Eesti Looduse fotovõistlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 09/2002
Inimene peab elama koos bakteritega

Marika Mikelsaar on sündinud Tallinnas 1938. aastal. 1957 lõpetas ta Tallinna 20. Keskkooli kuldmedaliga ja 1963 Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal. 1969. aastast meditsiinikandidaat ja 1993. meditsiinidoktor. Praegu Tartu ülikooli mikrobioloogia instituudi juhataja, professor. Avaldanud üle 80 teadusartikli, monograafia Lactic Acid Bacteria (New York 1993, 1998) kaasautor, kirjutanud kaks eestikeelset meditsiinilise mikrobioloogia õpikut. Maarjamõisa mikrobioloogilise diagnostika labori juhatajana pannud aluse kliinilisele mikrobioloogiale Eestis. Juhendanud kuut meditsiinidoktori väitekirja. Teinud koostööd Soome ja Rootsi mikrobioloogidega ning paljude erialade klinitsistidega Eestis. 1994. aastal sai riigi teaduspreemia vastsündinute mikrofloora uuringute eest (kollektiivi juhina) ja 2002 inimese normaalse mikrofloora ja Eesti olulisemate bakteriaalsete infektsioonide uurimise eest. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vilistlane. Kolme lapse ema.


Lapsepõlvest on meeles ema jutt puhtusepidamise vajadusest: mahakukkunud kahvel tuleb puhtaks pesta, rääkimata turult ostetud õuntest. Kui ohtlik on mõõdukas mustus tegelikult?


Puhtusepidamine on ikka hädavajalik, nagu pärast tualetis käimist korralik kätepesu. Seda hügieenikultuuri peavadki emad lastele õpetama. Isegi tualetipoti veenupult võib saada tohutu hulga mitmesuguseid mikroobe, ka näiteks šigelloosi ehk bakteriaalse düsenteeria. Siin on tõesti vastuolu: ühtpidi räägin, et kõik peab olema loomulik ja naturaalne, teine asi on mikroobide poolest ohtlikud kohad: avalikud tualetid, haiglad, ühissõidukid. Mikroobid erinevad üksteisest suuresti selle poolest, missuguse annusega üks või teine haiguse esile kutsub. Mõnel piisab kümnest rakust ja tekibki infektsioon. Aga oma tavalises elukeskkonnas pole iialgi võimalik hävitada kõiki tuntud ja tundmatuid baktereid. Kuna seda pole võimalik saavutada, siis võib juhtuda, et materdad kaikaga hoopis eluks hädavajalikke baktereid. Meeletu puhtuse tagaajamine oma elukeskkonnas on igapidi mõttetu.

Nii et Teie antibakteriaalset seepi ei kasuta?


Seda ma lausa vihkan, eriti ebaadekvaatse reklaami tõttu. Pidev antibakteriaalse seebi kasutamine on äärmuslikult halb lähenemine. Teine asi on, kui näiteks laps on maha kukkunud ja end kriimustanud, siis kasutame ikka kas joodi või mõnd teist desinfitseerivat vahendit. Sel juhul võiks antibakteriaalne seep olla omal kohal. Aga mitte terve lapse igapäevasel pesemisel. Inimese peal ja sees, nahal ja limaskestadel on kümme korda rohkem mikroobe, kui tal on keharakkusid. Inimene poleks ju evolutsioonis säilinud, kui need kooslused poleks talle kasulikud.

Kui võrrelda näiteks eestlasi ja rootslasi, siis kas on vahet inimesel elavate bakterite hulgas?


Päris algmomendil, esimestel elukuudel on tõesti päris suur vahe, aga teisest-kolmandast eluaastast on juba raskem leida erinevusi. Mikroobide omandamine on astmeline protsess. Sellele ongi rajatud hügieeni hüpotees allergia tekke kohta: liiga palju hügieeni on paha. Varases nooruses tuleb omandada teatav kogus mikroobe, et organism oskaks neid ära tunda ja tolerantsust saavutada. Kui alguses steriilsust püüda, nii et bakterite saamine lükkub hilisemasse perioodi, kus tolerantsust ei kujune, siis võib organism hiljem mitte vahet teha mitteallergeenidel ja allergeenidel ning ka esimestele ülitundlikult reageerida.

Kas konserveeritud-pastöriseeritud toidu söömine võib olla üks põhjus, miks organism bakteritele tundlikult vastab?


Tõenäoliselt. Seejuures pean väga oluliseks just kodumaise toidu söömist. Kui pastöriseeritud toidud tehaksegi välismaiste juuretistega, siis fermentatsiooni lõppedes tulevad uuesti esile lehmapiima bakterid, mis pastöriseerimisega ei hävinud. Igal maal, kõigil taimedel, loomadel on eripäraseid baktereid ja nende kooslusi. Rahvusliku omapära säilitamine on väga tähtis, need teatud bakterid on meile omased, juba väga ammusest ajast sobinud meiega. Ilmselt kaitstes meid mitmete välismõjurite eest. Kõrgpastöriseeritud, steriliseeritud toitudes neid enam pole.

Kas meil on omapära säilinud?


Praegu veel küllalt hästi, kuigi viie aasta jooksul on läinud ka meie laste mikrofloora kehvemaks ja hakanud sarnanema piimhappebakterite vähenemise poolest teiste industriaalühiskonna rahvaste omaga. Üks mõjur on toidud ja toitained, kõik need hapu- ja kohupiimad, hapukapsad ja -kurgid ning muu selline, mis meie toidulauda rikastab. Näiteks üht laktobatsilli liiki – Lactobacillus plantarum –, mis pärineb taimedelt ja areneb hapendatud toiduainetes, on meie paariaastaste laste sooltes palju ja teistes maades vähe. Tema toodetud bioaktiivsed ühendid võivad aga olla millegi poolest eriti olulised. Praegu me veel seda ei tea.

Teine mõjur on ema mikrofloora. Esmased mikroobid omandab vastsündinu ema sünnitusteedest ja rinnapiimaga: koos piimaga võtab imik suhu ema naha. Igahommikune ja -õhtune pesemine igasuguste dušigeelidega vähendab loomulikku mikrofloorat, asemele tulevad võõrasukad ja laste mikroflooras võib see suure erinevuse esile kutsuda. Tsivilisatsiooniga käib küll kaasas nõue, et ei tohi haiseda, aga selleks ei pea ilmselt end mitu korda päevas üleni pesema, võib-olla piisaks ka intiimpiirkondade pesemisest ja igapäevasest riiete vahetamisest?

Mis võiks veel põhjustada selle, et Eesti inimese bakterifloora teistest erineb?


Võib-olla ka see, et meil on suhkru- ja piimatarvitus olnud normaalsem, oma maitse järgi. Alles viimasel ajal on hakatud neid toitaineid vähem kasutama. Ebaloomulikult väikesed suhkruannused ja ka mitmete ühekülgsete dieetide pidamine on meil alles viimasel ajal moodi tulnud ning meie mikrofloora oli seni seetõttu looduslikuna säilinud. Mikrofloora liikide suhted soolestikus sõltuvad söödavast toidust väga palju. Teistpidi, soole limaskestal mängib rolli ilmselt eeskätt geneetiline, mikroobide koloniseerimiseks vajalike retseptorite erinevus. Oleme tõestanud, et ühemunakaksikutel on ühesugune mikrofloora, palju-palju ühesugusem kui õel ja vennal. See näitab, et eestlaste ja rootslaste mikroobifloora ja sellega seostatava allergiasageduse erinevuste taga võivad olla ka geneetilised põhjused.

Gastriiti ja haavandtõbe põhjustavat patogeenset bakterit Helicobacter pylori on Eesti populatsioonis küllaltki palju: kuni kaheksakümmend protsenti vanemaealistest inimestest on sellega nakatunud. Oleme eraldi vaadelnud siin elavaid eestlasi ja venelasi, kelle vanaisa ja vanaema olid juba samast rahvusest. Leidsime, et eestlastel ja venelastel levivad erisugused helikobakterite tüved. Võib-olla aitavad sellised erinevused isegi selgitada rahvaste rändamisi? Eestlaste bakterifloora on rohkem sarnane Aasia omadega ja venelastel Euroopa omadega. See on nüüd küll täiesti vastupidine akadeemik Villemsi väidetele ja toetab varasemaid eestlaste soome-ugri päritolu hüpoteese. Uurime neid hüpoteese, võrreldes mikroobe koos paljude teiste maade teadlastega.


Olete avastanud piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3. Kas kodumaine bakter on välismaistest analoogidest vägevam?


Kas ta nüüd kõikide omaduste poolest parem on, aga tal on üks eriline omadus. Kui üldiselt parandavad probiootilise toimega bakterid inimese tervist, võideldes haigusttekitavate mikroobidega, siis meie oma kaitseb organismi ka otse. Teised pole seda omadust testinud ega kirjeldanud, see on selgunud koostöös TÜ biokeemia instituudiga. Osaleme üleeuroopalises projektis koos kuue teise ülikooliga, et võrrelda Euroopa Liidus kasutatava seitsme kommertsbakteritüve omadusi. Meie oma on teistest tüvedest enamiku näitajate poolest parem. Tüvi kuulub Tartu ülikoolile, kes üritab teda maailmas patentida.


Kas selle bakteri abil valminud toodangut on ka poest võimalik saada?


Juustu Tervis saime esimesena valmis. Kohtusime väga entusiastliku Vana-Kuuste juustumeistriga, kellega koos sobitasime oma bakteri senisesse juustubakterite kooslusse. Juustu Pikantne kui kandja abil jõuab piimhappebakter elusalt soolestikku, praegu katsetame samal eesmärgil ka jogurtit. Üllataval kombel parandab meie bakter ka selle juustu maitset, lõhna ja väljanägemist. Edaspidi tahaksime saada ME-3 ka kapslisse, et saaks ravimina –toidulisandina – patsientidele manustada.


Millised on Teie instituudi teised põhilised uurimissuunad?


Olulisem suund on Eesti tähtsamate infektsioonhaiguste uurimine ning uute diagnostika- ja ravivõimaluste pakkumine. Hoolimata meditsiini edusammudest pole viimase kahekümne aastaga vähenenud inimeste suremus infektsioonidesse. Uute haigust tekitavate omadustega ja antibiootikumiresistentsete mikroorganismide, sealhulgas tuberkuloosi- ning mitmesuguseid olme- ja haiglainfektsioone põhjustavate bakterite levik ähvardab just arenenud tervishoiusüsteemiga riikide, sealhulgas ka Eesti elanikkonda. Helicobacter pylori põhjustatud mao- ja kaksteistsõrmiksoole haigused – gastriit, haavandtõbi – on üks olulisi teemasid. Oleme näidanud, et haavandtõvega ja raskekujulise gastriidiga haigetel kannavad helikobakterid erilisi virulentsusgeene, näiteks vakuoliseeriva toksiini geeni. Koostöös Tartu ülikooli teiste arstiteadlastega püüame leida meetodit, kuidas mao sondeerimise asemel saaks faeces’e ja molekulaardiagnostika abil mao bakterifloorat uurida ja nende eriliste helikobakterite olemasolu kindlaks teha, et paremini ravi suunata.

Uurime ka bakterite antibiootikumiresistentsuse levikut ja kujunemist. Maailmas see üha suureneb, samal ajal on uute antibiootikumide loomine pidurdunud. Kui pikemat aega kasutatakse samu antibiootikume, nii-öelda surutakse mikroobe antibiootikumpressiga tükk aega, siis lõpuks ikka mõni kavalam mikroobivennike lipsab pressi alt resistentsena välja, edeneb ja paljuneb. Üheksakümnendate keskel polnud Eesti bakterite antibiootikumiresistentsus täpselt teada. Kuna arengumaades ja ka postsotsialistlikes maades oli puudulik ravimipoliitika, arvati, et ka meil on resistentsus väga suur. Meie uuringutega selgus, et olme- ja ka haiglainfektsioonide puhul polegi Eesti seis halb. Näiteks on üks väga ohtlik haiglainfektsiooni tekitaja metitsilliiniresistentne stafülokokk, mida Hispaanias on leitud kolmekümnel protsendil juhtudest, meil on nende esinemissagedus kolmteist protsenti. Muidugi annab meil veel jõuda Taani tasemeni – neli protsenti! Kahjuks ei kehti eeltoodu Eestis ringlevate tuberkuloositekitajate resistentsuse kohta.


Kas tuberkuloosiuuringutes on midagi uut?


Koostöös rootslastega oleme leidnud huvitavad uued seaduspärasused. Nimelt arvati, et Eesti arstid on ravimite puuduse tõttu tuberkuloosi valesti ravinud, mis on viinud meid maailmas esiritta multiresistentsete tuberkuloositekitajate sageduselt. Doktorant Annika Krüüner näitas, et Eestis ringleb üks eriline tuberkuloositekitaja kloon (Pekingi tüvi), mis on tuberkuloosi põhiravimitele vastupidav ja mis on ka mujal maailmas põhjustanud samasugust raskesti ravitavat infektsiooni. Üheksakümnendatest aastatest on tema puhangud tekkinud New Yorgis ja hiljem Londonis. Pekingi tüvi pääses ringlema Eestis eeskätt vanglate kaudu. Seega polnud asi vales ravis, vaid meie avatuses uutele maailmas levivatele infektsioonidele.

Loodame, et antibiootikumiresistentsuse teooriat muudavad meie värsked publikatsioonid Ameerika ajakirjades. Seni arvati, et üks peamine bakterite resistentsuse tekkepõhjus on ebakorrapärane ja madalates doosides antibiootikumravi. Bioloogina mõeldes pole see loogiline: mis vajadus peaks bakteril olema resistentsuse tekkeks, kui puudub antibiootikumpress? Miks peaks katkestatud ravi selekteerima välja antibiootikumikindlaid tüvesid? Võrdlesime kuut patsienti, kes pikka aega eritasid tuberkuloositekitajaid ja ei saanud neist jagu puuduliku ravi tõttu. Molekulaarsete meetoditega on selgunud, et neil olid kogu aeg samad bakteritüved ja mingit resistentsust ei tekkinud. Teisel rühmal haigetel oli täpselt samamoodi katkendlik ravi, kuid neil tekkis multiresistentsus. Genotüpeerimine näitas, et tegelikult vaheldus neil algne tüvi Pekingi tüve vastu. Seega oleme tõestanud, et tuberkuloosi puhul võib olla ka tegemist uue ehk superinfektsiooniga, mitte resistentsuse kujunemisega. Ilmselt said nad haiglas teistelt haigetelt selle uue tüve. Avastuse tõttu muudeti Kose haiglas multiresistentsete haigete paigutust ja režiimi. Soomes on leitud, et tuberkuloosihaigeid asotsiaale pole õige ravida, pakkudes ühist lõunasööki: patsiendid tulid kokku, said oma kümme marka ja läksid laiali. Sellest polnud kasu, infektsiooni sagedus püsis. Siis hakkas sotsiaaltöötaja külastama asotsiaale nende kodudes kindlatel kellaaegadel, tõi rohu ja söögiraha ning tulemused paranesid. Parem on infektsioonihaigeid mitte kokku koguda, seetõttu on haiglaski mõttekas hoida patsiente võimalikult lühemat aega.


Kas erineme haigestumuselt naabermaadest: on siis eestlastel endeemilisi infektsioonhaigusi?


Häbiväärselt tihti on meil puhangutena šigelloosi ehk bakteriaalset düsenteeriat, see on niinimetatud mustade käte haigus. Toiduinfektsioonide, näiteks salmonelloosi puhul meil küll Rootsi või Soomega vahet pole. Tuberkuloos on Eestis tõesti palju sagedam kui läänemaades. AIDS on uus ehmatus ning siin peaks valitsus kiiresti efektiivse preventsiooniprogrammi välja töötama ja meditsiiniüldsus oma õla alla panema selle rakendamiseks.


Kuidas hindate võimalusi Tartus mikrobioloogiaga tegeleda?


Biomeedikumi kolimine andis olulise impulsi Tartu meditsiinilisele mikrobioloogiale. Enne kasutasime traditsioonilisi bakterioloogilisi meetodeid, nüüd on lisandunud molekulaarsed. Minult on välismaal korduvalt küsitud, kuidas oli nõukogude ajal teadust teha. Pean ütlema, et meie erialal polnudki väga halb. Normaalse mikrofloora uuringutel oli Tartu ülikoolis väga pikk traditsioon. Kui mina alustasin, oli teadustase kõrge, eelkõige tänu professor Akivo Lenznerile ja koostööle Moskva teadusasutustega.

Noorena käisime paar korda aastas Moskvas ja Leningradi raamatukogudes, olime seal nädala ja lugesime uut kirjandust. Eesti teadlaste tugev külg on alati olnud keelteoskus, mis aitas ka armetu kommunikatsiooni tingimustes. Kui vabanesime, tuli ennast tõestada teadusmaailmale. Üheksakümnendate aastate algusest peale on meie teadust mujal hästi aktsepteeritud. Oleme saanud Euroopa uurimistoetusi ja projekte, Eestis sihtfinantseeringut ja ETFi uurimisraha, nii et pole põhjust praegu kurta. Meil on töökas teaduskollektiiv, palju doktorante, igal aastal kaitseb vähemasti üks neist.


Kas Teil endal jääb aega teaduse kõrvalt muude asjade ja hobidega tegeleda?


Suvel kindlasti. Mul on kuus lapselast ja just praegu tulen kümnepäevaselt puhkuselt, mille ajal hoidsin kaheaastast imet. Meie perel on Pangodis suvekodu, kus tegutseme, naudime loodust, ujumist ja vaimutööd. Loen juturaamatuid, Akadeemiat ja vaatame igal õhtul koos abikaasaga “Aktuaalset kaamerat”. Aga muidugi, tikutopse ja muud sellist ma ei ole seni pühendumusega koguma hakanud. Räägin ikka noortele, et inimene peab elu jagama perioodideks: noorena tuleb teadmisi koguda, siis pead oma lapsed tegema ja kaela kandma kasvatama ning pärast seda võib ühe perioodi kõvasti oma tööle pühendada. Kui see sulle lõbu pakub. Miski ei ole minu meelest parem, kui noorte teadushimuliste seas tööd teha, neid kujundada, koos otsida ja vahel ka leida.



Mikrobioloogia professorit Marika Mikelsaart küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet