Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/6
Tavaline tait?

Tait ei ole meil haruldane, kuid ta on väga varjatud eluviisiga lind: seepärast teda eriti ei teata. Ent jälgida mõnda aega lähedalt taidapere toimetusi annab elamuse, mida tasub meenutada ja teistegagi jagada.

Seda lindu hüüti varem tiigikanaks. Niisuguse nimetuse järgi võiks arvata, et lind elab peaaegu igal veekogul, kaasa arvatud maja taha kaevatud tiik. Nii ongi. Pesa võib tait teha kõikjale vee äärde, kus leidub vaid varjavat pilliroogu või kaislat, piisab ka pajupõõsast. Seda üllatavam on, et paljud inimesed, kellega olen rääkinud, pole tiigikana kunagi märganud. Kui nimetada vesikana ehk lauka, siis ilmneb aga kohe äratundmisrõõm.

Tait ja lauk on väljanägemiselt väga sarnased: mõlemad on üleni tumeda sulestikuga, eemalt vaadeldes saab neid eristada ainult lauba ja noka värvuse järgi – taidal laup ja noka ülemine osa punased, laugul nokk ja laup valged. Pesitsuspaika valib lauk suurema hoolega, eelistades rohkem roostiku lähedust. Tait on äärmiselt kohanemisvõimeline ja pesitseb, nagu juba öeldud, seal, kus toitu ning varju leiab. Just varjus püsimine on talle eriti omane. Siingi tuleb välja taida ja laugu vahe: lauk näitab end natuke meelsamini kui tait.

Taidale meeldib vaikselt roostiku- või kraaviäärel kasvavate pajupõõsaste varjus tegutseda ja toitu otsida. Lagedale end näitama tulla ei tavatse. Loomulikult valib ta ka pesakoha oma olemuse järgi: varjatud rooserva või siis kraavijärsakul kasvava pajupõõsa okste vahele. Pesa tehakse kuivanud roost, okstest ja muudest taimedest. Suure tõenäosusega saab ta oma pojakesed taimestiku varjus segamatult üles kasvatada.


Minu esimene kokkupuude taidaga oli kaks suve tagasi. Ühel ilusal hommikul köögis söögipoolist otsides märkasin järve kaldal hõreda roostiku vahel aeglaselt ujuvat imelikku lindu, kes peaga justkui hoogu juurde tõukas. Haarasin aknalaualt binokli ja asusin asja uurima: määrasin ujuja tiigikanaks (taidaks). Õhtupoolikul läksin pesa otsima. Leidsin selle kodumaja tagusest järvekesest välja voolavas kraavis keset üht kobedamat roopuhmast. Pesas olnud pojad hüppasid minu ilmumise peale kohe paaniliselt vette ning otsisid varju kraavi vastaskaldal kasvavate pajude vahelt. Kõndisin sama hooga edasi, nagu poleks midagi juhtunud, jäin eemal vaatlema: peagi tulid pojad pessa tagasi. Hingasin kergendatult. Sel aastal olin jäädvustamisega juba hiljaks jäänud, niisiis panin lootused järgmise aasta peale.

Järgmisel aastal nägin kohe pärast jääminekut, kuidas üks lauk roostikus sahistas. Ent temagi oli ilmselt kõigest läbirändel, sest hiljem ma teda seal enam ei näinud. Taitadest polnud kippu ega kõppu. Minu suureks rõõmuks teatas aga sõber Saaremaalt, et seal on ühel ilusal jõelõigul lausa kaks taidapesa. Ma polnudki tükk aega oma jalga saarele tõstnud. Oli aeg minna.


Kordamööda pesal haudumas. Juba esimesel retkel õnnestus neile üsna ligi pääseda, nad olid mu sõbra vaatlusretkedega ilmselt harjunud. Loomulikult polnud mõeldav jälgida arglikke linde lähedalt ilma varjeta. Aga varjega olid linnud juba kohanenud.

Oli parasjagu haudumisaeg. Nägin, kuidas emaslind ennast pesal kohendas ning peagi kaasat hüüdis, et see võimaldaks talle hetke sirutamiseks. Isane saabus kutsehüüu peale kiiresti ning võttis kohusetundlikult haudumispoosi. Ega tulevane ema palju aega vajanudki, kõigest viis minutit toitumiseks ning tiibade ja jalgade sirutamiseks. Juba ta oligi uuesti ise pesal ning

tulevane papa sai tagasi oma toimetuste juurde. Otsustasin talle järgneda. Piki kallast ülesvoolu liikudes otsis ta läbi kogu jõekalda, ise ikka varjus püsides. Natukese aja möödudes kostis eemalt käänaku tagant emase kutsehüüd: ju vajas ta kõht jälle kosutust. Isaslind ruttas tuldud teed tagasi. Minagi lõpetasin päeva, et paari nädala pärast tagasi tulla, lootes siis juba ka tibusid näha.


Pisipere toitmine ja koolitus. Jõudsin tagasi just õigeks ajaks, et näha vast koorunud, ent väljanägemiselt vanainimesi meenutavaid tibusid: nad on kaetud pehmete karvakestega, kuid otsaesine ning laup täiesti kiilad. Heites neile veidralt naljakatele olevustele lähedalt esimese pilgu, tuleb tahes-tahtmata naerumuie näole. Aga küll nad võivad süüa! Nii ema- kui ka isa olid pidevas kiires tegutsemistuhinas, ujudes vaheldumisi pesaümbruses ringi ning kandes poegadele toitu. Üks pidi kogu aeg pesal poegi jälgima ning kaitsma, kuni teine taimestikus sahistas. Tegevus näis lõputu ja ilmselt olekski lõputuks jäänud, kui paar kalameest poleks just sellele jõelõigule õngitsema tulnud. Kaldapervelt lähenevad kogud tekitasid lindudes muidugi paanikat: ema ja isa kadusid nagu tina tuhka. Ka poegi ei jäetud juhuse hooleks, vaid hõigati vette. Võsukesed loomulikult kuuletusid ning ujusid väledalt otse minu eest läbi oma vanemate juurde. Kalamehed märkasid imelikku vees loksuvat ehitist ning arvasid, et siin vist täna kala ei võta. Pidasid paremaks edasi minna.

Peagi rahunenud taidapere leidis nüüd sobiva aja õpetada poegi iseseisvalt toitu otsima.

Ema kutsus pojad enda ümber poolkaarde ning näitas ette, kuidas tuleb pea poolenisti vee alla pista ning siis koos toiduga uuesti välja võtta. Pojad tahtsid kohe tema nokast toitu haarata, kuid ema ei andnud, vaid pistis hoopis pea uuesti vee alla. Ka pojad üritasid usinasti. Kahjuks ei suutnud nad esialgu ise midagi leida. Sellest hoolimata premeeris ema kõiki tubli ürituse eest kosutava suutäiega.

Päev hakkas õhtusse vajuma. Kui “koolitunnid” olid lõppenud, suundus pere pessa leiba luusse laskma. Ainult isane võttis kursi kaldal kasvava taimestiku vahele, et seal veel tükk aega omaette toimetada. Mulle jättis taidapere väga meeldiva mulje: vanalinnud tagasid oma äärmusliku ettevaatusega järelkasvu ohutuse.



SVEN ZAÈEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012