Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/6
KS JAANIKUU HEIETUS

Pikk ootamise aeg, et puud ometi kord lehte lheksid ja porihall maakamar taas roheliselt haljendaks, oleks kui kauge minevik. Nii hbematult lihtne on harjuda sellega, mis hea ja ilus. Nii kerge on unustada lputuna niv kevade ootuse aeg, mida aastast aastasse ilmestavad mrdunud lumelaikude alt jonnakalt nhtavale sulavad vettinud vljaheitehunnikud mudastes linnaparkides. Suvi on ties hoos ja olgugi hk veel jahedavitu, veenab tummine lokkav rohelus me mber, et niipea ta vimu kest ei anna.

Kiirus, millega paljad puud Pikese abiga endile rohelise lhnava r ll saavad, hmmastab mind igal aastal ikka ja jlle. Kui jtkuks jonni pikemat aega kase krval seista, viks tema garderoobivahetust kllap palja silmaga jlgida, kuulates samal ajal elumahlade rgset mllu sihvakas valges tves. Jlle olen hiljaks jnud! Kask eputab juba pikemat aega oma lhnavate kleepuvate lehtedega ja itsvad urvad puistavad tuulega hullates kikjale kollakat tolmu. Kastanite vimsad vaigused pungad on ammugi laiadeks lehekppadeks muutunud ning tema nrtsinud iekobarad kujutlevad end vaimusilmas ilmselt juba suurte heleroheliste okaskeradena.

Loodus me mber elab rahumeeli ja vramatult oma elu. Ei heiduta teda Tallinki aktsia langus, bensiinihinna tus ega lputud vaidlused pronksmehe edasise saatuse le. Pole see ei lbus ega kskiksus. Loodus me mber toimib vrikalt, teades tpselt omi igusi ning tites omi kohustusi. Uus elutskkel on alanud. Vramatu jrjekindlusega saab talvest kevad ja kevadest suvi, puhkevad pungad ja kpsevad viljad. Vramatu jrjekindlusega tuseb hommikul Pike, et htul taas sama enesestmistetavusega loojuda.

Veel mnda aega venivad pevad pikemaks ja ongi kes jaanipev. Inimesed lhevad taas imelikult elevile. Saared on siis lerahvastatud ning liha sakse ja viina juuakse mitu korda rohkem kui mis tahes muul suvehtul. Loodus kutsub. Heinamaad tallatakse ra ja lkkeroaks lheb muudki kui vaid metsaalune koristuspraht. Nii on inimesel kombeks. Osake Loodusest temagi.

Mletan ht aastatetagust jaanipeva Hiiumaal: lket sai teha alles jrgmise peva htul. Jaan tuli nii kleklma ja tormise ilmaga, et need ksikud tuled, mis nnestus sdata, lohisesid tuule sunnil meetritepikkuse punase keelena mda maapinda. Klm ti pisarad silma ning endalgi oli tublisti tegemist, et psti psida. Imelik kll, mis vimma peab ilmataat me eestimaise jaanipevaga? Jrgmine pev oli sedavrd vaikne ja kaunis, et paremat oleks patt paluda. Nii need hilinenud jaanilkked pev hiljem sdati ja pidugi oli siis phjust uuesti les vtta.

Selle aasta jaanini on veel veidi aega. Praegu on htune rand vaikusest tiine, merevesi pealmise leige kihi all selge ja klm nagu kevadine allikas. Vaatemngu totava loojangu ootel on kogu elu rannas otsekui tarretunud. Veepind vbeleb vaevumrgatavalt vaid selleks, et oleks vimalik aru saada, kumb on kivi ise ja kumb tema peegelpilt. Kaugemate kivide juurde on kogunenud parv kajakaid, kes kik vaikses ootuses, nokad loojangu poole, pingsalt valvel seisavad. Neist veidi eemal vaatavad paarkmmend luike samas suunas. Vaid ksikud psukesed traageldavad taevase etenduse taustal ja vidistavad aeg-ajalt vaikusesse erksaid noote.

Suur ja leekivpunane Pike nib Looduse sunni vastu trges. Kui ta alumine serv silmapiiril kergelt merepinda puutub, kohkub ta tagasi, otsekui oleks vesi tema jaoks liialt klm. Iga sekundiga pressitakse punaselt hguv ketas vastu merepinda aina lopergusemaks, kuni ta lpuks enam survele vastu panna ei suuda, khu vette poetab ja leebe jreleandlikkusega, kuid limalt vrikalt suure vee taha vajub, ise samal ajal tuliste vrvidega mbritsevaid pilveraase toonides. Ilus on!



Helje Saar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012