Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/6
Vali endale looduskaitsja raske, kuid huvitav elukutse!

Tiit Randla on sndinud 11. aprillil 1940 Tallinnas. Lpetas 1963 Tartu likooli bioloogina. Ttanud 19621965 Plva keskkoolis ja Tallinnas noorte loodusesprade keskmajas petajana, 19651967 merekalakaitse inspektorina, 19681990 Eesti jahimeeste seltsis ja oli 19801990 jahimeeste seltsi aseesimees, 19911998 keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja ja looduskaitse talitluse juhataja, 19982005 Lne-Eesti saarestiku biosfrikaitseala Lnemaa keskuse ja Silma looduskaitseala direktor ning 2006. aastast alates riigi looduskaitsekeskuse Hiiu-Lne regiooni spetsialist. Uurinud Eesti rvlindude koloogiat, nahkhiirte talvitumist Phja-Eestis ning arktiliste alade (Wrangeli saare, Franz Josephi maa, Severnaja Zemlja ja Taimri) lindude ning imetajate koloogiat. Eesti ornitoloogiahingu auliige alates 2000. aastast.

Miks tulid likooli ppima just bioloogiat? Kust prineb su loodusehuvi?


Plise nmmekana sain nakkuse liblikapdjana juba kmneaastaselt, neljateistkmneselt titsin esimese fenokausta looduseuurijate seltsile. Loodushuvi svendas osavtt loodusringist loodusmuuseumis, kus meid juhendasid legendaarsed loodusmehed August Mank ja Hillar Prjassaar. 10. keskkooli poisina Nmmel teadsin sellest koolist varem vrsunud loodusteadlastest ning aimasin varakult ette oma radu bioloogina.

>Kuidas sai sinust looduskaitsja viiskmmend aastat tagasi looduskaitsjaks ei petatud, nagu ka tnapeval.


Looduskaitsjaks sain sisemisel sunnil, akadeemiliselt haris mind aga botaanikaprofessor Karl Eichwald, kes luges minu piajal bioloogidele looduskaitsekursust. Nukogudeaja looduskaitseseadust lugesime Rahva Hlest 1957. aasta suvel Liiva talutoas Penijel tulevasel Matsalu looduskaitsealal linde uurides ja rngastades tolle aja tuntud ornitoloogi Sven Onno juhendusel. Mletan siirast vaimustust asjaolust, et philiselt Eerik Kumari algatatud eelnu oli teoks saanud. Tudengina mjustas mindki lipilaste looduskaitsering ja tema energiline ning fanaatiline juht Jaan Eilart.


Miks oled zooloogina uurinud rvlinde ja mitte niteks rahumeelseid taimtoidulisi kanalisi?


See on tulnud kuidagi spontaanselt ja emotsioonidest lhtuvalt, kiskjad ja rvtoidulised linnud-loomad on ikkagi pnevamad. Rvlindudega tegelema innustas ka professor Kumari, sest tollal polnud kedagi teist, kes nad ette vtaks. Aga ka metsis on endiselt mu lemmiklinde. Faunistika ja linnuloendused on siiani mu hobiks, ehkki bongarina pole ma kll heal Soome tasemel, aga olen ikkagi innukas linnuhuviline kikjal, kus viibin. Kaasa rkima nn. rvtoiduliste kaitseks on mind tiivustanud see tohutu ajalooline ebaiglus, mis on lbi aegade valitsenud kiskjate ja rvlindude suhtes; kahjuks elab see hiskonnas visalt edasi.


Kas suhtumine rvlindudesse on ndseks Eestis muutunud, vrreldes 19601970. aastate kullisjaga?


Kullisjale meil pani punkti totalitaarne Moskva juba 1967. aastal, kuid meie Eesti tagurlased taltusid hiljem. Kskudega siin suurt edu ei saavuta, kahjulike rvloomade ja -lindudega vitlev plvkond pole lplikult taandunud praegusekski. Ikka olla vaja kellegagi arveid klaarida, olgu siis kormoranide vi hljestega, ning sellest patust pole puhtad ka niliselt tsiviliseeritumad Phjamaad. Kllap vtab kokasvatus aega sajandeid.

Jlgides aga metsiku looduse taandumist globaalselt, tuleb paratamatult tunne, et olemegi juba rongilt maas. Seeprast pean tnapeva looduskaitsepropagandas eriti oluliseks rhutada neid vheseid positiivseid tendentse, nagu merikotka uus vidukik Phja-Euroopas vi laglede vohamine Siberis. Kui mni Lnemere-rne kodanik peab taandama end suvekodu rajades kotka elupaigast vi leppima lagledest mustaks nokitud plluga, pole see ju teab mis nnetus, vhemasti avaramalt vttes mitte. Seeprast minetagem kolklus, tegutsegem lokaalselt ja melgem globaalselt.


Kuivrd erinevad looduskaitse tnapeval ja 1960. aastatel?


Looduskaitse oli pool sajandit tagasi sgavalt liigikeskene. Haruldastest liikidest rgiti kui loodusmlestistest, kotkaste sigimatus oli tolle aja mrk. Uuel sajandil on looduskaitse muutunud avaramaks, elupaiga kaitse keskeseks ning lhenemine koloogiliseks. Phja-Euroopas sndis avarama ksitluse lbimurre Rootsi ja Soome uurijate vahendusel tegelikult juba 1970. aastatel.


Kuidas sattusid uurima Arktika linde ja imetajaid?


Eesti 1970. aastate seiskunud, lmbunud hkkond ttas ja vsitas. Idee andis Mati Kaal, kes tundis Moskva jkaruprofessor Savva Uspenskit, pakkusin ennast uurijaks ja sain positiivse vastuse. 1974. aasta veebruarist maini talvitusin Wrangeli saarel ning elasin unes ja ilmsi koos jkarudega. See oli enneolematu kogemus, ehkki eluolult vga karm. Arktika pisik nakatas mind aktiivselt kmneks aastaks. See oli tolle aja reaalsuses suurim eksootika, sest viibisin Vene Krg-Arktika kige karmimates paikades: peale Wrangeli veel Franz Josephi maal, Severnaja Zemljal, Taimril. Arktika karjr lppes hetkel, kui tundsin, et fsiline vorm enam ei vimalda le olla jst ja pakasest.


Kuidas ngi vlja Arktika-uurija argipev nii karmis kliimas ja asustusest kaugel pole ilmselt kuigi lihtne loomi uurida?


Praegu, mobiiltelefonide ajastul on testi imelik meenutada, et tollal polnud meil isegi sidepidamiseks raadiojaamu. Kui kolleegil oli ge hambapletik, ritasime hammast ise vlja tmmata, muide, karu hamba tarvis meldud tangidega (karu hammast vajasime looma vanuse mramiseks). Hookeri saarel kpsetasime leiba enne Teist maailmasda konserveeritud Vene polaarjaama varudest. Mnel alal olime ka maailmatasemel: karu-uinutid olime saanud Kanadast, lumesaan oli Rootsi Lynx ja sublimeeritud, kosmonautidele meldud toidupakendeid olin hankinud Tallinnast.


Kas oled loomi uurinud ka mujal, peale Eesti ja Arktika?


Uurinud mitte, kll aga uudistanud Kesk- ja Kagu-Aasias, Kaug-Idas, Austraalias, Kariibi merel ja Costa-Ricas ning Aafrikas.


Oled aastakmneid ttanud looduskaitses, eri tasemetel. Mis selles valdkonnas kinni hoiab ja mis on kige ebameeldivam osa tst?


Seni on kinni hoidnud tunne, et reiside ja tiendusppega omandatud kogemused ja silmaring vimaldab maailma parandada Eesti tegelikkuse kaudu. Kurvastab asjaolu, et kivinenud arusaamu murda ja muuta on soovitust raskem ning see kestab ilmselt kauem kui ks inimplv. hiskond on manipuleeritav ja kord omaksvetut muuta on neetult raske. Selle tajumine on teinekord ebameeldiv.


Ilmselt on kivinenud arusaamu mlemal pool: tavalised inimesed ei saa aru looduskaitsest ja ka looduskaitsjad ise on kunagi pitu ktkes. Mida annaks teha, et looduskaitse oleks igalt poolt vaadates tulemuslikum?


Looduskaitse on suuresti inimestega suhtlemise kunst. Looduskaitse on arenenud maades muutunud tulemuslikumaks, kui riik on julgenud delegeerida jrjest enam praktilise looduskaitse lesandeid kolmanda sektori lule ning usaldab omanikke. Meil pole hiskond selleks ilmselt veel kps, ehkki on ka positiivseid niteid, nagu kotkaseire vi Alam-Pedja looduskaitseala kaitse korraldamine. Mida laiem on looduskaitse kandepind, seda tulemuslikum ta on. Kord vib tulla ka meie maal aeg, kus niteks haruldase konna kaitseks hakatakse eelistama eraalgatusel phinevat kaitsekorraldust riigi ponnistustele.


Ilmselt saaks meie looduskaitse kohta tuua ka negatiivseid niteid?


Negatiivne on pd looduskaitset liialt tsentraliseerida, ehitada ha uusi laudradu ja vaatlustorne, unustades nende hoole vi keelates maaomanikul kttepuu tegemise merikotka kaitsetsoonis aasta ringi ja eranditeta.


Lnemaa elanikuna saad Tallinnas looduskaitse juhtimisel toimuvat krvalt

vaadata. Millised suundumused praeguse aja looduskaitses on positiivsed ja

millised ilmselt negatiivsed?


Positiivne on kindlasti vrske reform, sest idee poolest peaks Eesti loodukaitseline areng htlustuma. Negatiivseid ilminguid ilmutab aeg, ja praegu on veel vara kritiseerida. ldisemalt vttes hirib mind lummav negativism ja pessimism, mida vimendab ka meedia (likatk, linnugripp, karuputk), jttes mulje, nagu midagi meeldivat ja positiivset polekski. Aga on ju! Ka liigse tsentraliseerimise trendid ei tule looduskaitsele kasuks, prssides haldussuutlikkust ning kaugendades inimest ja ametnikku.


Oled olnud aastakmneid tegev jahimeeste seltsis, koostanud ka omaaegse vga olulise teose Jahimehe ksiraamatu. Kui vrrelda jahipidajat viiskmmend aastat tagasi ja ndisajal, kas aja jooksul on kujunenud olulisi erinevusi? Kas praegune jahimees on niteks haritum oma eelkijaist?


Muidugi on jahimees muutunud, sest olud on muutunud. Jahindusest majandusliku kasusaamise aspekt on asendunud enam seltskondliku tegevusega. Tnapeva jahindust tavatsetakse nimetada sstlikuks ja looduskaitsega hendab teda soov silitada metsikut loodust. Jahimeeste kogukond on suur jud kogumaks teavet looduse kohta, seda tuleb vaid mista kasutada. Samal ajal on ulukite kohati prane lisastmine oluline koloogiline faktor, mis vib teatud ulukite koondamisega tekitada probleeme. Tnapeva jahimees on pisut haritum juba seeprast, et tema sotsiaalne skaala on muutumas, ha enam on nende seas keskklassi ja ettevtlikke inimesi, loobujad on reamehed linnas ja maal. Jahindus on elujuline nii Phja-Euroopas kui ka Phja-Ameerikas ning hiskonna reaaltulude tustes vib muutuda taas iglasemaks, maainimesekeskesemaks ka meil.


Jahimehed on ilmselt kll teadlikumad, ent millest siis tuleb suur hulk negatiivseid arvamusi meie jahindusest eesktt just meedias?


Minu arvates tuleb see sellest, et jahindus tiustab iga hinna eest vana ega ole julgenud luua uut, maaomanikukeskeset jahindust. Veel pole uus vitu saanud nostalgiast, aga muutused tulevad niikuinii, kskik kui osavalt praegused asja korraldajad ka ei pingutaks. Reformida tuleb aga alati altpoolt, siis on edulootused reaalsed. Meediakriitika phinebki altpoolt tuleval nurinal.


Kas peale maaomanikukeskesuse ja jahimehe sotsiaalse tausta on veel asju,

mis jahinduses on muutumas vi mida tuleks muuta?


Vidan, et Eesti jahindus on ulukite poolest heal jrjel, paraku tulevad aga probleemid just sellest, et jahimehed ei suuda praegustes oludes alla suruda leliia paljunenud rebaseid, khrikuid, metsnugiseid, kopraid, metskitsi ning kohati isegi ptru ja metssigu. Jrelikult on midagi korralduslikult viltu. Jtkates samas vaimus, satume umbteele. Vljapsu eelduseks on laiaphjaline, kogu huvitatud avalikkust haarav mttevahetus, mis peaks tingima mberkorraldusi. Selleks on aga vaja julgeid keskkonnapoliitilisi otsuseid.


Kas meie teadmised ulukite arvukusest ja eriti arvukuse optimumidest on ikka piisavad?


Minu arvates on, sest Eestis on hulgi spetsialiseerunud asjatundjaid, uurijaid ning selle nimel tehakse jrjest heal tasemel td. Arvukuse optimumide mramine on aga tingitud konkreetsetest oludest ning sageli mjustatud ka keskkonnapoliitilistest hoiakutest, jahiringkondade lobitst nn. jahimaffiast, mis oli mjus enne ning on ka nd.


Kuidas hindad praegust loodushariduse seisu Eestis? Mida peaks muutma?


Tuleks juda snadelt tegudeni, keskkonna- ja loodusharidus nuab enam riigi toetust. Loodusmajad, piringid, koolimetsad, linnuklubid, klastuskeskused ja nende juhendajad on meil ju olemas. Vajaka jb ssteemsest ja kikehaaravast lhenemisest. Loodetavasti paneb la alla ka uus riigi looduskaitsekeskus, et asja tiuslikumalt korraldada. Sotsioloogilised ksitlused ja koostatud keskkonnastrateegiad viitavad heselt vajadusele tegelda sgavuti loodusharidusega, just siin on vti edukama tuleviku tarvis.


kki peaks ka meie looduse head tundjad rohkem algatust les nitama, et omi teadmisi noortele loodusehuvilistele levitada?


Aga muidugi, arvan, et sellega nad ka tegelevad ja noortest huvilistest pole puudust ei praegu ega olnud ka vanasti. Thtis on sde, mida noores stitada, sest seda kannab ta kaasas, olenemata elukutsest, terve elu. Lauslinnastumine on ohtlik suundumus, nneks on tnapeva majandusareng seda pidurdamas. Paadunud linlasele jb loodus vraks ja kaugeks, siin ei aita loodustundjad ega nende algatus tuhkagi.


Miks otsustasid minna Tallinnast ministeeriumiametniku kohalt tle Lnemaale, biosfri kaitsealale, hilisemasse looduskaitsekeskusesse?


Ttasin ministeeriumis Eestile kige pingelisemal ajal (19901998), tundsin prast pingelisi ministeeriumiaastaid, et olen end ammendanud ja vajasin hku, et veidigi omal nahal tunda tegelikku elu. Minek Lnemaale thendas ka vahepeal valminud maakodu asustamist, sest maja ksinda metsas lheb hukka. Tegelikult viisin tide oma lapseplvest prit unistuse, et metsik loodus viks alata oma uevravast.


Eestis oleme sna uhked oma arvukate mrgalade le, samas on Ramsari

konventsiooni mrgalade staatus antud sna vhestele. Miks nii?


Eesti oleks oma mrgaladega tervenisti ks suur Ramsari-ala, nagu Soomegi. Asi on suutlikkuses vormistada andmelehti, kirjeldada peensusteni elupaigatpe ja korraldada regulaarset seiret. Oleme niigi oma praeguste aladega ksteist suutlikkuse piiril. Uusi alasid oleks mttekas vlja pakkuda siis, kui on ette nha vimalikke konflikte. Tasakaalustatud areng Ramsari poliitikas iseloomustab ka meie naabreid, lepingutamine aga ahistab mttetult nii uurijaid kui ka ametnikke.


Millised on su hobid ja kuidas ldse puhkad?


Hobid ja ametid on minus pimunud, eraldi viks ehk nimetada loodusfotograafiat, ka jahindust, kalastamist, reisimist ja uute liikide kogumist, s.t. kirjapanemist. Passiivset puhkust ma ei kannata.



Kumari preemia laureaati Tiit Randlat ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012