Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Uus looduskaitseseadus EL 2006/5
Samblikud nüüd riiklikult kaitstud

Mõte, et ka samblike hulgas leidub haruldasi, tundlikke või ohustatud liike, mis vajavad läbimõeldud kaitsemeetmeid, pole uus. Teoks sai see aga alles kaks aastat tagasi, kui esimest korda võeti kaitstavate liikide nimistusse ka 51 samblikku.

Asja on kaalutletud, arutatud ja uuritud juba paarkümnend aastat. Kõigepealt püüti välja selgitada kaitset väärivad samblikuliigid [3] ja Eesti lihhenofloorast tõenäoliselt hävinud suursamblikud [4].

Kaitset väärivate samblike loetelus oli 1986. aastal kokku 93 liiki ning nende kaitse vajadusel oli kolm põhjendust: haruldus (alla kümne leiukohta Eestis), Eestit läbiv liigi areaali piir ning liigi kasvukohtade oluline vähenemine inimtegevuse mõjul.

Suur hulk tollesse esimesse nimekirja pandud liikidest pälvivad meie teravdatud tähelepanu ka praegu, kuid mõnede puhul tuleb tunnistada, et need on osutunud Eestis siiski üsna tavalisteks ja elujõulisteks, näiteks kuuse-nublusamblik (Lecanactis abietina), liudsamblik Lecanora sambuci või lumisamblik Pertusaria hemisphaerica.

Teises mainitud nimistus loetleti 38 suursambliku liiki, mida Eestis polnud leitud viimase kolmekümne aasta jooksul ja mida seetõttu peeti meil hävinuks. Rõõm on tõdeda, et neist liikidest oleme nüüdseks uuesti leidnud 14. Neli liiki on tagantjärele osutunud valemääranguteks, seega on erilisse “kadunukeste” nimekirja jäänud vaid 20 suursamblikku.

Omaette peatükk Eesti samblike kaitse korraldamise loos on Eesti punase raamatu kokkupanek. Kuigi mainitud raamatusse kantud liikidele ei laiene iseenesest seaduse kaitse, on sellega siiski olulisel moel juhitud tähelepanu ohustatud liikide olemasolule ja vajadusele jälgida nende seisundit. Praegune Eesti punane raamat [1] valmis kaheksa aastat tagasi ning sinna on kantud 110 suursambliku liiki.


Suur- ja pisisamblikud. Samblike kõnekeelne jaotus suur- ja pisisamblikeks põhineb samblikutalluse väliskujul ja on kohati üsna tinglik. Üldistatult võib öelda, et Eestis on teada üle 1000 liigi samblikke (või nendega otseselt seotud seeni) ning neist üle 300 kuuluvad suure tallusega ja kergesti märgatavate-kogutavate suursamblike ja ligi 700 vähemärgatavate pisisamblike hulka. Et veel kaheksa aastat tagasi oli põhjalikumalt uuritud vaid suursamblikke [5], siis otsustati suurem osa Eesti samblikuliikidest – pisisamblikud – punase raamatu käsitlusest välja jätta. Nüüd on meil aga olemas üsna hea ülevaade ka pisisamblikest koos nende kasvukoha- ja leiuandmetega [2], mistõttu riikliku kaitse korraldamisel võeti vaatluse alla kogu teada olev samblike elustik.


5% samblikest kaitse all. Niisiis, 51 liiki samblikke ehk 5% kõigist meil teada olevatest samblikuliikidest on Eestis alates 2004. aasta kevadest kaitstud, neist 1 liik I kategooria, 32 liiki II kategooria ja 18 liiki III kategooria all. Mille põhjal on valik tehtud?

* Nimekirja võeti nii suur- kui ka pisisamblikke, kuigi viimaseid on keerukas märgata, koguda, tunda ja määrata. Seda suudavad enamasti vaid asjatundjad. Oluliseks ei peetud mitte kaitstava taksoni “populaarsust”, vaid tema bioloogilistest, ökoloogilistest või levikuga seotud omadustest tulenevat ohustatuse astet.

* Need liigid on Eestis kas väga haruldased (1–2 teadaolevat leiukohta), haruldased (3–5 leiukohta) või üsna haruldased (6–10 leiukohta), ning seejuures ohustatud, kusjuures ohuteguri saab kindlaks teha. Ei peetud otstarbekaks võtta kaitstavate liikide nimekirja kõiki väga haruldasi või haruldasi liike, sest neid on seniste teadmiste põhjal väga palju (kokku üle 400 taksoni) ja mõnegi harulduse puhul ei saa veel otsustada, kas ta on ka tegelikult ohustatud ning mis teda ohustab.

* Kaitstavate samblike loendisse võeti osa üsna sageli (11–20 leiukohta) või sageli (21–50 leiukohta) leitud liike, mille puhul on aga ilmne suundumus arvukuse vähenemisele ja on teada, mis neid ohustab.

* Riiklikku kaitset taotleti vaid neile samblikuliikidele, mida on kogutud või registreeritud looduses alates 1990. aastast. Seega võib olla kindel, et need liigid on Eestis praegu olemas ja nende kaitset saab korraldada.

Hulk väga haruldasi ja haruldasi ning tõenäoliselt ohustatud samblikuliike jäeti esialgu nimekirjast välja, sest neid pole viimasel aastakümnel leitud: näiteks krobeline kopsusamblik (Lobaria scrobiculata), kivi-rihmsamblik (Ramalina siliquosa), kera-korallsamblik (Sphaerophorus globosus) jt. Selliste liikide puhul on esmatähtis kontrollida nende varasemaid leiukohti ja veenduda, et nad on Eestis säilinud. Seejärel, olles selgitanud ka neid ohustavad tegurid, tuleks tõenäoliselt osa neist võtta riikliku kaitse alla.


Mille alusel on liigid jaotatud kaitsekategooriatesse? Eeskätt oleme lähtunud liigi haruldusest ja tema harulduse põhjustest, aga oma osa on ka sellel, milline ja kui suur oht üht või teist liiki varitseb.

I kategooria vääriliseks on peetud vaid üht liiki – harilikku tundrasamblikku (Flavocetraria cucullata). Seda on Eestis leitud vaid ühest kohast. Tegemist on arktoalpiinse liigiga, mis on laialt levinud tundras ja metsatundras ning mägede alpiinses ja subalpiinses vööndis. Eesti leiukoht paikneb selle liigi tasandikualade levila lõunapiiril, siit lõuna pool (Lätis, Leedus) teda enam ei ole.

Meil asustab harilik tundrasamblik maapinda lubjarikkal loopealsel ühel läänesaartest, kus ta kasvab aga võrdlemisi suure populatsioonina. Ühelgi teisel loopealsel pole seda liiki leitud, kuigi samblik on silmatorkav ning teda on paljudest kohtadest lausa otsitud. Ainsas teadaolevas leiukohas ohustab harilikku tundrasamblikku ühelt poolt see, et avatud lookooslus kipub kinni kasvama, teisest küljest aga ülemäärane tallamine või koguni kamara lõhkumine (kui loopealsel sõidetakse autode jt. masinatega, telgitakse, ehitatakse jne.).

II kategooria sisaldab 32 liiki; nende hulgas leidub mitmeid kindlate elupaikade (ka vääriselupaikade) liike, kuid mõnda neist on looduses raske märgata ja määrata.

Selle kategooria liigid on enamasti kas väga haruldased, näiteks nõel-narmassamblik (Bryoria furcellata), härma-varjusamblik (Chaenotheca cinerea), haruldased, näiteks vask-porosamblik (Cladonia convoluta), külm purusamblik (Ochrolechia frigida), käsnjas lohksamblik (Solorina spongiosa) või üsna haruldased, nagu harilik tuustsamblik (Alectoria sarmentosa), kahvatu seensamblik (Baeomyces carneus), oliiv-helksamblik (Cetrelia olivetorum) ja must limasamblik (Collema nigrescens). Nad on ohualtid juba üksnes oma väikese esinemissageduse tõttu.

Paljud teise kategooria liigid kasvavad epifüütidena puudel kas vanades metsades, näiteks harilik tuustsamblik, sire säärsamblik (Cybebe gracilenta), karvane kruupsamblik (Micarea hedlundii), väike nõgisamblik (Parmeliella triptophylla), või üsna vähelevinud metsakooslustes, nagu laialehised lehtmetsad, näiteks kollane virvesamblik (Dimerella lutea), jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi), kääv-neersamblik (Nephroma resupinatum). Seetõttu ohustab neid eeskätt metsamajandustegevus: hävitatakse soodsaid elupaiku, langetatakse vanu puid, muudetakse metsaliikidele sobivaid mikrokliima- ja valgusolusid.

Loopealsetel kasvavaid maapinnasamblikke – vask-porosamblikku, käsnjat ja harilikku lohksamblikku (Solorina saccata), valget vahasamblikku (Squamarina lentigera), loo-rebasesamblikku (Vulpicida tubulosus) – ohustab peamiselt avatud koosluste kinnikasvamine, paiguti ka maapinna ülemäärane tallamine või kamara lõhkumine. Sama oht varitseb liivikutel kasvavat kahvatut seensamblikku.

Teise kategooriasse on paigutatud veel mõned väga kitsa elupaiganõudlusega liigid, näiteks näsa-kuldsamblik (Caloplaca verruculifera), kes kasvab ainult merevee pritsmete ulatuses paiknevatel lindude istumiskividel; Mougeot' koldsamblik (Xanthoparmelia mougeotii), keda võib leida üksnes graniitklibul, mitte aga suurtel rändrahnudel või kiviaedadel; männi-soomussamblik (Hypocenomyce anthracophila), kes asustab põlenud puitu rabas ja rabale lähedastes metsades. Neid liike ohustab eelkõige see, et vähesed neile sobivad elupaigad võivad juhuslikult hävida. Et hävingut vältida, tuleb osa leiukohti hoida sihiteadlikult muutumatutena.

III kategooria sisaldab 18 liiki. Need on Eestis kas üsna sagedased või sagedased, kuid neid kõiki on viimastel aastakümnetel leitud vähem kui varasematel aastatel.

Peamised ohutegurid on samad, mis eelmise kategooria liikidel. Elupaikade häving või olude muutus metsamajandustegevuse tagajärjel ähvardab epifüütseid liike, nagu rant-tähnsamblik (Arthonia byssacea), haava-tardsamblik (Leptogium saturninum), harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum). Loopealsete ja liivikute kinnikasvamine või ülemäärane tallamine ohustab harilikku särasamblikku (Fulgensia bracteata), stepi-naastsamblikku (Psora decipiens) ja pisi-tinasamblikku (Stereocaulon condensatum). Mõnd liiki varitseb üsna eriline oht, näiteks rant-tünnsamblik (Cyphelium inquinans) kasvab sageli avatud kasvukohtades vanade puithoonete palkidel: mõnigi tema varasem elupaik on hävinud hoonete lammutamise või põlemise tõttu; harilikku põissamblikku (Lasallia pustulata), kes kasvab graniitrahnudel erisugustes, kuid eelistatult niisketes kasvukohtades, ohustab graniitrahne ümbritseva koosluse niiskusrežiimi muutumine.

Mitmed kolmandasse kategooriasse kantud samblikuliigid hakkavad hästi silma: suure lehtja tallusega harilik põissamblik ja harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria), pikalt rippuv habeja tallusega pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata), niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta), kare habesamblik (Usnea barbata). Sellised samblikud võivad ahvatleda end koguma-korjama.

Erandlik liik selles kategoorias on harilik kopsusamblik, kes kasvab lehtpuude koorel leht- ja segametsades, harvem ka puisniitudel, parkides, kalmistutel. Eestis on teada mitusada selle liigi leiukohta. Ent ta on väga keskkonnatundlik ega talu elupaiga mikrokliima (niiskus- ja valgusolude) muutusi või õhu happelist saastatust, mistõttu ongi viimastel aastakümnetel märgatavalt taandunud kogu Euroopas. Harilik kopsusamblik on kas kaitsealune või punase raamatu liik Lätis, Leedus, Poolas, Taanis, Saksamaal jm. Pidasime vajalikuks võtta see liik ennetavalt kaitse alla ka Eestis.


Kuidas me neid kaitseme? Kui palju aastaid toimis Eestis nn. liigi nimelise kaitse põhimõte, siis nüüd arvatakse, et parimal moel saab liike kaitsta, hoides nende elupaiku. Seetõttu on ka ette nähtud, et I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad peavad asuma kaitstavatel aladel. Hariliku tundrasamblikuga nii ongi: tema ainus leiukoht Eestis asub Vormsi maastikukaitsealal.

II kategooria liikide teadaolevatest elupaikadest peavad asuma kaitsealadel või siis erilistel, nende liikide kaitseks loodud püsielupaikades vähemalt pooled ning III kategooria liikide elupaikadest vähemalt iga kümnes.

Püsielupaiku luues koostatakse kaitse-eeskirjad: neis loetletud piirangute abil (näiteks lageraie, uute ehitiste või teede rajamise, kraavide kaevamise keeld jne.) saab kehtestada sobivad kaitsemeetmed igale liigile. Möödunud aasta lõpul koostatigi ettepanekud luua kümme uut püsielupaika 14 teise kategooria samblikuliigi kaitseks. Loodetavasti need materjalid varsti ka seadustatakse.


1. Lilleleht, Vilju (koost.) 1998. Eesti punane raamat. Ohustatud seened, taimed ja loomad. Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Tartu.

2. Randlane, Tiina; Saag, Andres (koost.) 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

3. Trass, Hans; Randlane, Tiina 1986. Lichen species of Estonia in need of protection. – Folia Cryptogamica Estonica 21: 1–3.

4. Trass, Hans; Randlane, Tiina 1987. Extinct macrolichens of Estonia. – Folia Cryptogamica Estonica 25: 1–7.

5. Trass, Hans; Randlane, Tiina (koost.) 1994. Eesti suursamblikud. Tartu.



TIINA RANDLANE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet