Eesti Looduse fotovõistlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 09/2002
Härmarahuaeg

Ma armastan sügist. Lemmikaastaajana olen nimetanud oktoobri algust, või sinnakanti. Kalender polegi oluline. Oluline on see aeg, kui päike tõuseb kollastes lehtedes härmatanud maastiku kohale, miinusmõnekraadises kuivas õhus kusagil Lõuna-Eesti kuplinõlval. Härmarahuaeg. Kevad on ka ilus, aga kevad on närviline ja kiire, tärkamine sunnib takka, õhk on ärev. Suvi on suvi, kuid suve esimene pool ei saa veel kevadisusest pidama ja alles augusti algupool võib tuua sooja laiska rahu, siiski pisut liiga mugavat ja unist. Sügis on hea: kevadärevus on mälestus, aasta lõpuni on aega, kargus ergutab. Härmarahu on tõeline rahu – pingeta, kuid väga ärkvel. Talv on kena, ent härmatisel pole lume kohal seda mõju ja katet.

Loodus on mõnus, olen ammune metsahulkur ja inimest pelgan metsas märksa enam kui looma. Loom on loomulik, muidugi tõuseb äkkkohtumisel mõlemal adrenaliin lakke, aga see ongi elusolemine. See pole hirm, see on valmisolek enda eest seista . Härmarahu on looduses, härmarahu eeldab avarust. Sestap on metsast mõnusamgi poolavatud maastik. Veidi on seda kuplite ja voorte paikades, enim kadakanõmmel ja rabas. Oskar J. Möttert on veerand sajandi eest kirjutanud nukra näoga mehest, kes “hulkus ringi rabades ja kadakanõmmedel. Seal, vaid seal tunneb hing vabadust – silmale haaramatult laiub õõtsuv väli, millest siiski võib veidi üle näha. Ühetaolisus, hinge ülendav ja vapustav, sa tunned, kuis ta haarab su enesesse, kandes enesel. Tal pole lõppu, on vaid algus – sinus eneses, ühtlaselt hajuva kontsentrikana, igale poole lõpmatuseni. Ja liikudes lood sa järjest uusi eelmisega ideomorfseid maailmu, igal sammul...”. Rabas on midagi niisama rahulikku kui härmaajas: kiiret ei ole, ent otsas pole veel midagi.

Seda osa loodusest, mida inimene parasjagu tajub, on kutsutud maastikuks. Maastikuks on muidugi nimetatud muudki, ent siinkohal huvitab mind inimlik maastik – tajutud “laotus oma koosnemises ja komponentides, tervikmuljet loovas kõiksuses ja kujutletud ning iseendale ja teistele põhjendatud teadmises, kus mõni tahk mõne vaatenurga alt ka varju jääb”, nagu olen kord kirjutanud maastikuteaduse objektist. Samas kogumikus väidab Viivi Luik, et maastiku teeb maastikuks taevas, valgus ja vari. Härmarahuaeg on hilisaoaeg, minuteid kestev ajastu, kus valgus ja vari väga kiiresti muutuvad. Eelnevas öös on pilt pikalt pime, ent päikesega ülekallatud laotuselt aurustub härmatis, õhk niiskub ja kolletanud lehed kaotavad krabiseva võlu. Härmarahuaega võib olla ühel hommikul aastas – mõnel aastal võib see üldse ära jääda – ja neid pooletunniseid ajastuid võib ööpäevase kordusega olla nädala jagu. Ei olegi nii lootusetu õigel ajal õiges kohas olla.

Oskar J. Möttert lõpetab muinasjutu rabast väljas, rahulejäetuses, mõeldud härmarahuajas, mil “sa võid rahumeeles mõtiskleda , oodates vaikselt aega, mil saab jälle sinna, kus viibib su mõte ja unistus, sinna, kus tunned end tõusvat ja kasvavat, sinna, kus kaovad kõik vaevad, kus hing jääb kurku kinni, kus tunned end oma maailma alguses ja kus see maailm on lihtne ja selge – rabasse”.

Tõnu Oja (1955) on geoinformaatika ja kartograafia professor, TÜ geograafia instituudi juhataja.




Tõnu Oja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet