Eesti Looduse fotovõistlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/6
Pajulembesed putukad

Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad.

Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad.

Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad. Nad panevad valge lina puu alla ning raputavad puud. Kangestunud liikmetega liblikad ei suuda urbadest kinni hoida ning kukuvad linale, kus neid saab lähemalt uurida.

Kevade arenedes hakkavad õitsvatele pajudele konkurentsi pakkuma teised nektarit pakkuvad õistaimed. See ei tähenda aga, et putukate huvi pajude vastu väheneks. Nüüd lendavad kohale teised putukad. Nende hulka kuuluvad pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Neid ei huvita pajuõitest saadav nektar, vaid urvad, paju tüvi, oksad, pungad, lehed ja isegi juured.

Selliste putukate hulgas on liike, kes valivad oma elupaigaks teatud kindla pajuliigi. Suur hulk pajudelt leitud putukaid ei tee aga vahet paju eri liikidel, vaid söövad neid kõiki. Pajudest toituvate putukaliikide hulk küünib mitme sajani. Siin piirdume liikidega, kes jätavad oma tegevusest maha mingi ainult talle iseloomuliku jälje.


Urvad sobivad toiduks ka pärast õitsemist. Juba enne kui pajuurb jõuab õitsele puhkeda, muneb sellesse pahksääsk. Tema vastse elutegevuse tõttu pajuurb kasvab küll pikaks, venib välja, kuid ei puhke õitsele, ja lõpuks kuivab. Pahksääsega võistlevad urbade pärast urvakärbse (Egle muscaria) ja urvakärsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mähkur Epiblema nisella, mähiskoi Gelechia muscosellea või vaarika-kollaöölase (Xanthia icteritia) röövikud. Viimased on aga nii suured, et neile ei piisa arenguks ainult pajuurvast: hiljem hakkavad nad sööma lehti.


Pajuõite asemel roosid. Suve keskpaigas võib mitut liiki pajudel märgata okste tipmises osas rosetikujulisi lehekogumikke. Neid roosiõie sarnaseid pahku tekitavad mitut liiki pahksääsklased. Kuid nagu roosidegi puhul, on ühel õied suuremad, teisel jälle väiksemad. Sellise „roosiõie“ tekitamiseks rikuvad nad võrse tipupunga, mistõttu võrse ei arene pikkuses: lehed jäävad tihedalt üksteise vastu nagu kroonlehed roosiõies. Lehekogumi keskel arenevad pahksääsklaste järglased. Pahksääsk Rhabdophaga rosaria tekitab omasuguste seas kõige suurema paha. Suvel on neid moodustisi üsna raske märgata, sest nad sulanduvad põõsa rohelisse fooni (foto 1). Pahad torkavad eriti selgesti silma talvel ja kevadel, kui pajud on raagus. Tõsi, siis ei näe enam rohelisi, vaid mustjaspruunikaid kuivanud rosette. Neid võib pajupõõsailt leida veel järgmiselgi aastal.


Kompostriaukudega lehed. Linnabusside kasutajad on ilmselt kõik vähem või rohkem kokku puutunud pileti komposteerimisega: pärast pileti väljavõtmist kompostrist on selles vähem või rohkem korrapäraselt paigutatud avausi. Midagi sarnast võib mõnikord näha ka pajulehtedel: seal on avaused aga kompostri jälgedest tunduvalt suuremad ning paiknevad enamasti ebakorrapäraselt. Auke tekitavad lehemesilased sugukonnast Megachilidae.

Kuigi enamik neist ei ole seotud ainult pajudega, eelistavad mõned liigid koguda oma järglaste pesa vooderdamiseks lehetükikesi just pajudelt. Nende tegevusest jäävad pajulehtedele peaaegu ümmargused, mõne liigi puhul ligi sentimeetrise läbimõõduga augud. Oma teravate suistega on mesilane sealt lehetüki välja lõiganud ning oma pessa viinud.

Kui looduses jalutades märkate, et teist lendab mööda lehetükike, siis vaadake tähelepanelikumalt, ehk õnnestub pilguga tabada ka lehe kandjat. Kui leiate aga pajulehtedelt rohkesti väikesi augukesi või on lehed skeleteeritud, nii et paistab ainult pitsitaoline muster, siis on seal tegutsenud poilased ja nende vastsed. Poilaste vastsed on sageli hulgakesi koos (foto 2). Pajudel näeb tavaliselt harilikku punapoid (Phytodecta viminalis), kirjakpoid (Melasoma vigintipunctatum) (foto 3) paju kollapoid (Lochmaea caprea.) (foto 4) jt. Mõnikord võib kahjustatud lehtede lähedusest leida ka poilase nuku või nukkumist alustava vastse.

Paksenenud oksad ja kõverdunud võrsed viitavad kahjurile. Pajusid lähemalt silmitsedes on näha, et normaalselt arenenud võrsete ja okste hulgas on mõned moondunud: kas kõverdunud või paksenenud. Kõverdunud võrsetel näeb sageli sarnastiivaliste hulka kuuluvaid tsikaade ehk tirte. Neist Aphrophora salicis on üsna silmatorkamatu, see-eest aga eritavad käosülglase (Philaenus spumarius) vastsed enese kaitseks paksu süljetaolise massi: süljekogumikud hakkavad juba kaugelt silma. Üks suurimaid ja omapärasemaid pajul toimetavaid tirte on küürtirt (Centrotus cornutus): talle annab omapärase välimuse eesrindmikult tahapoole suunatud pikk jätke (foto 5). Tirtide vastsed ja ka valmikud imevad paju mahla, mille tagajärjel võrse kõverdub.

Paksenenud oksa või võrset lahti lõigates võib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Seal uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid väliselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed. Nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) ja paju- klaastiib (S. flaviventris). Liblikaröövikute kõrval võime pajuokstest leida ka väike-haavasiku (Saperda populnea) tõuke.

Juuresiku (Lamia textor) vastne puurib noorte pajude juurekaelas ja juurtes, eriti agarad on nad veekogude läheduses kasvavatel pajudel. Vanade pajude puidus närib käike muskussiku (Aromia moschata) vastne. See helkjasroheline siklane eritab spetsiifilist muskusesarnast lõhna, mis püsib mõnda aega ka pärast surma. Pajuokste säsis elab veel silmiksiku (Oberea oculata) vastne (foto 6). Puidust toituvate röövikute ja tõukude areng kestab sageli üle aasta. Omapärase paha tekitab väike pahksääsk, kes rikub võrse kasvu nii, et see jämeneb ning lehed ei arene normaalselt (foto 7). Tekkinud paksendi sees elavad tema oranžikad vastsed.


Leherullijad ning koorenärijad. Esimeste kevadiste ründajate seas on lehevaablased, mardikalised ning liblikalised. Üks omapärasema käitumisviisiga mardikas on lehti kokkurulliv paju-keerukärsakas (Byctiscus betulae). Tema ladinakeelne nimetus viitab küll seotusele kaskedega, kuid tegelikult võibki seda kärsakaliiki kohata mitut liiki lehtpuudel. Tavaliselt keeravad keerukärsakad korraga rulli ainult ühe lehe, ent kõnealune liik rullib kokku mitu lehte korraga (foto 8): ühte rulli keeratud lehtede hulk võib ulatuda seitsmeni.

Pajudel on tavaline veel sinine keerukärsakas (Deporaus mannerheimi). Mõnikord võib pajulehtedel näha ka punast keerukärsakat (Apoderus coryli).

Teised kärsakad närivad koort. Tuntuim nendest on lepakärsakas (Cryptorrhynchidius lapathi). Mardikas ise on väga silmapaistev – musta-heledakirju. Koorde näritud käikudesse muneb ta munad, nendest väljunud vastsed hakkavad toituma puidust.

Omamoodi leherullijad on ka lehetäid. Kui nad imevad hulgakesi taimemahla lehe alumisel küljel, siis leht deformeerub, moodustades täidele turvalise varjupaiga (foto 9). Välimuselt sarnanevad need mõningal määral pahkvaablaste tegevuse tagajärjel rullunud lehtedega.

Pajud meeldivad ka lehevaablastele sugukonnast Tenthredinidae. Nende suured, mitme sentimeetri pikkused vastsed on oma rohekaskollase värvuse tõttu vähe silmatorkavad. Nähtavamad on nooremad kasvujärgud, kes on kaetud valkjate vahaniidikestega. Lehevaablaste mõõtmetelt suuremate (kuni 4 cm) liikide vastsed ehk ebaröövikud keerduvad ärrituse korral kokku ja mõnikord üritavad end taimelt maha kukutada. Väiksemate liikide ebaröövikud tõstavad aga tagakeha hoiatuseks kõrgele ja võtavad S-kujulise asendi. Lehevaablaste ebaröövikud elavad sageli seltsinguna koos.

Liblikatele on pajud üks meelistaimi. Nende röövikud tegutsevad lehtedel agaralt, aga varjatult. Ainult mõne liigi röövikute toitumisjäljed on kaugelt näha. Näiteks suur-harksaba (Cerura vinula), kelle röövik alustab toitumist siis, kui pajudel on arenenud pikad võrsed. Eriti hästi paistab see välja teede ääres, kus pajuvõsa niidetakse ning uued kännust kasvanud võrsed on sageli üle meetri pikkused. Võrse ülaossa lehele munetud munast väljub röövik, kes hakkab lehti hävitama. Temast jääb järele väga iseloomulik söömapilt, kus võrse tipus on kimp lehti ning siis tuleb pikk lehtedeta ala. Kui võrset tähelepanelikult vaadata, siis võib näha ka selle söömapildi tekitajat, liblikaröövikut ennast. Puudutuse peale sopistab ta tagakeha tipust välja kaks punakat jätket, mis sarnanevad mao keelega.


Pajumailane ja purjus putukad. Remmelgate tüvedes elab pajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb suur, kuni kaheksa sentimeetri pikkune ja üle sentimeetri jämedune röövik närimisel tekkinud õõnsusesse, kust see aegapidi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb puu mahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad maiustama teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased. Joodud vedelikust jäävad nad purju, käitudes nagu inimesedki samas olukorras – kaotades mõneks ajaks tasakaalu- ja orienteerumisvõime. Sageli on sellise koha avastanud ka tihased, kes siis valvsuse kaotanud putukaid püüavad. Kuidas putukates olev alkohol linde mõjutab, pole teada. Pajumailane elab paljudes jämeda tüvega lehtpuudes, eelistades siiski paju ja tamme. Pajumailase nukkumiskohta otsivaid röövikuid näeb suve teisel poolel sageli maapinnal (foto 10).

Pajudel elavad ka pajulainelane (Stilpnotia salicis), seltsingutena leinaliblika (Vanessa antiopa) röövikud, mitmete surulaste, öölaste, näiteks keldriöölase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste röövikud.


Kaevandid ja pahad lehtedel. Nii nagu paljude taimede puhul on ka pajudel putukaliike, kelle röövikud elavad lehe sees. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Ph. salicicolella. Röövikud oma elu jooksul lehest ei välju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella röövik kaevandab noores eas, hiljem väljub kaevandist ning ehitab enesele kaitseks tupetaolise torukese. Tema näritud kaevand on äratuntav selle ülapinnale jäänud ümmarguse väljumisava järgi. Ebamäärase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikärblased, näiteks Phytomyza tridentata. Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase (Trachys minuta) väikesi, 3–3,5 mm pikkusi valmikuid võib lehtedelt leida suve esimesel poolel (foto 11). Nende vastsed tekitavad suuri kollakaid kaevandeid lehe servas. Oma ekskremendid kinnitavad nad kaevandi põhjale, need paistavad läbi kaevandi seina peene niidina.

Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis, pahksääsed Iteomyia caprae, Pontania pedunculi ja paljud teised liigid.

Ent pahkasid tekitavad pajulehtedele ka lestalised. Üks tavalisemaid liike nende hulgas on pahklest Eriophyes tetanothrix. Tema kahjustus on väga sarnane lepal ja toomingal elavate lähiliikide tekitatud pahkadega (vt. Eesti Loodus 2004, 55 (8): 16–18).

See oli valimik pajul toituvatest putukatest ja lestadest. Aga need pole kaugeltki kõik: lähemalt jäid tutvustamata pruun-lehenaksuri (Athous subfuscus) vastsed, kes erinevalt enamikust juuri närivatest naksurlaste vastsetest toituvad hoopis pajude noortel võrsetel; sääriksääsed, kelle vastsed närivad paju juuri või koort noore võrse maa-aluses osas; vähemalt viis liiki kilptäid, kes lestmetena paju okste külge kinnitudes mahla imevad, ja veel paljud muul moel huvitavad pajulembesed liigid.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet