Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/5
Pajud – see on imelihtne

Kullendavad pajutibud on eestlasele niisama tähtis kevade märk kui sinililled. Pajud õitsevad kaua: mõnel varajasel kevadel võivad esimesed kuldsed tibud ilmuda juba märtsi lõpus, viimased aga alles juunis.

Eri liiki pajud õitsevad eri ajal, võimaldades nii mesilastele kestvat rõõmu: kõik pajud on head meetaimed ja kevaditi tähtsad õietolmu andjad. Inimene märkab eelkõige neid esimesi õitsejaid, hilisemad jäävad tähelepanuta. Kuni lõpuks viimane – raudpaju-isand – jälle natuke pilku püüab. Tähelepanu hajumist soodustavad ka urvad: mida varasem õitseja, seda karvasemad, kiisulikumad need on, mida hilisem, seda paljamad. Viimastel õitsejatel köidab vaid tolmukate kuld.

Õitsemise ajal peab pajude puhul kindlasti arvestama seda, et nad on kahekojalised taimed: osal põõsastest on isasurvad, osal emasurvad. Isasurbadega taimed on palju silmatorkavamad: enne puhkemist võivad tolmukapead olla punased, õitsemise ajal kannavad urvad kuldkollast rüüd. Emasõitel on värvirikkust palju vähem: emakas on tavaliselt kahvatu kollakasrohekas. Nii võib kergesti eksida, pidades õitsvaid eri soost pajusid eri liiki kuuluvateks. Seetõttu annavad taimemäärajad eraldi määramistabelid isas- ja emastaimede jaoks.


Õitsemise aja järgi võib pajud jaotada kolme üldisemasse rühma: [NB! järgnevad kolme punkti algused lihtsalt bold!]

1. Varaõitsevad: urva alusel pole lehti. Õitsemine algab neil enne lehtimist. Nii käituvad kõik „kiisupajud“, kellest oli juttu juba märtsinumbris. Valged kiisud muutuvad õitsemise ajal kollasteks tibudeks. Enamasti kumab läbi kiisu karvade ka tolmukapeade ja õie kattesoomuste roosakas või mustjas värvus. Tabelis on tüüpilised selle rühma pajud esimeses reas, teise ja kolmanda rea liikidel ilmnevad üleminekutunnused järgmisele.

2. Keskmise õitseajaga: urva alusel on selgesti näha väiksed lehekesed (pikkus urva läbimõõdust suurem). Õitsemise algus langeb lehtimise ajale. Nendel pajudel on urvad enne õide puhkemist vaid veidike „kiisud“ – valgeid karvu on vähe. Seetõttu on selgelt näha urva sees peidus oleva õie kandesoomuse värvust: see võib olla alguses punakas ning muutuda õitsemise ajaks pruuniks kuni mustjaks, või siis jääbki vähem pilku köitvaks roheliseks. Eriti eredat värvi võivad olla puhkevad isasurvad – juhul kui puhkemata tolmukapea on punakas –, avanenud tolmukas on aga kollane. Tüüpilised on tabeli neljanda rea liigid.

3. Hiljaõitsevad: urvad puhkevad mai keskel või lõpu poole, kui puud on juba lehes. Neil on urva alusel lühike võsu tavaliste liigiomaste lehtedega. Aga kiisusid pole neil ollagi – urbades peaaegu puuduvad pikad valged karvad. Ka urvas olevad õite kandesoomused on hilistel õitsejatel enamasti rohekad. Nii märkab nende puhul vaid roheliste lehtede vahele ilmuvat kollast puhkenud isasurvastikku. Tüüpiline on raudpaju, tabeli eelviimase rea liigid kujutavad endast üleminekut eelmisele.



Õitsemise aeg taime arengu põhjal Õitsemise algus kalendri järgi (enamasti) Urvapungad sügisel-talvel Lehed urvaraol Liigid
Esimesed õitsejad, alati enne lehtimist, vara Aprill suured pole (soomusjad, pikkus alla urva läbimõõdu) raagremmelgas, kahevärviline paju, härm- ja halapaju
Enne lehtimist, õitsemise lõpuks on põõsal ka lehti Aprilli lõpp– mai algus väikesed pole või soomusjad, pikkus võrdne umbes urva läbimõõduga tuhkur paju, vitspaju, pikalehine paju (hundipaju)
Hilja, enne lehtimist, teistel pajudel on sel ajal lehed Mai esimene pool vähemärgatavad pole või soomusjad, pikkus umbes urva läbimõõt kõrvpaju (punapaju, lapi paju)
Lehtimise ajal, õied puhkevad koos lehtedega Mai esimene pool vähemärgatavad väikesed, urva läbimõõdu pikkused või kuni kaks korda pikemad mustjas paju, hundipaju, hane- ja liivpaju (kõrvpaju), verkjas paju, vene paju
Lehtimise ajal, õied puhkevad koos kasvavate lehtedega Mai teine pool pole või vähemärgatavad veidi väiksemad kui võrsete keskosas vesipaju, hõbe- ja rabe remmelgas, mustikpaju
Õitsevad lehtinud puud Mai lõpp– juuni pole normaalsed lehed raudremmelgas

Lootes, et talvel õnnestus teiste pajude vahelt välja otsida tüüpilised kiisupajud, on kevadel hea otsida määramata jäänute seast neile lisaks ülejäänud tüüpiliste tavaliste pajude põõsad (puud), keda vaatamas käies saaks alati meenutada olulisi tunnuseid, kontrollida nende olemasolu ja varieerumist. Ja kindlasti saab nende järgi endale selgeks teha ka määrajates kasutatavad keerukamad terminid, näiteks puidu pinnal olevad rõõned.


[NB! Siin vaata, kas panna need liiginimetused vahepealkirjadena või ka lihtsalt boldina]

Raagremmelgal ja kahevärvilisel pajul on urvad maikuuks sageli õitsenud, isasurvad varisenud ja emasurvad veninud pikaks – nõnda pole nad enam eriti kaunid. Ehtsa pajuurva rõõm on neil selleks aastaks möödas.


Vitspaju võiks olla õites mai alguses: oksad täis pikki saledaid mustakirjuid kullendavaid isas- või siis rohekaid emasurbi. Kui aga välja otsitud vitspaju urbade alusel paistavad urva läbimõõdust palju pikemad lehekesed, on tegemist hoopis vitspaju idapoolse alamliigi – vene pajuga.


Tuhkur paju õitseb vitspajuga samal ajal. Tema isastaimel on õitsemise alguses rohkem värve kui eelmainitud liikidel. Vähem karvastes urbades annavad tooni ka mustjad õie kattesoomuste tipud, noored tolmukapead on enamasti silmatorkavalt punased. Nii on koos neli värvi: karvade valge, must, punane ja tolmukate kollane.


Talvel kõrvale jäetud tavalistest liikidest teeme õitsemise ajal tutvust veel kolme põõsaga: mustjas, kõrv- ja hundipaju.


Mustjas paju. Temale nime panijad on olnud hoolsad herbaariumitegijad, aga ehk hoopis lehisvihtade valmistajad. Kasvav põõsas pole mingil moel rohkem must kui teised pajud, kuid kuivatades muutuvad tema lehed mustaks. Ka põõsa küljes muutuvad vigastusest kuivanud lehed mustaks, teistel pajudel aga pruuniks. Elusal põõsal on eriline tume kollakasroheline jume, seda nii lehtedel kui ka urbadel.

Urvapungad on temal väheldased, märkamatud, õitseb lehtimise ajal. Urbades on tal valgeid karvu õrna katva loori jagu. Isasurbadel on mustjaid kattesoomuste tippe vähem näha ja ka tolmukapead pole noorena nii punased kui tuhkrul pajul. Hea tunnus eristamaks teistest tavalistest võsapajudest on küllaltki suured lehekesed urbade alusel. Viimase tunnuse poolest võib teda segi ajada vaid madala ja harvem ette tuleva verkja pajuga.

Põõsas on hästi laiuv, ka külgoksad igas suunas harali. Kasvada armastab eriti sageli kraavikallastel, teda võib leida ka niiskemates ja soistes (salu)metsades. Võimalik, et tema looduslikud kasvukohad on inimene üles harinud või kuivendanud neid rohkem kui teistel pajudel. Rabastuvatel aladel pole lootust teda leida.

Niisiis, harali okstega tumeda kollakasrohelise jumega pajupõõsas, kelle lehed ikka mustaks kuivavad, ongi mustjas paju.


Kõrvpaju. Kui tavalise väljanägemisega pajupõõsas ühekski varem käsitletud tavalisest kolmest võsapajuliigiks ei sobi, on arvatavasti tegemist kõrvpajuga. Kasvab ta sageli niiskemate, eriti rabastuvate metsade all (näiteks karusambla- või sinikamännikus) ja siirdesoodes, kuid ei põlga ka heinamaaserva.

Eelmise aasta võrsete tipud on karvased, alused paljad, rohekashallikad, järsult väljapoole käändunud tipuga pungasoomused paljad. Õitseb üsna hilja (samal ajal mustja pajuga), kui teistel pajudel hakkavad lehed tulema, ise on aga enamasti sel ajal veel täiesti raagus. Tema nimetus tuleneb suvel leherootsude alusel olevatest suurtest kõrvakestest (abilehtedest), mis püsivad erinevalt teistest pajudest sügiseni. Kevadel saab teda võrdlemisi sarnasest tuhkrust pajust eristada läikivate paljaste pungasoomuste järgi (tuhkrul pajul on need matilt karvased).

Pajupõõsas, kes ei taha kevadel kuidagi lehte minna, peakski olema kõrvpaju.


Hundipaju. Selle täiesti omanäolise põõsa tunneb kohe ära – madal, enamasti kuni meetrikõrgune. Vahel küünib liivikul või sooservas vaid paarikümne sentimeetrini, haruharva sirutub inimese kõrguseks. Peenikesed tumepunakad sitked oksad harunevad luudjalt. Lehed ja pungad on siidkarvased ja kitsad. Kasvab nii madalsoodel kui ka puisniitudel, sattudes sageli märkamatult heina hulka. Kulutulega süttib väga kergesti, põledes särinal nagu kadakas. Võimalik, et see on kohastumus enda kaitseks: tema põledes kõrbevad tules ka suuremakasvulised varjama kippuvad liigid, vabastades elupaiga pisikest kasvu kiiresti taastuvale hundipajule (temal õitsevad juba üheaastased kännuvõsud).

Urvad on väikesed, üsna kerajad, õitsemise algul sageli musta-valge-punase-kollasekirjud, veelgi värvikamad kui tuhkrul pajul. Niisama säravaid urbi võib näha veel haruldasel siirdesoode liigil mustikpajul.

Rahvakeeli kutsutakse teda sageli hanepajuks, see on aga hundipajule väga lähedane läänepoolne (alam)liik, hundipaju ja hanepaju vahel puudub selge piir. Sama raske on vahet teha ka hanepaju teise alamliigi – liivpajuga. Nende kahe pisiliigi eristamisele võib mõtlema hakata alles siis, kui tavalised pajud selged.

Niisiis: kui leiate madala pajupõõsa, mille hästi peenikestest võsudest oleks hea midagi punuda, on tegemist hundipajuga.


Puukujulistest tavalistest pajudest kasvavad kolm looduslikult enamasti jõgede ääres. Et veega paremini levida, murduvad nende muidu sitked võrsed ja oksad aluselt väga kergesti. Urbade järgi on neid raske eristada, ent on teisi häid tunnuseid.


Hõbepajul ehk hõberemmelgal on siidiselt karvased lehed ja võrsete tipud, vanemate puude peened oksad ripuvad, ulatudes sageli üsna maa või vee ligi.

Kui juhtute aga sellisele muidu hõbepaju moodi puule, kes polegi eriti hõbedane ja lehed-võrsed vähe karvased, siis võib olla tegu hõbe- ja rabeda remmelga värraga, (harvem on teiseks vanemaks mingi muu liik). Hõbepaju on rohkem õue- ja pargipuu, ta pole Eestis pärismaine.


Rabe remmelgas. Selle puu loodusliku levila põhjapiir läbib ilmselt Eestit, aga istutatuna on ta levinud üle maa. Tema lehed on laisüstjad ja mõlemalt küljelt tuhmid (temaga sarnasel raudremmelgal läikivad). Ka võrsed on tuhmivõitu ja paljad. Õitsemise ajal saab nende kahe liigi isaspuid eristada tolmukate järgi: rabedal remmelgal on igas õies kaks tolmukat, raudremmelgal viis. Tema ja vesipaju on kõige rabedamad, kergesti murtavad pajud.

Ehtsat rabedat remmelgat leidub paraku harva, sagedasemad on värrad hõbepajuga. Silmatorkav ja pisitunnuste õppimiseks sobiv on aga tema kerakujulise võraga vorm, mida kasvatatakse paiguti parkides.


Vesipaju ehk loogapaju. Kui leiate jõe äärest sileda lapilise tüvega paju, siis peaks see küll olema vesipaju: teistel suurematel pajupõõsastel ja -puudel on pikuti lõhenev kõva korp. Vanem koor on vesipajul pruunikashall, värskelt lahti löönud ja maha varisenud koore (korba) lappide alune on aga helepruun, piimaga kohvi värvi. Selliseid pruune laike näeb puu tüvel alati.

Kõige raskem on vesipaju ära tunda väga noores eas: siis võib teda pidada ka raud- või pigem väikeseks rabedaks remmelgaks. Õitsemise ajal aitavad vähemasti isaspajudel vahet teha tolmukad: rabedal remmelgal 2, vesipajul 3 ja raudremmelgal 5.


Raudremmelgas. Mai lõpus, kui kõik teised pajud on õitsemist lõpetamas ja kahevärviline hakkab juba seemnevattigi tuulde loopima, puhkeb lõpuks õide raudpaju. Erinevalt teistest lehtede vahel õitsevatest pajudest on tema isasurvad väga kollased, sest seal on ju viis tolmukat, vahel rohkemgi. Emastaime saab aga eksimatult ära tunda suve lõpust kevadeni, kui ühelgi teisel pajul pole enam küljes viljunud urbi.


Kui nüüd leiate lähedases metsas või niiduserval paju, kes ei taha kuidagi sobida ühegi kirjeldatud liigiga, siis võib kahtlustada, et tegu on hübriidiga. Ent tunnused võivad varieeruda ka liigi piires. Seetõttu on oluline esialgu valida enda jaoks välja kindlalt määratavad põõsad (puud) ning jälgida neid siis aasta ringi. Nii muutub nende eristamine tõesti imelihtsaks.

Augustinumbris juhime tähelepanu eri liiki pajude lehtedele ja noortele võrsetele. Siis räägime ka senini tutvustamata jäänud harva ette tulevatest liikidest.



TÕNU PLOOMPUU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet