Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/5
Ornitoloogiaühing: reibas vanur

Ükski Eesti looduskaitseorganisatsioon – kui muidugi mitte arvata nende hulka põhiliselt looduse tundmaõppimisele keskendunud looduseuurijate seltsi – ei saa vanuse poolest ligilähedalegi Eesti ornitoloogiaühingule (EOÜ). 1. mail möödus linnuhuviliste seltsi asutamisest 85 aastat.

Põgusalt loomis- ja arenguloost. 15 asutajaliikme seas mais 1921 olid sellised kuulsused nagu toonane Tartu ülikooli rektor Heinrich Koppel, Eesti bioloogiateaduse korüfee professor Johannes Piiper ja tol ajal veel üliõpilane Gustav Wilberg (Vilbaste), kes sai hiljem tuntuks kui Eesti professionaalse looduskaitse alusepanija. Tookord ühingu ette seatud ülesanded olid laias laastus võttes üllatavalt sarnased tänastegi põhikirjaliste kohustustega: uurida, tutvustada ja kaitsta Eesti linde.

Enamiku oma pikast ajaloost tegutses EOÜ Eesti looduseuurijate seltsi sektsioonina, siis oli talle omane suhteliselt tugev akadeemilisus. Ka liikmeskond ei küündinud sel perioodil suurt üle mõnekümne või sajakonna inimese.

1991. aastal, täpselt 70 aastat peale asutamist, otsustati taastada iseseisev ornitoloogiaühing. Ühingu liikmeskonda kuulus siis 115 inimest. Üheksakümnendail pandi Hollandi MATRA-projekti toel tugevalt rõhku just liikmete hulga suurendamisele, nii et 80. sünnipäeval küündis see 800-ni.

Ühe esimesena Ida-Euroopa riikide ornitoloogiaühinguist saadi 2000. aastal linnukaitseorganisatsioonide ülemaailmse ühenduse BirdLife International täisliikme staatus ja rahvusvahelises plaanis oligi ühing sel ajal küllap tuntum kui oma kodumaal.

Eesti avalikkuse tähelepanu pälviti esmalt võibolla võidetud protestikampaaniaga Undva süvasadama vastu ning ettepanekuga kuulutada kevadel ja suvel Eesti metsades välja raierahu. Aga selle kõrval on tehtud rohkesti loodusharidustööd ning tegeldud laialdaselt muidugi oma põhitegevuse, lindude uurimise ja kaitsega.

Liikmeid on praegu taas mõneti vähem kui rekordaastail, aga ühingu kontoris Baeri maja teisel korrusel Tartus Veski tänaval tehtav töö on mahukam kui kunagi varem.


Linnuhoiualade põhjendaja. EOÜ praegune tegevjuht Andres Kalamees tuli ühingusse 1998. aastal tööle Haapsalust, biosfääri kaitseala Läänemaa keskuse asedirektori ametist. EOÜ juhatuse esimees on ta olnud kolm aastat.

Esimese – ja asjaosalise enda hinnangul seni ka olulisima – tööna pidi Kalamees lõpule viima tähtsate linnualade inventuuri, mis pandi Eestis nagu mujalgi Euroopas käima 1995. aastal ja mida EOÜ-s vedas enne Kalameest Margus Ots. Töö päädis aastail 2000 ja 2003 ilmunud raamatutega. Nende alusel on Eestis nüüd loomisel Natura 2000 linnuhoiualade võrgustik, et linnustiku seisund Eestis majandustegevuse läbi ei halveneks.

Linnuhoiualade asutamine pole teadagi enam ühingu, vaid juba riigi kohustus ja Kalamees ütleb, et vähemalt teoreetiliselt pole seis laita: tähtsad linnualad on kaitset vajavate piirkondadena arvele võetud ja nimekirja kantud. Muidugi pole ka probleemidest puudust, eriti neil aladel, mis tunduvad maitsvatena ka arendajatele.

Üks selline on lausa Tartu külje all. Tänu Ihaste luhale on Tartu ainus Euroopa linn, mille piires pesitseb ülemaailmselt ohustatud rohunepp. Paraku meeldiks linnale sellele alale ühtteist ehitada ja koguni sealt hiiglaslik sõudespordikanal läbi kaevata. Kõrged linnuvõimu esindajad on käitunud päris loodusvõhiklikult ja soovitanud ornitoloogidel haruldane liik lihtsalt ümber asustada.

Samu probleeme on ka mujal, kus ihaldatakse ette võtta mereäärseid kinnisvaraarendusi või rajada midagi tõeliselt mahukat, näiteks sadamaid või sildu. Ja kuna Eestis kehtib praegu esmajoones siiski raha võim, pole linnukaitsjatel kuigi lihtne ennast kuuldavaks teha. Samas ei maksa unustada, et tegemist pole mingi rohelise kinnismõttega: riik on Euroopa Liitu astudes võtnud kohustused ka loodushoiu alal ja neid tuleb täita, et loodusväärtused püsiksid alles ka tulevikus. EOÜgi missioon on läbi aegade olnud säilitada linnustiku mitmekesisus Eestis.


Elu keset LIFE’e. Euroopa Liidus olles tekkis võimalikuks hankida raha ühenduse rahakottidest. Aastal 2000 algas esimene EOÜ LIFE-Nature ehk LIFE-looduse projekt, mis hakkas taastama Pärnumaa Häädemeeste-kandi lindude elupaiku ning harima kohalikku rahvast tiivulistega sõbralikumat ühiselu edendada. Projekti käigus loodi Luitemaa looduskaitseala ning koostati sellele kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava.

Teise sama rahastusprogrammi projektina lükati koos Kotkaklubiga käima Eagle-LIFE, mis suunatud suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure elupaikade kaitsele, liikide seisundi uurimisel ning taas maaomanike ja avalikkuse harimisele. Tegemist on kolme selgelt hääbuva liigiga; suur-konnakotkas on lausa ülemaailmselt ohustatud liikide kategoorias. Eagle-LIFE on ühtaegu omapärane näide sellest, kuidas atraktiivselt vormistatud uurimistöö võib tuua tohutu meediatähelepanu. Kahe satelliitsaatjaga must-toonekure rännet jälgima on keskendunud isegi kollane ajakirjandus, millel tavaliselt looduse asjadele tähelepanu ei jätku.

Ja kolmas LIFE-looduse projekt, kus EOÜ eelmisest aastast alates kaasa lööb, on Läänemere idaosa mereliste linnu- ja loodusalade inventuur ja kaitse alla seadmine. Mere-LIFE-i nime saanud projekt tegeleb ranniku- ja avamere linnualade ning seal peatuvate ränd- ja pesitsevate haudelindude seisundiga. Kalamees ütleb, et merelindude elupaikade uuritus jääb maismaal tehtule selgelt alla: ehkki meie akvatoorium on tohutu, teame seal elavaist tiivulistest üsna vähe. Muidugi on merelinnud ka poliitikute jaoks olulisemaks saanud seoses hiljutiste õlikatastroofidega. Mere-LIFE on suur rahvusvaheline projekt, mida veab Lätis paiknev Balti keskkonnafoorum ja kus EOÜ on üks 19st partnerist.


Atlasetegu ja muud tegusad teod. Ühingu suurtest ettevõtmistest kõige enam liikmeskonnale ja üldse linnuhuvilistele suunatud on muidugi töö uue haudelindude levikuatlase kallal, mida juhatab Jaanus Elts ja millest on meie selles ajakirjanumbris omaette lugu. See töö on omadega praegu üsna keskpaigas ja kenasti kulgenud: osalejaid on siiani olnud rohkem ka kõige julgematest lootustest – üle poole tuhande. Nüüd juba ligi 30 aasta taha jääv eelmise haudelindude levikuatlase koostamise aeg näitas, kuidas see töö tõi juurde uusi huvilisi ja kuidas nende linnutundmine välitööde ajal tublisti edenes. Niiviisi aitab atlasetegu, mille esmasiht on muidugi saada võimalikult adekvaatne pilt meie pesitsuslinnustikust, üksiti kaasa ka üldise linnuhuvi tõusule.

Eestis on tõusuteel ka nende inimeste hulk, kellele linnuvaatlus on pigem sportlik harrastus. Näiteks püütakse looduses näha võimalikult suurt arvu eri linnuliike ja võisteldakse ühe päeva jooksul kohatud liikide koguarvus. Muidugi on selle harrastuse levikule kaasa aidanud üldine elujärje paranemine, aga kindlasti ka põhjanaabrite soomlaste mõju: nende juures võib linnuvaatlust tõesti nimetada lausa rahvusspordiks. Aina sagedamini teevad sellesse kategooriasse kuuluvad linnuhuvilised vaatlusi, mis võivad pakkuda teaduslikkugi huvi ning parandada lindude uuritust ja kaitstust.

Huvilisi aitavad juurde tuua nüüd ammuseks traditsiooniks saanud ühingu oma ülestõusmispühade linnuvaatlused ning osalemine sügisestel rahvusvahelistel birdwatch’idel.

Ikka on käigus ka ehk veidi kitsamat huviliste ringi haaravad ühingu ammused projektid alates kesktalvistest veelindude loendustest ja kevad-sügistest fenovaatlustest ning lõpetades valge-toonekurge loenduste ja mõneti lühema ajalooga aasta linnu projektidega.

Ja endiselt on populaarsed EOÜ liikmete suvised kokkusaamised mõnes looduskaunis ja linnurohkes paigas. Tänavu on ühingu juba kümnendad suvepäevad – 10.–11. juunil Virtsus.

EOÜ muredest kõneldes on juhatuse esimees Andres Kalamees napisõnalisem. Põhiline probleem on sama, mis paljudel teistelgi Eesti aktiivsetel vabaühendustel: tegevuse ampluaa ja hoog, samuti avalikkuse ootus ühingu suhtes kasvab hoopis jõudsamalt kui ühiskonna toetus seda tüüpi organisatsioonidele. Kõiki töid lihtsalt pole võimalik projektipõhiselt teha, mingit baas- või kaasrahastamist ühingul aga pole. Kindlasti oleks vaja eraldi linnukaitse projektijuhti ning liikmeskonnaga suhtlevat ja meediatööd tegevat inimest.

Ja sellest, kuidas raha võim tikub Eestis pahandust tegema, oli juba juttu. Ühingu kontor loodab siin abi leida eri Eesti paikades elavate liikmete suuremast aktiivsusest. Arendajatele omane mõtteviis, et looduskaitsjad on mõttetud progressipidurid, on paraku tõusuteel.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet