Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/6
Pajulembesed putukad

Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel mrkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungagijad, lehenrijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste nestajad ja tves uuristajad.

Paju nektaririkkad ied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Peval kivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud pevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad.

siti vib pajuitelt leida hmarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel htutel langeb hutemperatuur prast pikese loojumist vga kiiresti. Nii ei juagi hmarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jdes kangestununa pajuurva klge. Seda on mrganud ka liblikapdjad. Nad panevad valge lina puu alla ning raputavad puud. Kangestunud liikmetega liblikad ei suuda urbadest kinni hoida ning kukuvad linale, kus neid saab lhemalt uurida.

Kevade arenedes hakkavad itsvatele pajudele konkurentsi pakkuma teised nektarit pakkuvad istaimed. See ei thenda aga, et putukate huvi pajude vastu vheneks. Nd lendavad kohale teised putukad. Nende hulka kuuluvad pungagijad, lehenrijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste nestajad ja tves uuristajad. Neid ei huvita pajuitest saadav nektar, vaid urvad, paju tvi, oksad, pungad, lehed ja isegi juured.

Selliste putukate hulgas on liike, kes valivad oma elupaigaks teatud kindla pajuliigi. Suur hulk pajudelt leitud putukaid ei tee aga vahet paju eri liikidel, vaid svad neid kiki. Pajudest toituvate putukaliikide hulk knib mitme sajani. Siin piirdume liikidega, kes jtavad oma tegevusest maha mingi ainult talle iseloomuliku jlje.


Urvad sobivad toiduks ka prast itsemist. Juba enne kui pajuurb juab itsele puhkeda, muneb sellesse pahkssk. Tema vastse elutegevuse tttu pajuurb kasvab kll pikaks, venib vlja, kuid ei puhke itsele, ja lpuks kuivab. Pahkssega vistlevad urbade prast urvakrbse (Egle muscaria) ja urvakrsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mhkur Epiblema nisella, mhiskoi Gelechia muscosellea vi vaarika-kollalase (Xanthia icteritia) rvikud. Viimased on aga nii suured, et neile ei piisa arenguks ainult pajuurvast: hiljem hakkavad nad sma lehti.


Pajuite asemel roosid. Suve keskpaigas vib mitut liiki pajudel mrgata okste tipmises osas rosetikujulisi lehekogumikke. Neid roosiie sarnaseid pahku tekitavad mitut liiki pahkssklased. Kuid nagu roosidegi puhul, on hel ied suuremad, teisel jlle viksemad. Sellise roosiie tekitamiseks rikuvad nad vrse tipupunga, mistttu vrse ei arene pikkuses: lehed jvad tihedalt ksteise vastu nagu kroonlehed roosiies. Lehekogumi keskel arenevad pahkssklaste jrglased. Pahkssk Rhabdophaga rosaria tekitab omasuguste seas kige suurema paha. Suvel on neid moodustisi sna raske mrgata, sest nad sulanduvad psa rohelisse fooni (foto 1). Pahad torkavad eriti selgesti silma talvel ja kevadel, kui pajud on raagus. Tsi, siis ei ne enam rohelisi, vaid mustjaspruunikaid kuivanud rosette. Neid vib pajupsailt leida veel jrgmiselgi aastal.


Kompostriaukudega lehed. Linnabusside kasutajad on ilmselt kik vhem vi rohkem kokku puutunud pileti komposteerimisega: prast pileti vljavtmist kompostrist on selles vhem vi rohkem korrapraselt paigutatud avausi. Midagi sarnast vib mnikord nha ka pajulehtedel: seal on avaused aga kompostri jlgedest tunduvalt suuremad ning paiknevad enamasti ebakorrapraselt. Auke tekitavad lehemesilased sugukonnast Megachilidae.

Kuigi enamik neist ei ole seotud ainult pajudega, eelistavad mned liigid koguda oma jrglaste pesa vooderdamiseks lehetkikesi just pajudelt. Nende tegevusest jvad pajulehtedele peaaegu mmargused, mne liigi puhul ligi sentimeetrise lbimduga augud. Oma teravate suistega on mesilane sealt lehetki vlja liganud ning oma pessa viinud.

Kui looduses jalutades mrkate, et teist lendab mda lehetkike, siis vaadake thelepanelikumalt, ehk nnestub pilguga tabada ka lehe kandjat. Kui leiate aga pajulehtedelt rohkesti vikesi augukesi vi on lehed skeleteeritud, nii et paistab ainult pitsitaoline muster, siis on seal tegutsenud poilased ja nende vastsed. Poilaste vastsed on sageli hulgakesi koos (foto 2). Pajudel neb tavaliselt harilikku punapoid (Phytodecta viminalis), kirjakpoid (Melasoma vigintipunctatum) (foto 3) paju kollapoid (Lochmaea caprea.) (foto 4) jt. Mnikord vib kahjustatud lehtede lhedusest leida ka poilase nuku vi nukkumist alustava vastse.

Paksenenud oksad ja kverdunud vrsed viitavad kahjurile. Pajusid lhemalt silmitsedes on nha, et normaalselt arenenud vrsete ja okste hulgas on mned moondunud: kas kverdunud vi paksenenud. Kverdunud vrsetel neb sageli sarnastiivaliste hulka kuuluvaid tsikaade ehk tirte. Neist Aphrophora salicis on sna silmatorkamatu, see-eest aga eritavad koslglase (Philaenus spumarius) vastsed enese kaitseks paksu sljetaolise massi: sljekogumikud hakkavad juba kaugelt silma. ks suurimaid ja omaprasemaid pajul toimetavaid tirte on krtirt (Centrotus cornutus): talle annab omaprase vlimuse eesrindmikult tahapoole suunatud pikk jtke (foto 5). Tirtide vastsed ja ka valmikud imevad paju mahla, mille tagajrjel vrse kverdub.

Paksenenud oksa vi vrset lahti ligates vib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Seal uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid vliselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed. Nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) ja paju- klaastiib (S. flaviventris). Liblikarvikute krval vime pajuokstest leida ka vike-haavasiku (Saperda populnea) tuke.

Juuresiku (Lamia textor) vastne puurib noorte pajude juurekaelas ja juurtes, eriti agarad on nad veekogude lheduses kasvavatel pajudel. Vanade pajude puidus nrib kike muskussiku (Aromia moschata) vastne. See helkjasroheline siklane eritab spetsiifilist muskusesarnast lhna, mis psib mnda aega ka prast surma. Pajuokste ssis elab veel silmiksiku (Oberea oculata) vastne (foto 6). Puidust toituvate rvikute ja tukude areng kestab sageli le aasta. Omaprase paha tekitab vike pahkssk, kes rikub vrse kasvu nii, et see jmeneb ning lehed ei arene normaalselt (foto 7). Tekkinud paksendi sees elavad tema oranikad vastsed.


Leherullijad ning koorenrijad. Esimeste kevadiste rndajate seas on lehevaablased, mardikalised ning liblikalised. ks omaprasema kitumisviisiga mardikas on lehti kokkurulliv paju-keerukrsakas (Byctiscus betulae). Tema ladinakeelne nimetus viitab kll seotusele kaskedega, kuid tegelikult vibki seda krsakaliiki kohata mitut liiki lehtpuudel. Tavaliselt keeravad keerukrsakad korraga rulli ainult he lehe, ent knealune liik rullib kokku mitu lehte korraga (foto 8): hte rulli keeratud lehtede hulk vib ulatuda seitsmeni.

Pajudel on tavaline veel sinine keerukrsakas (Deporaus mannerheimi). Mnikord vib pajulehtedel nha ka punast keerukrsakat (Apoderus coryli).

Teised krsakad nrivad koort. Tuntuim nendest on lepakrsakas (Cryptorrhynchidius lapathi). Mardikas ise on vga silmapaistev musta-heledakirju. Koorde nritud kikudesse muneb ta munad, nendest vljunud vastsed hakkavad toituma puidust.

Omamoodi leherullijad on ka lehetid. Kui nad imevad hulgakesi taimemahla lehe alumisel kljel, siis leht deformeerub, moodustades tidele turvalise varjupaiga (foto 9). Vlimuselt sarnanevad need mningal mral pahkvaablaste tegevuse tagajrjel rullunud lehtedega.

Pajud meeldivad ka lehevaablastele sugukonnast Tenthredinidae. Nende suured, mitme sentimeetri pikkused vastsed on oma rohekaskollase vrvuse tttu vhe silmatorkavad. Nhtavamad on nooremad kasvujrgud, kes on kaetud valkjate vahaniidikestega. Lehevaablaste mtmetelt suuremate (kuni 4 cm) liikide vastsed ehk ebarvikud keerduvad rrituse korral kokku ja mnikord ritavad end taimelt maha kukutada. Viksemate liikide ebarvikud tstavad aga tagakeha hoiatuseks krgele ja vtavad S-kujulise asendi. Lehevaablaste ebarvikud elavad sageli seltsinguna koos.

Liblikatele on pajud ks meelistaimi. Nende rvikud tegutsevad lehtedel agaralt, aga varjatult. Ainult mne liigi rvikute toitumisjljed on kaugelt nha. Niteks suur-harksaba (Cerura vinula), kelle rvik alustab toitumist siis, kui pajudel on arenenud pikad vrsed. Eriti hsti paistab see vlja teede res, kus pajuvsa niidetakse ning uued knnust kasvanud vrsed on sageli le meetri pikkused. Vrse laossa lehele munetud munast vljub rvik, kes hakkab lehti hvitama. Temast jb jrele vga iseloomulik smapilt, kus vrse tipus on kimp lehti ning siis tuleb pikk lehtedeta ala. Kui vrset thelepanelikult vaadata, siis vib nha ka selle smapildi tekitajat, liblikarvikut ennast. Puudutuse peale sopistab ta tagakeha tipust vlja kaks punakat jtket, mis sarnanevad mao keelega.


Pajumailane ja purjus putukad. Remmelgate tvedes elab pajumailase (Cossus cossus) rvik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jgid laseb suur, kuni kaheksa sentimeetri pikkune ja le sentimeetri jmedune rvik nrimisel tekkinud nsusesse, kust see aegapidi vlja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb puu mahlaga ning lheb krima. Seda krivat vedelikku tulevad maiustama teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased. Joodud vedelikust jvad nad purju, kitudes nagu inimesedki samas olukorras kaotades mneks ajaks tasakaalu- ja orienteerumisvime. Sageli on sellise koha avastanud ka tihased, kes siis valvsuse kaotanud putukaid pavad. Kuidas putukates olev alkohol linde mjutab, pole teada. Pajumailane elab paljudes jmeda tvega lehtpuudes, eelistades siiski paju ja tamme. Pajumailase nukkumiskohta otsivaid rvikuid neb suve teisel poolel sageli maapinnal (foto 10).

Pajudel elavad ka pajulainelane (Stilpnotia salicis), seltsingutena leinaliblika (Vanessa antiopa) rvikud, mitmete surulaste, laste, niteks keldrilase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste rvikud.


Kaevandid ja pahad lehtedel. Nii nagu paljude taimede puhul on ka pajudel putukaliike, kelle rvikud elavad lehe sees. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Ph. salicicolella. Rvikud oma elu jooksul lehest ei vlju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella rvik kaevandab noores eas, hiljem vljub kaevandist ning ehitab enesele kaitseks tupetaolise torukese. Tema nritud kaevand on ratuntav selle lapinnale jnud mmarguse vljumisava jrgi. Ebamrase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikrblased, niteks Phytomyza tridentata. Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase (Trachys minuta) vikesi, 33,5 mm pikkusi valmikuid vib lehtedelt leida suve esimesel poolel (foto 11). Nende vastsed tekitavad suuri kollakaid kaevandeid lehe servas. Oma ekskremendid kinnitavad nad kaevandi phjale, need paistavad lbi kaevandi seina peene niidina.

Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis, pahkssed Iteomyia caprae, Pontania pedunculi ja paljud teised liigid.

Ent pahkasid tekitavad pajulehtedele ka lestalised. ks tavalisemaid liike nende hulgas on pahklest Eriophyes tetanothrix. Tema kahjustus on vga sarnane lepal ja toomingal elavate lhiliikide tekitatud pahkadega (vt. Eesti Loodus 2004, 55 (8): 1618).

See oli valimik pajul toituvatest putukatest ja lestadest. Aga need pole kaugeltki kik: lhemalt jid tutvustamata pruun-lehenaksuri (Athous subfuscus) vastsed, kes erinevalt enamikust juuri nrivatest naksurlaste vastsetest toituvad hoopis pajude noortel vrsetel; srikssed, kelle vastsed nrivad paju juuri vi koort noore vrse maa-aluses osas; vhemalt viis liiki kilptid, kes lestmetena paju okste klge kinnitudes mahla imevad, ja veel paljud muul moel huvitavad pajulembesed liigid.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012