Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/5
Tedremäng

Huvitav, miks me nimetame tedrekukkede kevadisi kokkusaamisi mänguks? Aga tõepoolest, nendel „üritustel” on ju olemas kõik mänguks vajalik: plats, osalised, reeglid, aeg ja tulemus. Kohtunikke pole tedremängul vaja, sest reeglid on kõigile hästi teada ning nendest peetakse ka kinni. See pole mitte tuline jäähokilahing, kus emotsioonid üsna sageli üle keevad, vaid pigem iidsete traditsioonidega läbi põimunud sumoturniir.

Olenemata sellest, kuidas ja millega me tedremängu võrdleme, on tegemist siiski paaritusrituaali ühe osaga, kus selgitatakse välja kõige tugevam, osavam ja ilusam tedrekukk: üsna suure tõenäosusega saab ta võimaluse oma häid omadusi ka järgnevatele põlvkondadele edasi anda. Kui inimeste maailmas on tavaliselt isased need, kes endale õiget paarilist valivad, siis tedrekuked peavad lootma tedrekana valikutele ja maitsele.

Kõik algab juba enne, kui päike rabaservast paistma hakkab. Pimeduse ja vaikuse varjus on kuulda, kuidas tedrekuked tiivalaginal mänguplatsile saabuvad. Ega nad kaugelt tule, sest juba eelmisel õhtul on kohad sisse võetud – rabaservas kasvavate kõrgemate kaskede ja mändide latvades. Esialgu jääb plats liikumatuks ja vaikseks: hoolikalt vaadeldes võib seal eristada tedreisandate liikumatuid kujusid.

Kui raba kattub tõusueelse sinaka valgusega, algab tegevus. Lüürakujulised sabad tõstetakse mänguasendisse ja häälepaelad lastakse valla. „Kðõhh, kðõhh!” kostab ühe kuke noka vahelt, mille peale ärkavad ka teised. Kui naaber tundub liiga lähedal olevat, siis lastakse pea alla ning tormatakse mulinat meenutava häälitsusega otse peale. Paar tantsutiiru ning probleem ongi lahendatud.


Mängu eesmärk on hõivata mänguplatsil keskne koht, sest just seal koha sisse võtnud mängulisel on võimalus osutuda tedrekana väljavalituks. Selle saavutamiseks võib kuluda terve elu. Mõni jääbki äärealadele kössitama ega saa kunagi maitsta armurõõme, teine aga võib ametiredelil ronida üsna kiirelt. Mõnikord mängib ka juhus kellelegi õiged kaardid kätte, kui mänguplatsi peremees mõne röövlinnu küüniste vahel lõpetab.

Esimesed päikesekiired, mis rabaservast paistma hakkavad, muudavad mängu eriti aktiivseks. Mulinad segunevad kõððamisega ning varasemast rütmikusest pole enam midagi järel. See kõik on aga vajalik reklaamitrikk, sest kusagil rabas liiguvad ringi tedrekanad, kes tavaliselt selliste helide peale kohale lendavad.


Kana mängus! Istusin varjetelgis, mille olin seadnud mänguplatsist ligi viie meetri kaugusele. Päike oli juba veerand tundi tedreisandaid soojendanud ning mäng käis normaalse agarusega. Järsku toimus muutus: pead maas ja sabad laiali tiirutanud kuked ajasid kaelad õieli ning mulin asendus kõhistamisega, mida saatsid kerged hüpped. Selle põhjustaja sai olla ainult platsi kaema tulnud tedrekana. Läbi telgi vaatepilu ei olnud rahurikkujat näha. Ei tea, kas oli teine kusagil männi otsas või lihtsalt ei mahtunud minu vaatevälja? Pildistamis- ja vaateava oli suunatud platsi keskosa poole, nii et mul polnud ülevaadet sellest, mis toimus äärealadel. Kõhin läks aga järjest valjemaks ja sagedasemaks ning kukkede uhked sabad laiemaks.

Järsku ilmuski telgi vasaku külje varjust välja tedrekana, kelle sulestik polnud küll võrreldav isandate uhke pulmarüüga, kuid sellegipoolest kaunis. Tõsi, rabamätaste vahel oleks olnud üsna keeruline teda märgata, sest pruunikirju kuub sulandub ideaalselt turbasamblasse ja kanarbikku. Tundus, et tedrekana peaga polnud kõik korras, sest minu vaatevälja ilmudes jäi ta korraks seisma, siis vaatas kiiresti ringi ning sibas teisele poole platsi. Seal lasi veel kord oma pilgul üle platsi veereda, misjärel tõusis lihtsalt lendu. Ei mingeid hüvastijätukõnesid või -tantsu. See kõik toimus nii kiiresti, et isegi kuked jäid korraks vakka ning vaatasid imestunult üksteisele otsa. Ei tea, kas nad saidki aru, mis toimus? Igatahes, seekord arvas kana, et sellel platsil temale väärilist kukke pole. Pärast ligi minutilist vaikust jätkasid korvi saanud kuked mängu.


Äralend. Nii järsku, kui kuked platsile saabuvad, nad sealt ka lahkuvad. Tundub, nagu andnuks keegi käsu, mida täita on kõigile kohustuslik. Mänguplatsi peremees lõpetas poole sõna pealt ning tõusis plaginal lendu. Mõne sekundi pärast järgnesid talle ka teised: umbes poole minuti pärast oli plats puhas ning vaikusest sündinud mäng selleks korraks läbi. Tõsi, juba järgmisel hommikul, enne kui päike rabaservast paistma hakkab, algab see kõik uuesti.



JAANUS JÄRVA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet