Eesti Looduse fotov�istlus
2006/7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/7
Männilinna orhideed

Elva pole eriline mitte ainult oma mändide poolest. Siit võib leida ka põnevaid taimi. Linnas ja selle lähiümbruses kasvab muu hulgas mitut liiki käpalisi, kellest enamasti räägitakse Lääne- ja Põhja-Eesti kasvukohti silmas pidades.

Peamine põhjus, miks käpalised rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis kasvavad, on sealne karbonaadirikas muld. Elva paikneb suures osas karbonaadirikkast moreenist koosneva Otepää kõrgustiku jalamil [1]. Elva ürgoru veerude ja moreenküngaste nõlvade alaosast immitseb karbonaadirikka veega allikaid ka liivastes paikades. Siin võib käpalisi leida paari minuti tee kaugusel kesktänavast või suplusrannast ja lausa lauluväljaku kõrval. Eelduse käpaliste kasvamiseks linna piires loovad metsapargid ning veelgi olulisemalt õõtsikkaldaga järved.

Linn on taimele siiski mitmel kombel ohtlik: kui inimesed satuvad uue kodu või autotee rajamise tuhinasse, kui „loodusnautlejad” notsu kombel tallavad ja songivad või näiteks maastiku ümberkujundajad otsustavad soo asemele kaevata tiigi. Teiselt poolt on linnakäpad paos metssigade mugula-isuliste kärssade eest. Teabetahvlite ning kohaliku ajakirjanduse vahendusel saaks tutvustada linna ja selle lähikonna looduse telgitaguseid ja ühtlasi manitseda neid väärtusi hoidma.

Käpaliste leiukohad jäävad osalt linnas oleva Elva–Peedu maastikukaitseala piiridesse, osalt ümbritsevatesse valdadesse väljaspool kaitsealasid. Pisikesed veesilmad Verevi järve põhjatipu lähedal – Linajärv ja Jaanijärv – jäävad napilt linna piiri taha.


Arbi järv peegeldab pilvi keset linna, seda ümbritseb kaldasoo. Laululava juurest viib laudtee veepiirini: seal on eriti mugav teha tutvust soos kasvavate käpalistega. Päris laudtee kõrval kasvavad soo-neiuvaip, suur-käopõll, kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp. Paljud taimed on lopsakad, tõenäoliselt on see tingitud rohketest kaldaallikatest. Arbi ja Verevi järve kallast puhastati möödunud aastal võsast ja roost. Nüüd saab jälgida, kuidas see on mõjunud käpalistele. Valguslembestele orhideedele niitmine tavaliselt sobib, sest võsa all kasvutingimused halvenevad [2]; ka ei taha nad kasvada tihedas roostikus. Ometi ei või kindel olla, kas taimed suudavad kohaneda kasvuolude järsu muutumisega, sest käpalised on keskkonnamuutuste suhtes sageli hellad [2].

Võiks arvata, et suur käopõll ei lase end häirida, sest kannatab nii varju kui ka eredat päikest [2]. Arbi järve ääres võib teda leida nii metsaselt põhja- kui ka lagedamalt läänekaldalt. Elva lähedal on seda liiki leitud ka lausa söödilt. Olaf Schmeidt ongi märkinud, et suur käopõll on laia ökoloogilise amplituudiga [3]. Muu taimestiku seas paistavad hästi silma suure käopõlle munajad vastakud lehed, kuid tähelepanuväärsed on ka justkui läbikumavad kollakasrohelised tillukesed õied pikas õisikus. Taim sirgub tihti isegi 60–80 cm kõrguseks [2].

Juuni lõpus ja juuli alguses on Arbi järve kaldapealne lilledega justkui üle puistatud: on sõrmkäppade ja soo-neiuvaiba õitsemisaeg. Balti ja kahkjaspunase sõrmkäpa määramisel ei saa alati kindel olla, sest nende liigisisene varieeruvus on suur, pealegi annavad nad omavahel hübriide. Mõlemat võib leida üsna sageli ja ootamatutes kohtades, nagu teeperved, maanteekraavid, söödid – nii ka Elva kandis.

Arbi, Kulbilohu, Jaani ja Verevi järve soostunud kallastel kasvab kogumikena soo-neiuvaip. Just kogumitena, sest neiuvaip paljuneb vegetatiivselt risoomi abil, mis üpris jõudsasti kasvab.


Kulbilohu Umbjärve kaldasoo on samuti põnev paik. See looduskaunis koht piirneb kuivenduskraavidega, võserikuga ja veidi eemal laoplatsidega. Ent kohaleminek tasub ära, sest järve äärest võib leida huvitavaid taimi: peale kahkjaspunase sõrmkäpa, suure käopõlle ja soo-neiuvaiba kasvavad seal pisut haruldasemad soovalk (II kaitsekategooria) ja soohiilakas (II kaitsekategooria, EL loodusdirektiivi II ja IV lisa). Olaf Schmeidt märgib soovalgu kohta, et lodumetsas – soovalgu eelistatuimas kasvukohas – võib ta sirguda 40 cm kõrguseks, samas kui turbasamblal küünib ta vaid 15–20 sentimeetrini [3]. Siin, Kulbilohu järvekese kalda turbases pinnas on soovalgud väiksemapoolsed. Soovalgu õige tillukesed õied – Eesti käpalistest pisimad [3] –paistavad eemalt kõrrekesel reas kükitavate sääskedena. Siit ehk ka soomekeelne nimetus sääskenvalkku [3]. Teaduskeelne nimetus tuleneb kreeka keelest (monos – üks, phyllos – leht) ja viitab sellele, et enamasti on soovalgul üks leht. Eesti keeleski kutsutakse teda vahel ainulehiseks sookäpaks.


Verevi järv on laiemalt tuntud supluspaigana, ent kaugemate soppide kallastel jagub eluruumi ka käpalistele. Selle järve toitainerohkus ning inimasustuse ja autoteede lähedus soodustab veekogu kinnikasvamist ja kallaste võsastumist, mis pole käpalistele sugugi soodne. Peale tavalisemate orhideede on ka Verevi järve kaldalt leitud haruldast soohiilakat. Kahjuks oli 2004. aastal avastatud kasvukoht juba siis üpris võsane ja hiljem pole ma seda liiki Verevi järve äärest leidnud. Soohiilaka õis on küll tagasihoidlikult rohekas ja pisike, kuid lehed laiad ja läikivad, nii polegi teda väga raske muu taimestiku seas märgata.


Elva metsaparkides kasvab pruuniks pesajuur, ümbruse palumännikutest on leitud ka roomavat öövilget. Linna seeski on viimasele eeldatavalt sobivaid kasvukohti (vt. aarti lk. XX), kuid neid tuleb veel kontrollida.

Pruunika pesajuure nimetus on tähendusrikas: tema juurepõimik meenutab linnupesa ning kogu taim on pruunikas. Et sel käpalisel pole klorofülli, ei saa ta fotosünteesi teel toota vajalikke orgaanilisi aineid. Süsinikuühendeid saab pesajuur mükoriisa abil seenelt. Seen omakorda omandab neid kõdust, aga tihti ka mõnelt autotroofselt taimelt, kellega ta on samuti mükoriisaseoses. Pesajuur justkui parasiteeriks seene vahendusel fotosünteesival taimel. Mittefotosünteesijana saab pesajuur hakkama valguseta, nii võib teda leida hämarates metsaalustes, kus kuused päikest varjavad. Pesajuurt võib avastada isegi talvel, kui kuivanud viljakupardega varred turritavad läbi õhukese lume. Vahel hakkavad nad talvel isegi paremini silma. Kuivanuna võib pesajuur segi minna teise klorofüllita metsataime – seenlillega. Ent pesajuurel asetsevad seemnetega kuprakesed pigem horisontaalselt, seenlillel on need püsti.


Käpalised on hea näide selle kohta, kuidas uurijate ajanappus mõjutab leiuandmeid: kindlasti on Lõuna-Eestis mujalgi nende leiukohti, mida levikukaardid ei kajasta. Kontrollimist väärivate alade valimisel võib abi olla hinnangulistest levikukaartidest, mis näitavad kohti, kus üks või teine liik võiks kasvada (vt. lk. XX). Käpaliste tõenäolisi, kuid seni läbikäimata kasvukohti on veel Elva lähistelgi.


Liina Remm (1986)on Tartu ülikooli bioloogiaüliõpilane.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu ülikooli kirjastus. Tartu.

2. Kull, Tiiu; Tuulik, Taavi 2002. Kodumaa käpalised. Digimap, Tallinn.

3. Schmeidt, Olaf 1996. Eestimaa orhideed. Varrak, Tallinn.



LIINA REMM
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012