusega. Tegelikult ootab loodus nõnda järele neid, kes ehk muidu ei suudaks sammu pidada. Kõik tuleb omal ajal: peagi võrsuvad päikesepaistelisel aknaalusel esimesed lumikellukesed ning metsa lõunaserval sinililled. Õhk täitub linnulauluga.

Ja just siis, kui tundub, et suudad kõik muutused endasse koguda ning nendega sammu pidada, arvad end sammuvat loodusega käsikäes ning täpselt ühes taktis, teeb suur isand ootamatu spurdi: üksikute rohuliblede asemele laotub äkki roheline vaip, isegi puudel on juba hiirekõrvad ning mets kajab iga päevaga üha enam häältest.

Karu otsib oma selle aasta esimest kõhutäit, sest koopas või oksarisu all unelemise aegu on eelmise sügise varud naha alt kadunud. Ka mäger ja kährikkoer ajavad ennast urust välja ning teevad metsaalustel jäätunud lumeriismetel esimesi samme: varjulistest kohtadest pole päike veel suutnud kõiki talve märke kustutada. Linnud tõttavad uusi kodusid rajama, mõned ka vanu elamisi üle kontrollima ja vajaduse korral remontima. Teised peatuvad lihtsalt üürikeseks puhkepausiks, et siis edasi kaugemale lennata. Kõigi muutustega on võimatu kaasas käia, kevad lihtsalt kasvab üle pea.

Minule teeb kevade eriliseks just see plahvatuslik muutumine. Iga talve lõpul usun, et sel kevadel käin rohkem väljas, seekord suudan hoomata kõike ega jää millestki ilma. Ometi läheb iga kord teisiti. Kui algus on paljulubav – panen tähele värskeid loomajälgi, märkan saabuvaid kuldnokki, kuulan nende kooriharjutusi ja nopin naisele esimesed ülased –, siis lõpujooneni jõuab kevad alati enne mind.

Võib olla oleks kaval loobuda üritamast sammu pidada ning selle asemel proovida võtta kevadet tüki kaupa. Näiteks ühel aastal keskenduks ainult lumeminekule. Teisel jällegi uuriks, kuidas sinililled üritavad oma õisi läbi metsa alla ladestunud leherisu suruda. Kolmandal prooviks lindudega ühes rütmis kilgata. Siis loomad, ja nii edasi, kuni ring saab täis. Tundub olevat hea mõte, kuid ma kahtlen, kas see plaan töötab. Sest otsides näiteks esimesi sinililli või ülaseid, ei suudaks ju peatumata mööduda suur-kirjurähnide pulmamängust ning nende pesaehitusrituaalist, arvates, et küll järgmisel aastal kohtume. Aga mis siis, kui vahepeal võtab metsaomanik ette raie ning piirkond osutub järgmisel aastal rähniperele sobimatuks?

Iga kevad erineb kõigist eelnenuist ja järgnevatest, on omamoodi suursündmus. Ta on nagu isiksus, kes ise otsustab, millal talv peab lahkuma ning kui kiiresti ta seda tegema peab. Kas ta peab lahkuma tagasi vaatamata või jäetakse talle rohkem mänguruumi, nii et võitlus kestab kauem.

Kevad on ja peab olema ettearvamatu. Võib-olla kunagi vanemana ja kogenumana suudan haarata kõike, kuid ma kahtlen selles. Tunnistades ärkamise ja tärkamise võimu, ei jõua tunda muud peale rõõmu. See rõõm annab energiat ega lase peadpööritava kirevuse kätte nõrkeda. Niisiis, nautigem seda, mida kevad parajasti pakub.