Eesti Looduse fotovõistlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
INTERVJUU EL 05/2002
Lapsed loodusesse

Tiit Hunt
Seekordsel looduskaitsekuul, mis algab looduskaitsepäeval 12. mail ja kestab ülemaailmse keskkonnapäevani 5. juunil, on tähelepanu keskmes lapsed.
Püüame suunata neid rohkem looduses käima, seal toimuvat jälgima ja mõtestama.


Miks just nüüd “Laps ja loodus”? Kas on märke, et lapsed kipuvad jääma looduskaugeks?


Eelmistel looduskaitsekuudel oleme keskendunud looduse mingile osale –pärandkooslustele, märgaladele, veele ja paljule muulegi, et suunata inimeste tähelepanu kord ühele, kord teisele loodusväärtusele. Selle kõrval kipume vahel unustama, kelle jaoks me seda kõike teeme, keda tahame harida. Vahelduseks püüamegi seekord leida lähemat kontakti kõige noorematega endi seast – nendega, kes hakkavad siinse looduse üle otsustama kümne-kahekümne aasta pärast. Lastega tasub tegeleda juba seepärast, et täiskasvanute mõttemalli muuta pole sageli võimalik, laps on paindlikum: tema väärtushinnangute kujundamine on mitte ainult vastutusrikas, vaid ka lootustandev. Just laste kaudu suudame mingil määral mõjutada ka nende vanemaid.



Igal lapsel on kaasasündinud huvi looduse vastu. Miks see kooliaastatega paljudel kustub?


Paraku, jah, koolis loodusehuvi väheneb. Aga mõneti on see ka mõistetav: mis võiks olla hullem kui hobi muutmine kohustuslikuks, lisamata seejuures midagi väga põnevat, uut? Õpikutekst on sageli tihe, lausa kokkusurutud, seal ei ole ruumi emotsioonidele, mida loodus iseenesest pakub ja mis lapsi loodust jälgima innustab.


Siin päästab muidugi entusiastlik õpetaja, kel jätkub teadmisi ja energiat, et elustada rutiinset õpikumaterjali viidetega sellele, mida võib oma silmaga näha kõige tavalisemas looduses meie ümber. Kui õpetaja seda ei suuda, siis jääb lastele väsitav kohustus ja koormus. Nõnda see huvi kustubki. Õpetaja peaks olema looja, kes usub sellesse, mida ta teeb.



Kas teil endal oli hea õpetaja?


Jaa, mul oli väga hea õpetaja – Linda Metsaorg Tallinna 3. keskkoolis, nüüdses Lilleküla gümnaasiumis. Peale koolitunde pakkus ta väga palju põnevat bioloogiaringis, nii et just tänu temale on paljud meie koolist läinud õppima bioloogiat. Suvel käisime sageli looduses, neid käike võib julgelt võrrelda ülikooli kahe esimese kursuse suvepraktikumidega. Igal kevadel tegime ekskursiooni ka kusagile kaugemale – enamasti mõnele looduskaitsealale tollases Nõukogude Liidus. Ringitöö oli tõhus ja huvitav, selline asi mõjub.



Kuidas sai teist tarnaspetsialist? Need taimed on ju nii ühte nägu ja raskesti eristatavad.


Tarnad on väga põnev taimerühm. Neid on palju eri liike, nad on evolutsiooniliselt huvitavad, väga tugevad ellujääjad, sageli pioneerliigid, ja lihtsalt ilusad.



Milline tarn on kõige ilusam?


Vesihaljas tarn.



Tarnade ümber on loonud erilise aura Edgar Valter. Tänu tema “Pokuraamatule” on neist saanud paljude laste lemmikud. Kuidas üldse hinnata Edgar Valteri osa meie laste loodustunnetuse kujundajana?


Edgar Valter on inimene, kelle loodustunnetus on väga sügav. Tema oskab näha seoseid suurte ja väikeste asjade vahel ja suudab seda ka lastepäraselt kirjeldada-joonistada. Et midagi vahendada, selleks peab hästi tundma mitte ainult vahendatavat – siis loodust –, vaid ka seda, kellele vahendatakse. Edgar Valter oskab näha loodust lapsesilmadega. Tema teened laste kallutamisel loodushoiu suunas on hindamatud.



Edgar Valteri lasteraamatutes on loodust ühtseks tervikuks liitvad seosed hästi paigas: igaühel on oma koht, õigus elule. Ent enamikust muinasjuttudest saavad lapsed teada, et osa oleseid looduses on head ja osa halvad: jänku on hea, hunt paha. Kuidas kummutada see muinasjututõde ilma last segadusse viimata?


Tänapäeva loodusõpetus rajaneb eelkõige ökoloogilistel seostel: suunab last nägema loodust tervikuna – kogu pilti selle kõigis seostes. Esialgu jämedamates joontes; mida vanem laps, seda üksikasjalikumalt. Ei piisa, kui tuntakse liigiti taimi ja loomi, oluline on näha igaüht tema elupaigas, suhetes kõigi teistega.



Need väga olulised seosed ei paista alati silma isegi looduses käijale, liiati siis linnalapsele. Milliste vahenditega sisendada lastesse ökoloogilist maailmanägemist?


Meil on viimasel ajal kasutada rikkalikult illustreeritud õpikud, lisateadmisi peaksid andma head loodusfilmid. Keskkonnaministeerium valmistab koolide tarbeks ette pildimappe ja slaidikogusid näiteks kaitsealuste liikide ja kaitsealade kohta. Loomulikult on seda kõike praegu veel vähe, aga aasta-aastalt püüame pakkuda õpetajatele üha rohkem tuge.


See, et tänapäeva inimene loodusest võõranduma kipub, pole mitte ainult meie mure: selle üle kurdetakse ka Põhjamaades, muust Euroopast rääkimata. Meie inimeste arusaamad ei olegi ehk nii väärastunud kui mujal. Näiteks suurkiskjate olemasolusse suhtub enamik eestlasi üsna normaalselt. Meil ei tunta mütoloogilist hirmu hundi, karu ja ilvese ees: inimene julgeb minna läbi metsa, kartmata, et mõni metsloom ta ära võib süüa. Korralik Euroopa inimene kahtlemata eeldab, et see võiks juhtuda: Lääne-Euroopas on saanud hundist lausa mütoloogiline loom ja ähmastuma kipub piir isegi hundi ning libahundi vahel. On hea, kui suudame selliste müütide tekke ära hoida ja süvendada eelkõige lastes mõistmist, et igaühel on koht siin päikese all ja hundilegi peaks jääma võimalus elada, kusjuures inimene ei kuulu tema menüüsse.



Kunagi said vähemalt suuremate linnade loodushuvilised lapsed käia loodusmaja ringides. Nüüd on need muutunud kas tasuliseks või suletud. Mis neid asendab?


Loodusmajade võrgustikku uuendatakse: loodusmaja peaks edaspidi töötama igas maakonnakeskuses – rohkem ongi selliseid huvikeskusi vaja just linnadesse, kus otsene suhe loodusega kipub katkema. Eri suunitlusega ringide kõrval peaksid hakkama loodusmajades töötama inimesed, kes koordineerivad kogu piirkonna loodusharidust, sealtkaudu peaksid koolid saama edaspidi korraldada näiteks ekskursioone kaitsealadele.


Meil on üle kolmesaja kaitseala, viisteist neist mehitatud. Tegutsevad külastuskeskused, kus võib saada ülevaate kaitseala loodusväärtustest, leida juhendaja nii näitust tutvustama kui ka loodusretke juhtima. Väiksematele kaitsealadele minnes leiab vajaduse korral samasugust abi kohalikust keskkonnateenistusest. Kaitsealad peaksid sisuliselt kujunema loodusmajade välisbaasideks, kuhu võib tulla rühmaga või klassiga. Lapsed saavad seal vastuse paljudele küsimustele.



Loodusretki hõlbustavad tähistatud õppe- ja matkarajad. Väga heal tasemel on neid välja ehitanud riigimetsade majandamise keskus (RMK). Kes veel? Ja kust selleks raha saadakse?


Seda tööd teevad ka keskkonnateenistused ja kaitsealade administratsioonid. Raha tuleb suurel määral riigi eelarvest ja keskkonnainvesteeringute keskuselt. Enamik suurematest kaitsealadest pakub mitut eri raskusastme ja suunitlusega loodusrada, sageli koos vaatetornidega. Sellised rajad võimaldavad veeta looduses mõnusalt ja harivalt aega ka omal käel, näiteks perega.


Kaitsealal on väljaehitatud rada eriti oluline, sest ühelt poolt suunab see matkaja sinna, kus ta tõesti midagi huvitavat näha saab, samas juhib mööda tundlikest paikadest, kus inimene tahtmatult loodust häiriks. Seega on laudteedel ka otsene looduskaitse-eesmärk.



Koos loodusradadega on RMK ette valmistanud ja avanud tasuta laagriplatse, kus matkaja leiab peatumiseks hädavajalikud tingimused: telkimiskoha koos käimla ja lõkkeasemega, vahel ka varjualuse. Sellise tegevuse on nüüd turismiettevõtjad nimetanud kõlvatuks konkurentsiks. Kui kõik see erastatakse ja omanikule kasumit tootma pannakse, kus saavad siis edaspidi ööbida loodusretkele tulnud lapsed, noored ning kõhna rahakotiga pered?


Olen seda meelt, et meie kaitsealadel on ja jäävad teatud teenused alati tasuta: õpperadade kõrval ka laagriplatsid, lõkkekohad, igaüheõigusemajad – kõigile avatud onnid kus saab ööbida, toitu valmistada jne. Iseasi on hotelliteenus hommikusöögi ja kõikvõimalike mugavustega – siin peavad ettevõtjad omavahel konkureerima: kes suudab pakkuda paremat.



Eraettevõtjad on tauninud isegi tasuta põletusmaterjali pakkumist lõkkeplatside juures.


Lõkkepuud, nagu ka prügikastid ja käimla tasuta laagriplatsidel – nimetagem neid igaüheõigusekohtadeks – on tegelikult looduskaitseabinõu: mets ümberringi jääb siis puhtaks ning pole karta, et igaüks hakkab omal käel lõkkematerjali varuma. Kordan veel: kõigile avatud peatuspaigad peavad jääma, neid tuleb teha juurdegi. Kaitsealadel nähakse sellised kohad ette juba kaitsekorralduskavades. Kes soovivad mugavustega peatuspaika, leiavad selle raha eest turismiettevõtetest.


Turismitaludel, kes loomulikult omavahel konkureerivad, tasuks aga külastajate ligimeelitamiseks peale majutusmugavuste mõelda ka ümberkaudse looduse tutvustamisele: tähistada ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde viiv rada, või kujundada lastega tulijate rõõmuks vesisesse, muidu majanduslikult tulutusse lohku kas või väike pokukodu. See ei nõua palju vaeva – vaid pisut vikatitööd, vahest ka võsaraiet, ja üldsegi mitte raha (nagu näiteks hobusekasvatus), aga võib saada koguni otsustavaks, kui tulijad vaevad mitme talu pakkumisi.



Kas mäletate oma esimesi eredamaid looduselamusi lapsepõlvest?


Arvan, et need on seotud väikeste veekogudega – tiikide ja kraavidega, kus kihas elu. Sealt sai loomakesi purgiga kojugi toodud. Olen kasvanud Nõmmel, nii et männid ümberringi olid “päris”, aga ikkagi tõmbas vee-elustik rohkem.



Tänapäeval veedavad lapsed suure osa vabast ajast arvuti või televiisori ees ega leia aega minna lombi äärde või kraavikaldale sealset elu kaema. Kuidas neid toast välja meelitada?


Seda saab mõnikord teha isegi televiisori või arvuti abil. Näiteks arvutivõrgu projekt “Tere, kevad” lausa sunnib vahepeal õue minema – muidu pole võimalik osalemiseks vajalikke andmeid koguda. Nii õpetajad kui ka vanemad saaksid siin lapsi ergutada ja suunata: saata neid sagedamini loodusest midagi huvitavat otsima, õpetada nähtut kirja panema, tekitama harjumust pidada vaatluspäevikut.



“Tere, kevad” ahvatleb lapsi loodust jälgima ning õpetab ka jälgitavaid liike hästi tundma. Aga kust linnalaps nad üles leiab?


Hea tahtmise ja oskusliku suunamise korral leiab ka linnast üsna palju liike: parkidest, aedadest, kalmistutelt, veekogudest ja nende äärest. Paraku tuntakse praegu tõesti halvasti ka neid taimi ja loomi, keda lausa iga päev näha-kuulda võib. Enamik koolilapsi ei tunne näiteks ööbikulaulu. Isegi Tartu tudengid ei tunne: ütlevad, et öösiti Emajõe ääres keegi laulab, aga kes – ei tea.



Vanasti laulsid ööbikud ka Toomemäel. Nad kadusid paarkümmend aastat tagasi – siis, kui joodikute vastu võitlemise tuhinas puhastati Toome nõlvad põõsastest.


Ööbikud läksid, joodikud on jäänud.



Aga öökullid on veel olemas. Neid käiakse kevaditi ka lastega Toomemäel vaatamas ja kuulamas. Kui nüüd seest õõnsad puud pargi rekonstrueerimisel maha võetakse – seda on juba alustatud –, siis kaovad ka kakud.


Inimene tahab ikka vahel oma elukeskkonda ümber kujundada ja teine noorus on selles mõttes kole asi tulema. Siis tahab ta alustada uuesti ja tühja koha pealt. Ma usun, et ühiskond on arenenud ning otsustamisprotsessid muutunud pikemaks ja põhjalikumaks, nii et ka eri huvirühmad saavad sekkuda. Nii ehk õnnestub mõnigi mõtlematu samm ära hoida.



Nii et ka vanadusest vigased puud väärivad elu?


Kui püüame lastele selgitada elupaiga mõistet, siis lähim näide, eriti linnatingimustes, ongi vana õõnsustega puu koos kogu elustikuga, kellele ta võimalusi loob. Ka inimesele ei tähenda puu linnas lihtsalt rohelust ja päikesevarju – ta mõjutab suuresti meie elukeskkonda. Kadunud professor Viktor Masing on öelnud, et üks laia, paarikümnemeetrise võraga põlispuu on etem kui tuhat paarimeetrise võraga noort.


Meil on võimalus õppida Euroopa vigadest loodushoius ja ka loodushariduse korralduses. Kui hollandlased teevad praegu suuri pingutusi, et taastada väikeste lappidena soid, ning hispaanlased lammutavad mererannas ehitisi ning võtavad koguni üles kiirteid, siis meie võiksime mujal läbiproovitud rumalused tegemata jätta, õpetades ka oma lapsi suhtuma aukartusega looduse püsiväärtustesse.



Hanno Zingelit küsitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet