Eesti Looduse fotovõistlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2006/6
Kukulinnu pätid ehk kaunis kuldking

Kuldking on taim, kes püsib oma kasvupaigas väga kaua, aga uusi paiku asustab harva ja visalt. Võib oletada, et mõnisada aastat tagasi oli ta Eestis ja meie naaberaladel, ilmselt ka Kesk-Euroopas, võrdlemisi laialt levinud.

Kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) tavapärased elupaigad on viljaka mullaga valgusrikkad salumetsad, puisniidud ja puiskarjamaad. Enamasti ei püsi ta päris lagedal, puudeta ja põõsasteta paigus, ega ka seal, kus mets on muutunud väga tihedaks.

Kuldking armastab niiskust. Näiliselt kuivades paepealsetes kadastikes, kus ta kasvab näiteks Muhus, on kevaditi ja sügiseti vett ülearugi, läbi kuivavad need paigad vaid südasuvel. Ehkki lubi kuldkingale meeldib, ei pea mulla reaktsioon tema kasvupaigas olema väga aluseline: paljudes kohtades kasvab ta happelisel turbamullal, mis sisaldab siiski rohkesti kaltsiumioone.

Taimed uuenevad enamasti vegetatiivselt, haruneva risoomi abil: puhmikud ehk kloonid võivad olla palju aastakümneid vanad. Igal aastal areneb võsu alusel kaks uut punga, millest üks või vahel kaks järgmisel aastal uue võsu annavad. Teine pung või mõlemad (kehvades oludes) jäävad soikusolekusse. Nii võib juhtuda, et mõni väiksem kloon ei kasvata mõnel aastal ühtegi võsu. Seejuures ei ületa ka eakate kogumike läbimõõt tavaliselt meetrit, jäädes tavaliselt mõnekümne sentimeetri piiresse, sest risoomi harud kasvavad vaid sentimeetri jagu aastas. Nii võib mitukümmend lähestikku kasvavat vart olla maa all omavahel ühenduses. Ilmselt saavad võsud ühenduse kaudu mingil määral varusid jagades üksteist aidata.


Petlikud õied. Kuldkinga õied puhkevad mai lõpul või juuni algul ja püsivad paar nädalat. Nad meelitavad lõhnamärkidega ligi mesilasi, kes loevad neist märkidest välja toidu ja pesapaigaga seotud signaalid ning lendavad sussisarnasesse kollasesse õide. Tegelikult ei sisalda kuldkinga õied mesilaste otsitud nektarit, lill petab. Kord õide sattununa peab aga mesilane leidma väljapääsu väiksest avausest tolmupaki all, saades kaasa õietolmu järgmise õie tarvis. Seikluses ilmselt pettunud putukas lendab tavaliselt kaugemale, ja tõenäosus, et ta oma tolmupakiga teise kuldkinga õide poeb, pole kuigi suur. Siiski viljub mitmes Eesti kuldkingapopulatsioonis paljude aastate keskmisena 15% õitest. Et ühes kupras on enamasti üle 10 000 seemne, siis võiks sobilike idanemistingimuste korral igal aastal populatsioon täieneda mõnegi uue taimega. Siin erinevad aga populatsioonid suuresti: mõnes ei tule uusi taimi juurde kümneid aastaid, teises võib aga näha sadu pisikesi taimehakatisi. Paigad, kus noori taimi palju, on parajalt niisked, soontaimedest vähe kaetud ja pigem tüseda samblarindega.

Kui olud on soodsad, õitseb enamik võsusid, kusjuures paljudel on kaks õit. Vaid pisikesed noored taimed piirduvad ainult lehtedega. Ent just nende pisikeste olemasolu näitab populatsiooni elujõulisust, sest populatsiooni geneetiline mitmekesisus suureneb. Tugevama varju tingimustes lakkab kuldking õitsemast. Võsud jäävad nõrgemaks, ent nende arv kloonis esialgu ei vähene: ilmselt suudavad nigelad võsud siiski nii palju fotosünteesida, et järgmiseks aastaks areneb uus pung. Alles mitme järjestikuse kehva aasta järel väheneb tunduvalt maapealsete võsude arv.

Seemnest kasvanud väga noored võsud ja kehvadesse oludesse jäänud vegetatiivsed võsud võivad olla vahel üsna sarnased. Vahet saab siiski teha varre läbimõõdu ja leheroodude arvu järgi: seemnest tärganud võsudel on peenike vars ja lehtedel vähe roodusid. Noorukesed ja vegetatiivsed võsud puhkevad kevadel pungast hiljem kui õitsvad.

Kuldking on, eriti idanemisperioodil, tihedalt seotud mükoriisaseentega perekonnast Tulasnella. Nende seente bioloogiast ja ka levikust, vähemalt Eestis, teame vähe. Võimalik ka, et seened aitavad täiskasvanud taimedel soikusolekus hakkama saada.


Levik maailmas ja Eestis. Kuldkinga üldlevila laiub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ja Põhja-Soomest Vahemere maadeni (vt. levikukaarti).

Eestis kasvab kuldking hajusalt kõikjal, kus on püsinud talle sobivad kasvukohad. Haruldasem on liik Lõuna-Eestis. Viimasel sajandil on kuldking meil päris tuntavalt taandunud ja ilmselt väga paljudes kohtades, mis levikukaardil praegu kirjas, teda enam ei ole (vt. levikukaarti). Põhjus on eelkõige maakasutuse muutusest tulenev sobilike elupaikade vähenemine. Kui puisniit kasvab kinni või raiutakse lagedaks, aga ka metsade lageraie tähendavad, et kuldkingale selles paigas enam asu ei ole.

Kuldking on hea indikaatorliik: seal, kus ta kasvab, on loodus heas seisundis. Eestis leidub veel päris palju elujõulisi kuldkingapopulatsioone, mida paljudes teistes Euroopa riikides enam ei ole. Inimtegevuse surve loodusele on seal olnud liialt suur.


1. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

2. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.

3. Kull, Tiiu 1987. Kuldking. Valgus, Tallinn.

4. Kull, Tiiu 1999. Cypripedium calceolus L. – Biological Flora of the British Isles 208. Journal of Ecology 87(5): 913–924.

5. Kull, Tiiu 2002. Population dynamics of north temperate orchids. – Kull, Tiiu; Arditti, Joseph (eds.) Orchid Biology: Reviews and Perspectives VIII: 139–165.

6. Shefferson, Richard P. et al. 2005. Adult whole-plant dormancy induced by stress in long-lived orchids. – Ecology 86: 3099–3104.



TIIU KULL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet