Eesti Looduse fotov�istlus
2006/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/5
Kukkurtihase ohtlik elu

Eelmisel kevadel just pungade puhkemise aegu tekkis meil sbraga mte otsida kukkurtihase pesapaiku. Alguses tundus see soov mulle teostumatu unistusena, sest kukkurtihane on ju meil sna haruldane. Olin tema kohta kll raamatutest lugenud, ent loodus polnud seda linnukest mulle veel nidanud. igemini, ma polnud osanud otsida. Aga sber nitas paari slaidi, mis tal oli nnestunud aasta varem teha. Nii hakkas minuski trkama lootusekiir.

Kukkurtihane (Remiz pendulinus) on meil elavatest tihastest kige viksem ning tema elupaigavalikut mjutab olulisel mral vee lhedus. Ta eelistab taimestikurohkeid soostunud alasid, kus leidub putukaid toiduks ning ehitusmaterjali ainult temale omase pesa ehitamiseks.

Pesa jrgi on need vahvad linnud nimegi saanud. Nimelt meenutab pesa korralikku kukrut, mis ehitatakse peamiselt kuivanud krtest ning vooderdatakse hundinuia pehmete seemnekarvakestega. Avaus jetakse tpselt nii vike, et sealt ainult kukkurtihane ise sisse mahub. Niimoodi tagatakse oma jreltulijate ning ka hauduva emaslinnu kaitstus kiskjate eest.

Kui vimalik, siis pavad linnud paigutada pesa niimoodi, et see ripuks vljaulatuval oksal mne meetri krgusel veepinnast. Ilmselt on see ettevaatusabinu kaitseks tiivutute kiskjate, nagu niteks metsnugise eest. See teeb rvli pdlused vhemalt raskemaks.

Pisikesed kukrumeistrid on alles viimasel viiel aastal Eestis laiemalt levima hakanud. Varem oli teateid peamiselt Luna-Eestist ning Suure Emaje luhtadelt, nd ka mujalt. Ning juba teada paigus pesitseb aasta-aastalt ha rohkem paare.


Otsingud. Esmalt suundusime eelmise aasta pesa juurde. Karmid talvetuuled polnud sellest just palju alles jtnud. Aga see pesa oli olnud hll ja kodu rohkem kui viiele noorele kukkurtihasele. Taaskasutamine ei tule kne alla, kukkurtihased ehitavad igal aastal uue pesa. Mnikord vanale llatavalt lhedale, ainult paari oksarao kaugusele.

Eelmise aasta kohad le vaadatud, suundusime sgavamale vssa. Peagi tstis sber ke les. Ma seisatasin ning kuulasin: kukkurtihased! Oli kuulda emase ja isase omavahelist mttevahetust, mis samamoodi kui sabatihastel saadab pesamaterjali kandmist. Linnukeste piiksuv hleke on pris vaikne, seega ei saanud nad olla eriti kaugel. Hiilisime hlte suunas, vsastiku krgeimate kaskede poole. Kolm parimas eas kaske tundusid olevat kukkurtihasele igati sobilikud. Kiiresti libistasime silmad le okste: otse meie pea kohal olid kaks neist omavahel rnalt kokku punutud: see oligi uue kodu vundament. Istusime pisut eemale psaste varju ning jlgisime ehitustd, ise samal ajal plaani pidades, kuidas lindudele lhemale saada ning ehitust neid hirimata vaadelda.


Peen meeskonnat. Hilishtul, enne pikeseloojangut tulime tagasi varjet ehitama. Meilegi sobisid kolm kaske lihsti. Linnud olid oma pevased toimetused lpetanud ning ilmselt tegelesid jrglaste muretsemisega: sellest andis mrku isase rn ja ilus lauluke eemal pajupsas.

Jrgmisel hommikul olid peas muremtted: kas kki muutused uue kodu lhedal linde ei kohuta? Ronisin ruttu puu otsa ning sttisin ennast valmis. Ei mdunud minutitki, kui kaks usinat tulevast lapsevanemat saabusid, nokad tis kiksugu pesamaterjali. Hoidsin hinge kinni, kuid linnud maandusid otse pesale ja alustasid td, nagu poleks midagi muutunudki. Minu suunurgad kaardusid lespoole.

Tegevust, mille tunnistajaks ma jrgneva seitsme tunni jooksul olin, vib nimetada peensusteni koordineeritud meeskonnatks. Pidevalt hlitsedes otsiti ehitusmaterjali ja saabuti koos pesale. Emane maandus alati pesa phja ning sttis lima hoolikusega iga krrekest ja sulekest. Vahepeal tuli isegi natuke lahti harutada ning uuesti sttida. Isase hooleks oli tagada, et pesa psiks kindlalt okste kljes, mistttu tema tegeles rohkem majakese katusega. Vahepeal polnud emane tema tga rahul: harutas kaasa tehtu lahti ja sttis uuesti paika. Eks tuleb ju temal suurem osa jrgmistest ndalatest pesas istuda see peab olema tiesti turvaline.

Ehitus kis 4550-minutiliste tsklitena, igale ttsklile jrgnes 1015-minutine paus: kas tehti toitumisring, lauldi lihtsalt oma uut kodukohta kuulutades vi siis puhastati sulgi. Uuel tunnil hakkas t pihta uue hooga. Ja ikka pidevalt omavahel suheldes. Pildistamisvarjes omaette muiates kujutlesin nende juttu: Kallis, vaata siin on uhke ja tugev krreke! Aga kas sa mrkasid seda kohevat hundinuia, kullake? ja nii edasi.

Mne tunni mdudes oli phi valmis. Mina vaatasin aparaadist pilte ega uskunud oma silmi: kigest natuke aega tagasi seda alles alustati. Sai selgeks, et pesaehitus on kigest paari peva t, meil nnestus jaole saada just igel ajal.

Keskosa valmistamist viks nimetada ka keerutusfaasiks: koos pesale saabudes maandus emane kohe pesa phja ning hakkas toodud krsi mda kahte hoidvat tugitala lespoole keerutama. Kui ta les judis, siis tegi isane samamoodi. Ja tugitalad muudkui paisusid.


Alati ei lhe nneks. Peagi oli pev htus ja linnud lpetasid oma pika tpeva. Mina ei judnud jrgmist peva ra oodata, et saaks nha, kuidas ehitus lpetatakse ning uhke torujas sisseps vormitakse. Ent sel hakkas sadama ja tusis tugev tuul, see lkkas minu plaani edasi. Niimoodi paar peva. Arvasin, et nd on pesa juba valmis ja pole mtet hauduvaid linde segama minna. Kui pisikesed kooruvad ning vanemad neid toitma hakkavad, siis on vaatamisrmu kllaga. Seetttu otsustasin tagasi minna alles paari ndala prast.

Enne aga kui see aeg ktte judis, teatas sber kurva uudise: hel jrjekordsel tormisel kevadl oli kukrut kandev kaseoks jrele andnud ja pesa puu otsast alla kukkunud. Leidsime pesast viis pisikest sulgedeta linnupoega ning kaks veel koorumata muna. See oli kurb. nneks oli emaslind psenud ja ilmselt ehitas oma kaaslasega juba uut kodu. Loodetavasti valisid nad seekord toekama oksakese.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012