Kullamaa Liivamägede taga Marimetsa looduskaitseala lõunaserva liivikutel torkasid mullu sügisel silma tihedad talvikute rühmad. Talvikut (Chimaphila umbellata), kanarbikuliste sugukonda kuuluvat igihaljast poolpõõsast, kasvab hajusalt üle Eesti, sagedamini Kagu-Eestis ja läänesaartel kuivades männi- ja segametsades.

Eestikeelne nimetus talvik pärineb Juhan Kunderilt 1882. aastast. Gustav Vilbaste kogutud talviku rahvapärased nimetused pärinevad põhiliselt Lõuna-Eestist: hobupain, lambakõrvad, oobiom, oopiumihaina, sariktalvik, sarikvarsakabi. Väga tuttav talvik Lääne-Eestis ei ole: paarkümmend Kullamaa ümbruse elanikku ja keskkooliõpilased taime nimetust ei teadnud.

Kullamaa Liivamägedelt leidsin kuni sadakonna võsuga kogumikke. Paaril hektaril võis kokku olla tuhandeid võsusid. Kogumikud kasvasid valgusrikka, 30–50 aastat vana männimetsa all liivasel pinnasel. Alustaimestikus oli ka pohl, samblikud, leesikas, peale selle tumepunast neiuvaipa, vareskaera, hunditubakat. See leiukoht võib olla üks suurimaid talviku kasvukohti Lääne-Eestis.

Üksikuid taimi võis leida 15–20 aastat tagasi ka Kullamaa Rohumäel. Hiljem hakati seal korraldama jaanipidusid ning nüüdseks on tallamiskartlik ja inimpelglik talvik Rohumäelt kadunud.