Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/5
Nematoodid, aed ja kiirkiri

Eino Krall (1931) on sündinud Tartus. Lõpetas 1955. aastal Tartu riikliku ülikooli bioloogina ning samast aastast on töötanud zooloogia ja botaanika instituudis (praegu Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut). Oli 1986–1996 ZBI peateadur ja 1992–1996 erizooloogia osakonna juhataja ning ühtlasi 1992–1997 Tartu ülikooli erizooloogia professor. Alates 1997. aastast emeriitprofessor. Kaitses bioloogiadoktori väitekirja1980. aastal Moskvas. Uurinud taime- ja mullanematoodide süstemaatikat, fülogeneetilisi suhteid ja ökoloogiat ning tõrje bioloogilisi aluseid. Saanud Karl Ernst von Baeri preemia 1984. Florida nematoloogide foorumi (1992) ja Venemaa nematoloogide seltsi (1996) auliige.

Nematoode palja silmaga vaevalt et näeb. Kus kohas nende ümarussidega üldse võiks kokku puutuda?


Palja silmaga näeb tõesti vaid osa nematoodiliike, vaja on ikka suurendust. Täiskasvanud loomad võivad olla ka paari millimeetri pikkused, kuid enamasti on nad end rõngasse keeranud. Nendest saadakse aimu siis, kui taimed enam ei kasva ja neil tõmbuvad lehed krimpsu. Aga nad on levinud kõikjal, ka korterites toataimede pottides. Neid võib olla nii mullas kui ka taimevartes, -lehtedes ja õites. Taime maapealsetes osades elavad nematoodid tekitavad pahku. Näiteks üks liik elab meil kasteheintel ja kastikul ning tema elutegevuse tõttu muutub neil seeme suuremaks, otsekui tungalteraks.

Kui väikesed ja kui suured nematoodid üldse võivad olla?


Suuremad on loomade – inimeste, lindude jt. parasiidid. Kõige suurem on Placentonema gigantissima, kes elab vaalade platsentas ja võib kasvada kuni kaheksa meetri pikkuseks. Aga vabalt elavad võivad olla umbes poole millimeetri pikkused või isegi 0,2 millimeetrit.


Neid on ilmselt väga palju?


Nematoodid kuuluvad kõige arvukamate loomade hulka. Jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullas elavatest hulkraksetest loomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Muld meie põldudel ja looduslikes taimekooslustes on asustatud nematoodide püsiasurkondadega. Taimi kahjustavate nematoodide liigiline koostis oleneb juhuslikust introdutseerimisest, taimkattest, mullast ja kliimast.

Tavaliselt leidub igas grammis mullas mitukümmend nematoodi. Samblas (erandiks on nematoodivaene turbasammal) on aga leitud kuni üheksasada, kompostmullas tuhat üheksasada, kartuli-kiduussi koldes nelikümmend kuus ja haigete taimede maapealsetes osades üle kuuekümne tuhande nematoodi iga grammi substraadi kohta. Pole just isuäratav? Vaid mereäärsetel liivadel ei pruugi nematoodid nii väikestesse proovidesse üldse sattudagi.

Rekordarvud pärinevad peamiselt meie lõunanaabritelt Lätist. Nõukogude ajal see võimudele ei meeldinud. Kästi selline teoreetiline ja elukauge jutt lõpetada ning tegelda tõrjega ja saavutada tulemusi. Selline oli siis suhtumine ökoloogiasse. Elukauge asi. Aga samasugused andmed tulid Taanist, USA-st ja mujaltki.


Oled uurinud eeskätt taimenematoode. Milliseid nematoode on üldse olemas?


Igasuguseid, kõige huvitavamad on need, kes elavad vabalt ja äkki mingil elustaadiumil muutuvad fakultatiivseteks loomaparasiitideks. See on üleminek vabalt elavalt organismilt parasitismile. Tartus avastasid veterinaarid koeral naha all tundmatud ussid, kes tekitasid põletikku – dermatiiti – ja paiseid ning tegid loomale piina. Koos bioloog Heli Talviku ja teistega avaldasime nende nematoodide kohta artikli Venemaal, kus seda asja pole uuritud. Samad ussid võivad ka inimesele minna, näiteks Soomes on neid leitud ühel tüdrukul, kes ilmselt oli nakatunud koeraga mänginud. See pole muidugi nii ohtlik kui nüüd linnugripp.

Omapärane rühm nematoode – mermiidid – parasiteerib putukatel. Eestist Tarmo Timmi kogutud materjali töötas läbi professor Rubtsov Leningradis. Need nematoodid on silmaga nähtavad, pikad ja inimeses ohutunnet tekitavad, kuigi inimesele ohutud. Noorvormidena parasiteerivad nad putukates, kes hukkuvad, aga täiskasvanuna väljuvad ohvrist ning ronivad vihma ajal taimedele, oodates uusi putukaid, kes nakatuks. Eesti alalt on Rubtsov kirjeldanud viiskümmend kaks teadusele uut nematoodiliiki. Üldse oli Timmi proovides saja liigi ümber, neid oli ka mujalt peale Eesti. Rubtsovi hinnangul oli 90% uusi liike arvestatav hulk mermitiidide fauna uurimisel. Äsja ilmus Venemaal Sergei Spiridonovi monograafia vihmausside parasiitsetest nematoodidest.


Kas nematoode on võimalik teiste väikeste ussidega segi ajada?


Eks ma isegi ole neid segi ajanud. Kui hakkasin nematoode uurima, siis mulle anti mullasõel ja kästi sõeluda. Aga mullast sõelusin välja kõik need Tarmo Timmi väheharjasussid, vajalikud nematoodid läksid kõik koos mullaga sõelast läbi. Mulle on ka määrata toodud küll traatusse või lihtsalt kapsausse, kes on hoopis suuremad ning kellel pole ussidega mingit pistmist – need on putukate röövikud ja vastsed. Vaja on optikat, nematood on ikka submikroskoopiline objekt. Raske rühm, ju ta mulle selle pärast antigi. Tahtsin uurida liblikaid, kuid Haberman ütles, et nende vaatajaid on küll, ära viida aega. Iga asi, mida nematoodidest teada saad, on uus.


Mitu liiki nematoode elab Eestis?


Keegi ei tea, sest osa liike on kindlasti veel kirjeldamata. Võtad proovi ja hakkad jälle uut liiki kirjeldama. Niiviisi ökoloogiat uurides kaugele ei jõua. Eestist on teada sadu liike, aga pole võimatu, et neid elab siin tegelikult tuhandeid. Ühes grammis mullas on meil leitud kuni viisteist eri liiki. Meie teraviljadel on leitud seitsekümmend liiki nematoode, kartulil üle saja. Juureproovides on nematoode neli kuni üheksa, harvem üle kümne liigi grammi substraadi kohta. Meie vanades viljapuuaedades on niiduingerja asurkonna tihedus karusmarjal ja punasel sõstral olnud viissada kuni tuhat isendit, metsataimlates hävivate kuuseistikute juurtes samuti kuni viissada isendit grammi juurte kohta.


Palju sa ise uusi liike oled kirjeldanud?


Jällegi ei tea, sest osa on hiljem sünonüümideks või varieteetideks tunnistatud, nagu ikka. Ju neid ikka kümneid on, mitte sadu. Ma olen rohkem liike kirjeldanud teistest maadest, vähem Eestist. Eeskätt suurelt Venemaalt, Kesk-Aasiast. Mind pole liikide kirjeldamine kuigivõrd huvitanud, olen pigem ökoloogiaga tegelenud. Üks Poola kolleeg ütles, et uus liik pole õnn, vaid häda ja viletsus: tahad oma tööd teha, aga sel ussil pole veel nimegi.


Samas on siiski oluline teada, mis ussiliigiga on tegu.


Seda kindlasti, aga nüüdisajal on tulnud uued meetodid, nagu DNA uurimine, mida ma ise ei kasuta. Kuid osalen teiste uurimisprojektides.


Ilmselt on nematoodide seas paremini tuntud taimekahjurid?


On küll, aga nende kahju on sageli rohkem liigisisene. Populatsioonid on heterogeensed, seal on igasuguseid võimalusi. Rassid või biotüübid, nagu me neid kutsume, võivad omavahel ristuda. Näiteks sibula, nartsissi ja floksi nematoodidest osa ristub omavahel, osa mitte. Hübriidid pole enamasti viljakad, aga vahel on ka. Isasloomad ristuvad mingi emasloomaga, aga emasloomadel on teine sobivus. Alles nüüd on hakatud uurima molekulaarbioloogia meetoditega. Oli üks periood, kus öeldi, et igal lehmal oma pull, igal taimel oma nematood. Päris nii see ikka pole.


Kas nii väikesed loomad võivad hävitada ka suuri puid?


Jah, näiteks männi-laguuss Bursaphelenchus xylophilus elab vaigukäikudes ning võib paari kuuga hävitada suure puu. See Põhja-Ameerikast pärit nematood sattus Jaapanisse, hakkas seal hoogsalt paljunema ning hävitas terveid metsi. Sajandivahetuseks jõudis ta Euroopasse Portugali. Ta kuulub kõige rangemalt jälgitavate karantiinsete kahjustajate hulka. Eestis teda veel pole, kliima on liiga külm. Taimekaitsetöötajad hoiavad tal silma peal, juhuks kui ta satub siia väljastpoolt transiidiga. Saastatud võib olla mis tahes puidust taara. Metsapatoloogi Kaljo Voolma hinnangul võib selle nematoodi avastamine eksportpuidus mõjuda puidukaubandusele nii nagu hullulehmatõbi veiseliha ekspordile.


Kui hästi saab nematoode kasvatada laborioludes?


Saab ikka, panen aga lillepotti ja seal nad muudkui kasvavad. Söötmel kasvatatakse mikrofaage. Mõned neist on väga tuntud geneetikaobjektid, kuna põlvkonnad vahelduvad neil ussidel väga kiiresti, mõne päevaga. Väga hea on nii katseid teha. Eeskätt varbuss Chaenorhabditis elegans, kellele me pole suutnud head eestikeelset nime välja mõelda. Neid on meil uuritud näiteks Jüri Kärneri juures.


Kui palju on maailmas üldse nematolooge?


See valdkond on viimasel ajal uuesti aktuaalsemaks muutunud, kuid üldiselt – seinast seina. Saja aasta eest oli nematoodide uurijaid tõesti vähe, vaid üksikud hullud. Näiteks Hollandis, Saksamaal, USAs oli mitu uurijat, kes kirjutasid sajandi eest monograafiaid: sada uut liiki teadusele või sada uut perekonda jne.

Pärast viimast sõda hakati Ameerikas leidma, et põllusaagid vähenevad ning ühe põhjusena avastati just nematoodid. Siis nematoloogia tähtsus suurenes, tehti uusi laboreid ja tuli palju uusi uurijaid. Ka meil loodi siis taimekaitselabor. Käisime Moskvas põhjendamas, et näe, ära söövad. Anti raha ja anti labor. Põhiliselt olid seal entomoloogid, Aare Kuusik, Vambola Maavara ja Heldur Kopvillem. Siis pandi mind ka sinna juurde ning vähehaaval tuli juurde süstemaatikuid ja ökolooge. Nematoode hakkasid uurima Anu ja Uuno Riispere, kes arendasid välja eksperimentaalse suuna. See kestis kuni praeguse ajani, mil igal pool põllumajandus kiratseb. Tookordsest biotõrjelaborist on saanud alguse praegune EMÜ taimekaitse instituut.


Kuid ka ökoloogide jaoks on nematoodid olulised, seegi on põhjus neid uurida.


Jah, nad on ökosüsteemi väga oluline osa. Seda on eriti palju uuritud Taanis ja Rootsis, nii rabades kui ka arktilistes kooslustes. On määratud nende biomassi ja uuritud, kes keda sööb ja mis koosluses juhtub. Üks mees ei määra kõiki nematoode, vaja on tervet uurimisrühma.

Praegu kipub eelmise sajandi uurijate põlvkond vanaks jääma ja kaduma. Sain äsja Vladivostokist e-kirja, et üks tugevaim nematoodiuurija, mu sõber ja koostööpartner Jerošenko on surnud. Polnudki veel vana mees, vaid kuuskümmend kuus. Ta käis siin üsna tihti: kui Moskvasse sattus, tuli Tartust ka läbi – see on ju “рядом”, samas kõrval.

Jerošenko saatis siia väitekirja kaitsma ka ühe oma õpilase, kes uuris kartuli-kiduussi. See on tähtis eeskätt väikestel aialappidel, kus kasvatatakse aastast aastasse kartulit. Aga suurtel põldudel ta ei pääse viljavahelduse tõttu mõjule. Nüüd on ka Eestis aretatud nematoodikindlad sordid. Hakkasime siis vaatama, et on kartuli-kiduussiga väga sarnaseid liike, näiteks raudrohul. Oleme selle liigi bioloogiat edasi uurinud koostöös Ameerika Ühendriikide professori Virginia Ferrisega. Ta küsis minult, kas oskan talle koostööks ideid pakkuda. Ideid on mul alati, aga mul pole nüüdisaegset laborit.

Professor Ferrise laboris uuriti mõnede Globodera ja Cactodera liikide fülogeneetilisi seoseid nende rDNA ITS-piirkonna põhjal. Eestis kirjeldatud raudrohu-kiduussi Globodera millefolii võrdlemine Jerošenko Venemal pujul parasiteeriva liigiga G. artemisiae ning Mehhikos kaktustel parasiteeriva liigiga Cactodera salina näitas üllatuslikult nende väliselt sarnaste, kuid bioloogiliselt erinevate liikide sugulust. Seetõttu reageeriski Ferris Jerošenko surmateatele nii emotsionaalselt.


Kas oled nematoode uurinud ka välismaal?


Kunagises Nõukogude Liidus tõesti. Kuhu aga nina sai toppida, sinna toppisin. Kõige huvitavamad kohad olid Kesk-Aasia, Kaukaasia, Kaug-Ida, minu jaoks ka Karjala. Seal oli küll uurijaid. Kirjeldasime Karjala tarnadelt uue liigi, tarna pahkingerja, kes teeb suuri pahku tarna lehtedele. Eestis elutseb see liik samuti.

Hiljem, kui piirid on lahti läinud, olen teinud koostööd sakslaste ja belglastega. Üksinda ei tee praegu enam midagi. Aegade jooksul on mul olnud ligi viiskümmend kaasautorit kõikjalt maailmast. Kui konverentside materjalide toimetamine jms. juurde võtta, siis koguneb veel umbes niipalju kaastoimetajaid.


Kui palju nematolooge maailmas üldse on?


Nematoloogia arenguks oli vaja muuta kivistunud arusaama: see valdkond pole enam kitsas eriala, vaid mitme teadusharu vaheline distsipliin. Seejuures tuli arvestada ka põllumajanduse vajadusi. Klassikaliste suundade kõrval kasutatakse biotehnoloogia, biokeemilise süstemaatika, füsioloogia, ökoloogia, tsütoloogia ning geneetika andmeid. Arvutite arenemine on võimaldanud andmetöötlust mõistmaks ja mudeldamaks keerukaid süsteeme.

Eelmise sajandi lõpul hinnati maailmas töötanud nematoloogide arvu umbes tuhande kolmesajale. Endises Nõukogude Liidus töötas enamik neljasajast nematoloogist taimekaitsesüsteemis kas siis ekspertidena taimekarantiinis või uute tõrjemeetodite katsetamisel. Venemaa parimad ja vanemad jõud on mulla all ning noored tugevamad läinud välismaale. Osa vireleb ka kodus, teeb väikseid lepinguid mõne firmaga: vaatab, kes neil kasvuhoones kasvab ja soovitab firmale mingit mürki kasutada.

Kuid väärt mehi osatakse hoida ka Venemaal. Näiteks eelmainitud kolleeg Sergei Spiridonovi vihmausside nematoodide monograafia anti välja Venemaa fundamentaaluuringute fondi toel. Ta käis just Tartus, tal on nõukogude ajast suvekodu Orava kandis.

Nematoodiuurijate ettevalmistamine jätkub ka praegu. Ainuüksi Saksamaa teadusfilmi instituudis Göttingenis on valminud viiskümmend õppefilmi nematoodidest, nende bioloogilisest tõrjest röövseente abil ja mudelobjekti Caenorhabditis elegans bioloogiast.


Kui palju sa ise oled avaldanud teadustöid, artikleid ja monograafiaid?


Ega ei oskagi öelda. Koos referaatidega referatiivajakirjades on neid tuhandeid. Raamatuid on olnud viis, aga kuidas neidki arvestada? Tegin koos juhendajaga kümne aasta töö tulemusena paksu raamatu, sada trükipoognat. Venemaal öeldi, et avaldame, kuid paari aasta jooksul kahes köites, üks on liiga palju. Kas see on nüüd siis üks või kaks raamatut? Seejärel tõlgiti mõlemad köited inglise keelde ja teos ilmus Indias, kus oli odavam välja anda. Tahtsin veel tõlget täpsustada, näiteks ei osanud nad Eesti kohanimesid õigesti kirjutada. Kuid nad ei tohtinud tõlget muuta ja nii ilmuski Kh’iuma ja Sarema, otse vene keelest võetuna. Üks kogumik kartuli-kiduussist on tõlgitud ka jaapani keelde. Artikleid on tõlgitud veel USA-s, Iisraelis ja ega ma kõike pruugigi teada.


Oled õppinud ka hiina keelt.


Jah, aga praegu enam rääkida ei oskaks. Asi oli selles, et kui nõukogude ajal oli läänepiir kinni, siis idapiir oli ikka lahti. Hakkasin Tartu ülikoolis Pent Nurmekunna juures hiina keelt õppima. Aga siis pandi ka Hiina piir kinni. Küll ma olin vihane! Aga nüüd hiljem olen linnas hiinlasi ehmatanud, hakanud nendega hiina keeles rääkima. Hiina teadlastega olen suhelnud, kuid ikka inglise keeles: hiina kirjakeelt ma eriti ei tunne.

Keskkoolis oli mul põhikeeleks saksa, hiljem olen juurde õppinud eeskätt inglise keele, aga ka hispaania ja prantsuse keelt – neid niipalju, et saaksin aru erialasest kirjandusest.


Kas maailmas on ka selliseid piirkondi, kus nematoode pole üldse uuritud?


Eks neid ole igal pool uuritud, aga ilmselt leiab valgeid laike Hiina keskosast. See on liiga suur maa. Vietnami liigid on näiteks väga hästi teada, see oli nõukogude ajal sõbralik riik.


Ilmselt on ka Eestis piisavalt palju, mida uurida?


Uurida on tõesti palju ja vahepeal on ju arenenud nii meetodid kui ka tehnika. Vana kooli mehed on teinud, polnud meil arvuteid ega midagi. Tahtsid esimesel mail tööd teha, aga kirjutusmasinad pitseeriti instituudis kinni, et keegi lendlehti paljundada ei saaks. Ostsin seetõttu endale koju kaks kirjutusmasinat, ladina ja vene tähestikuga.

Olen Eesti nematoodide uurimist püüdnud jäädvustada, nii liikide kui ka tööde kaupa, kirjutan nüüd seda CD-dele.

Siin peenras kasvab mul Pärnumaalt pärit rand-linnurohi, kelle juurtelt olen kirjeldanud uue liigi Cactodera estonica. See rühm elab peamiselt kaktustel, aga üks liik ka linnurohul. Siin potis kasvab mul orasheina peal liik, mis on väga sarnane odra parasiidiga. Saatsin Saksamaale ja seal kirjeldati sellest uus liik. Uurida on väga palju.


Nõukogude ajal tahtis instituut sind akadeemikuks esitada?


See juhtus küll Eesti Vabariigi alguses. Mina vaid naersin selle peale, ütlesin, et ei taha ja kõik. Ega ma ei saanud siis öelda, et seltskond ei meeldi. Eks seal oli ju ka üksikuid väga toredaid inimesi. Õnge läks kadunud kolleeg Järvekülg, aga tedagi ei valitud. Sinna ei valitud teadmiste pärast, vaid omi poisse või muudel põhjustel.

Kõige häbistavam au on olnud see, kui mu pilt pandi linna autahvlile Poe tänava otsa juures. Otse pildi kohal oli tekst “Töö kiidab tegijat!”. Mul oli nii piinlik. Kõik naeravad, et kes sind ikka kiita jõuab. Põhiline tunnustus on ikka see, kui kolleegid üle maailma sind hindavad ja suhelda tahavad.


Sul on kindlasti peale teaduse mitu hobi.


Elus on olnud perioode, kus pole aega olnud millegi muu jaoks kui ainult tööle. Poisikesena kogusin marke, sest kõik kogusid. Praegu ma kogun vaid Eesti uusi marke. Nõukogude aja lõpul ostsin veel marke juurde, et raha paigutada. Huvi on veel ajaloo vastu. Mõningal määral kogun münte, Eesti, Tsaari-Venemaa, Rootsi. Aiatöö ja looduses matkamine on muidugi ka hobid. Palju aastaid käisin jalgsi tööl, sinna ja tagasi neli-viis kilomeetrit.

Hobi korras õppisin stenograafiat ja isegi stenografeerisin ülikooli kaitsmistel. Siis veel magnetofone vähemalt lihtrahval polnud. Neid ei saanud ju usaldada. Aga kiirkiri on mind elus küll aidanud: iga seltsimees mu kirju ikka ei lugenud. Aga põhiline hobi on mul ikka teadustöö olnud.



Nematoodide uurijat Eino Kralli küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet