Eesti Looduse fotovõistlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/5
NURMENUKK, kaunis ja söödav

Vähe on taimi, keda rahvas nii paljude nimetustega on ristinud. Mis meeles, see keelel, järelikult peab nurmenukk peitma endas mitmeid väärtusi: temast saab nii silmailu, tuge tervisele kui ka söögi- ja joogipoolist.

Juba keskajal peeti nurmenukku suisa maagilise toimega taimeks: usuti, et ta toob leidjale õnne. Legendi kohaselt olevat Püha Peetrus võtme maapinnale pillanud ja sellest sirgunudki esimene nurmenukk. Siit tuleneb ka taime üsnagi mitmes keeles levinud nimetus taevavõti. Legendide tasandil usuti veel, et just nurmenuku õis on võti, mis taevaluugid lahti päästab, lastes päikesekiirtel senisest rohkem maapinnale jõuda.

Nurmenuku tuntust Eestis peegeldavad selle taime paljud rahvapärased nimetused. Lihtsam on piirduda vaid peamiste rahvabotaanikas levinutega, sest neidki tuleb kokku juba kümmekond. Meie emakeeles kutsutakse seda lille veel: kanavarvas, käekaatsad, sõrmkinnas, saksapüksid, nattalill, pääsulill, piimapisar, taevavõti, kikkapüksi, võipäts. Nimetused on tulnud peamiselt taime eri osade võrdlusest tavaelust tuntud esemete ja nähtustega. Tavaliselt peetakse nurmenukku pigem ravim- ja ilutaimeks, vähem osatakse hinnata taime kulinaarseid väärtusi.


Vitamiinirikas, ent ärritav toidulisa. Looduslähedase toitumise entusiastid hindavad kõrgelt nurmenuku kevadisi noori lehti. Ja õigustatult, sest need sisaldavad ülisuures koguses, suisa mitu protsenti (kuivainest) vitamiini C. Piimapisara lehti kasutatakse salatites, tavaliselt koos teiste varakevadiste köögiviljadega või isegi kombineeritult mereandidega. Vahel tarvitatakse lehti ka mõnedes liharoogades täidistes.

Ammustel aegadel, kui inimesed toitusid üsna ühekülgselt ja kevaditi kurnas organismi vitamiininappus, pakkusid just kikkapüksi esimesed lehed rikkalikult vitamiine. Vitamiinivaeguse leevendamiseks piisab isegi paarist varakevadisest lehest päevas.

Kohe kerkib ka küsimus, miks siis ei kasutata nii väärtuslikku vitamiinirikast toidupoolist inimtoiduks laiemalt? Vastus peitub lehtede saponiinisisalduses: nurmenuku lehtedes võib neid olla kuni 5%. Saponiinid on taimse päritoluga glükosiidse olemusega seebitaolised pindaktiivsed ained, mis panevad vesilahuse vahutama. Kokkupuutes limaskestadega avaldub nende ärritav toime, ühele inimesele rohkem, teisele vähem. Tundlikud inimesed hakkavad aevastama isegi kuivatatud nurmenukulehtede käitlemisel õhku paiskuvat peentolmu sisse hingates. Silma limaskestadele sattudes põhjustab see tolm silmavalgete punetust ning pisaravoolu.

Pindaktiivsuse tõttu suurendavad saponiinid rakkude membraantalitlust, mõjutades nii membraanide läbilaskvust. Nurmenuku kui ravimtaime rögalahtistav toime põhinebki paljuski just saponiinidel, mis soodustavad näiteks eritiste teket hingamisteedes ja nende väljaköhimist. Sissesöödud saponiinid ärritavad nii suu, neelu, söögitoru kui ka mao limaskesta. Väiksemates kogustes stimuleerivad saponiinid seedenõrede eritumist, suuremas koguses võivad aga põhjustada iiveldust, pearinglust, oksendamist ja kõhulahtisust.

Inimese organism tuleb väikeste saponiinikogustega siiski üsna hästi toime: neid muudavad kahjutuks peamiselt seedekulgla mikroobid ning nad imenduvad seedekulglast aeglaselt. Samas ei kaalu suur askorbiinhappe sisaldus üles neid riske, mida saponiinid endas kannavad. Siit ka piirangud, mida tunnustatud taimeravi käsiraamatud esitavad nurmenuku lehtedest valmistatud tee tarbimise hulgale ja sagedusele. Kindlasti pole nurmenuku lehed toidulisana soovitatavad laste ja ülitundlike inimeste menüüs. Huvitav on seegi, et meie esivanematel ei kuulunud nurmenukk nende taimede nimistusse, mida kas värskel või keedetud kujul eelistatult toidukõrvaseks kasutati. Küll aga teati hästi nurmenuku raviomadusi.

Peale lehtede hindavad gurmaanid nurmenuku õisi. Neis leidub samuti saponiine, kuid vähem kui lehtedes. Kaunis võikollane värvus on aga tingitud põhiliselt karotenoidsetest ühenditest. Suhkrustatud õisi kasutatakse nii roogade kaunistuseks kui ka haistmismeele hõrgutamiseks, seda tänu erilisele pisut aniisi meenutavale lõhnale. Viimane on tingitud kergesti lenduvast aniisaldehüüdist. Õisi pannakse küpsetistesse ja hoidistesse.

Tasub teada, et osa inimesi kogeb õisi korjates nahaärritust. Seevastu seedekulglat ärritavad õielisandiga toidud vähem kui lehtedest valmistatud road. Nurmenukuõitest saab valmistada salatit ning isegi tordikaunistusi. Suhkrustatud õitest tehtud ilustused olid eriti meelepärased 17. sajandi Inglismaal, mil tõsimeeli usuti, et nurmenukuõites elavad tillukesed heasoovlikud haldjad.


Eriline vein ja ravitee. Hoopis rohkem hindavad kikkapüksi õisi aga veinivalmistajad. Veest ja suhkrust keedetakse siirup, mis kuumalt või jahutatult valatakse suurele kogusele nurmenukuõitele. Õied on anumas kas lahtiselt või võrkkotis. Viimasel juhul on õiejäänuseid hiljem veinist lihtsam eemaldada. Muide, ka õied ise sisaldavad märkimisväärselt magusat nektarit.

Siirupi suur suhkrusisaldus teenib mitut eesmärki. Esiteks, suhkur on pärmide käärimistegevuse lähteaine. Teiseks, suhkrulahus võimaldab ekstraheerida õitest mitut ühendit. Kolmandaks, käärimisjärgne jääksuhkur määrab hiljem joogi magususe.

Käärimine algab kas iseseisvalt või lisatud pärmi jõul. Et saada huvitavam maitse, lisatakse aktiivse käärimise lõpul valmivale veinile kas koos koorega purustatud apelsine või brändit. Aktiivne käärimine kestab nurmenukuveinil viis kuni kümme päeva. Siis vein selitatakse ja pannakse laagerdama, see võib kesta mitu kuud. Kikkapüksi õite veini hinnati vanasti eeskätt selle rahustava ja uniseks tegeva toime pärast. Eks sellele aitasid ühtviisi kaasa nii nurmenukuõites leiduvad rahustava toimega ühendid kui ka veini alkohol.

Nüüdisajal on nurmenukuvein lihtsalt eriline, üsna lahja (kuni 14,5% alkoholi) ja kauni värvusega jook, mida hinnatakse eeskätt inglise toidutavades. Peale veinimeistrite armastavad nurmenukuõisi ka likööritootjad. Kanges alkoholis leotamisel annavad õied joogile erilise maitse ning kauni värvuse.

Tasub teada sedagi, et kuivatatud nurmenukuõitest saab keeta teed, kuid seda jooki kasutatakse rohkem raviotstarbel kui lihtsalt janukustutajana.


1. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn: 505–508.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet