Olles juba kolm varasuve jälginud väikesi kõrvikuid ehk kõrvukrätse, võin öelda, et aiman juba päris hästi nende elurütmi. Kõige rohkem võlub mind vanade rätsude saagilend. Madal, ettearvamatu ja ei saa öelda hiirvaikne, sest see oleks vale: kakkude lend on päris helitu.

Kõrvukräts (Asio otus) ei ole meie mail haruldane, kuid kuulub väikesearvuliste haudelindude hulka. Nagu kakkudele kombeks, armastab ka tema tegutseda pimeduse kaitsva loori all. Nii satub inimene ilma teadlikult otsimata harva teda nägema.

Linnumäärajaid uurides selgub, et kõrvukräts on küll öise eluviisiga, kuid tegutseb ka koidikul ja videvikus. Pesitsusaja eripära ehk miks see just nii on, pole aga seletatud. Selleks ajaks, kui rätsupaaril maikuus esimesed pojad kooruvad, on ööd juba väga lühikesed. Seepärast tulebki paratamatult näpistama jahiaega juba valgest. Heal hiireaastal, nagu oli mullune, võib pesas kasvada kuni kuus poega. Nii suur näljaste kõhtude hulk sunnib vanemaid lendama ka juba päris valges: lihtsalt ei suudeta poegade mangumisele vastu panna. Niisiis võib maikuus ja ka juunis näha neid öölinde põldudel, heina- ning karjamaadel ka suures valges. Mõnikord isegi kuni kolm tundi enne päikeseloojangut.

Mitme aasta vaatluskogemus. Kahel esimesel vaatlusaastal pesitses minu koduümbruses vähemalt kolm paari kõrvukrätse, sel aastal olen avastanud kahjuks ainult ühe paari. Võib-olla on teised jäänud hilisemaks, sest kevad pole just kõige soojem olnud. Võib-olla on nad aga pidanud oma kodupaigast loobuma kinnisvaraarenduse tõttu: headele jahimaadele on talvega rohkesti elamisi juurde tekkinud. Vahest pole nii tihe asustus kõrvikutele enam vastuvõetav?

Kõrvukrätsudele sobib ideaalselt just sööti jäänud heina- või põllumaa, millele on siginenud rohkesti kõiksugu närilisi, keda kätte saada pole osavatele õhuakrobaatidele mingi probleem. Kui vanade heinamaade ääres leidub veel mõne eaka kuusega metsatukk, siis on üsna tõenäoline, et selles piirkonnas elutseb rätsupaar. Pidevalt niidetavat heinamaad kakud ei kasuta, sest seal on nende saakloomi varjumiskohtade puudumise tõttu vähe. Võiks arvata, et kõrged kuivanud heinakõrred takistavad saagi peale sööstvat rätsu, kuid tegelikult ei põlga nad neid üldse. Kõrvukrätsud tabavad sellisel alal saaki üllatava tulemuslikkusega: minu vaatluste jooksul on kakk pooltel maapinnale sööstudel naasnud sealt saagiga küüniste vahel. Eelmisel aastal olid nad isegi veel edukamad. Eks üldtulemus oleneb ka saakloomade rohkusest: mida rohkem saakloomi, seda paremini saab röövlind ründepositsiooni valida. Kui saakloomade arvukus on väiksem, siis sunnib tühi kõht katsetama igal võimalusel.

Kuus näljast nokka. Kui esimesed pojad on koorunud, kuid ema neid veel soojendab, siis alustab isa saagilendu umbes tund enne päikeseloojangut. Liueldes madalal, paari meetri kõrgusel maapinnast, kammib ta võimalikud saagikohad läbi, vajaduse korral tiibadega hoogu andes. Midagi kuuldes, teeb lind imeliigutuse: lüües saba pidurina püsti, suunab ta tiivad alla ning kukub nägu ees maha. Niimoodi paistab eemalt vaadates, tegelikult suudab ta enne mahaprantsatamist teha teise imeliigutuse: vahetab näo ja küünised ringi. Nõnda tabab ta sihitud punkti, kus võimalik suutäis häält oli teinud, küünised ees. Saak küünte vahel, surub jahimees need tugevasti kokku, tappes niimoodi saagi hetkega.

Eelmisel aastal tegi isane umbes pooleteise tunni jooksul neli kuni kuus pesalkäiku. Iga käik tähendas toidupoolist nii poegadele kui ka neid soojendavale kaasale. Alles pärast seda lubas ta mõne palukese endale ja puhkust tiibadele, maandudes mõnele oksale või piiritokile, mille on maasse tagunud kinnisvaraarendajad. Peagi hakkas aga pesast taas kostma poegade piiksumist: papa kuuletus silmapilkselt ning asus uuesti madallennule. Nädala möödudes asus jahtima ka ema. Nüüd viisid nad oma järglastele toitu kahekesi. Ikkagi kuus suud oli vaja toita: kuus suud, mis ei tahtnud kuidagi vaikida. Vahepeal sattusid nad kodupiirkondade puutealal kokku naaberrätsudega, kel oli viis poega. Siis tundus küll, et terve ümbruskond on kakkusid täis. Ei teadnud enam, keda jälgida.

Öö- ja päevavalitsejad. Poegade kasvades nihkus igaõhtune jahi algus ikka varasemale ajale. Piiksumine kostis juba kella kuue ajal õhtul. Umbes tunnikese jõudsid vanemad poegade mangumist kannatada, ent hiljemalt seitsmeks oldi jahil. Juuni alguses on sel ajal veel suur valge väljas ning päevalinnud ei tahtnud kuidagi leppida sellega, et ööelukad nii vara ringi hakkavad laskma. Seetõttu võis tihti näha värvuliste parve kakkusid kimbutamas. Tagaajajad olid enamasti kadakatäksid, põldlõokesed, vahepeal lõid kampa ka harakad ning hakid.

Ühel õhtul sattus üks vanarätsudest peale nende kodualal jahtivale loorkullile. Loorkullipaar pesitses tegelikult natuke eemal, rohkem sooservas pajupõõsaste vahel. Eks nemadki ei osanud arvestada, et öölinnud nii vara juba platsis on. Järgnes paar minutit kestev õhuvõitlus: kõrvukräts suutis oma tugevuse maksma panna, sundides loorkulli taanduma. Hirmunud loorkull lendas minust vaevalt mõne meetri kauguselt mööda. Viskas mulle ainult kiire pilgu ja oligi läinud.

Eks näis, kui suured tulevad sel aastal kakukurnad. Kõige rohkem kardan seda, et äkki järgmisel aastal ei pöördu ka see julge paar enam tagasi, ja mul ei õnnestugi veeta maikuu õhtuid vaiksete lennumasinate seltsis. Asustuse kõrvale jäänud jahimaad on siiski niivõrd head, et loodan: rätsud on valmis inimestega harjuma. Igal aastal on üks kakkudest pakkunud mulle elamuse, ilma milleta jääks mu kevad vaesemaks: ta on lennanud minust vaevalt meetri kõrguselt üle pea. See on kirjeldamatu kogemus. Kõrv nagu ootaks häält, aga häält ei ole ega tulegi. Pea jääb kuklasse ootama, kuid kakk on juba läinud. Selle kogemuse ootuses hoiangi kakuperele pöialt ka tulevasteks aastateks.