Eesti Looduse fotovõistlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
lugeja küsib EL 09/2002
Kas puunott, metssiga või hüljes?

Ühel juunikuu hilisõhtul, kui läksin mereranda paati veetõusu ja lainetuse eest kõrgemale kaldale vinnama, märkasin umbes 40 meetri kaugusel vees hulpivat puunotti. Ju on kõrgvesi selle kaldalt ujuvile ajanud, mõtlesin. Ent nott liikus väga kiiresti ja tuule suunaga risti. Siis peatus, tõstis ühe otsa veest välja ja vajus taas, hakates seejärel kaldast kaugenema.

Kui kodus nähtut kirjeldasin, arvas poeg, et see võis olla metssiga: need tulevad mõnikord palava päeva järel pärast loojangut vette soperdama. See on usutav küll, aga kas metssiga nii hästi ujub? Kui teda märkasin, oli ta umbes 1,3 meetri sügavusel vees. Kui kõrge on suur metssiga? Ehk liikus ta, jalad põhjas, selg, silmad ja ninaots väljas?

Harri Sandström Kasispealt (Harjumaa)

Soojadel suvepäevadel ujuvad meres ja rannalahtedes meelsasti nii põdrad kui ka metssead. Metssead jahutavad ennast eelkõige roostunud merelahtedes. Põdrad kümblevad rohkem avavees, seal pääsevad nad parmude ja sääskede käest ning vabanevad mõnest muustki parasiidist. Jälgisin põtru kogu nädala Matsalu lahe ääres Puises 1972. aasta suve hakul: nad ujusid iga päev kella kahe ja viie vahel Puise tolleaegse ornitoloogiajaama tagant roostikust mitme kilomeetri kaugusele lahele ja pöördusid paari tunni pärast samasse tagasi. Korduvalt on nähtud põtru ujumas ka üle Peipsi selle kitsamates kohtades.

Metssiga ja ka põder võtavad ette pikemaid ujumisretki siis, kui neil tekib tahtmine minna rannalähedastele laidudele või saartele. Nii on metssigu ootamatult ilmunud ka Turu Saaristomere rahvuspargi saartele Soomes: 1996. aastal leidsime Trunsö lähedal saare rannast metssea korjuse. Aasta varem nähti kaht suurt metssiga Turu linna lähedal (Kaarinas), hiljem nad kadusid. Soome selles piirkonnas metssigu üldiselt pole, nii et tegemist oli laiemalt ringi uitavate loomadega.

Suuremad merelahed tõkestavad mingil määral nii põdra kui ka metssea levikut, kuid pole siiski päris ületamatud. Kuidas muidu oleksid need liigid jõudnud meie läänesaartele, kus nad on praegu täiesti tavalised? Pikemaid rännakuid võtavad need loomad ette ikka suvisel ajal, kui merevesi on piisavalt soojenenud. Külm vesi jahutab maha isegi üsna paksu rasvakihiga metssea, põdrast rääkimata.

Rannikumeres näeb ujumas teisigi loomi. Piirkonnas, kus salapärast notti vaadeldi, võib kohata nii viigrit kui ka hallhüljest: viiger on seal tavalisem, hallhüljes liigub rohkem Eesti looderanniku ja läänesaarte lähikonnas. Meres võib kohata veel pringlit, kuid teda madalas kaldavees näha pole eriti tõenäoline.

Kui ujuval “notil” ei olnud silmaga nähtavaid kõrvu, siis ei saanud ta olla metssiga, põder ega metskits. Ilmselt oli tegu hülgega, ja nimelt viigriga, kes võib ujuda ranna lähedal, otsides toitu või sobivat kivi lesimiseks. Kirjeldatud ujumisstiil ja sellega seonduv käitumine sobib igati viigerhülgele. Ta on ka piisavalt uudishimulik: tõuseb ujudes veest välja, et paremini näha rannas ja merel toimuvat.

Väheliikuv ja uudistav hüljes võib ümbrust jälgides seista vees kui poi (meremärk), mis vajub vee rüppe ja ilmub teatava aja pärast välja teises kohas, et asja täpsustada. Hall- ja viigerhüljest kaugelt eristada pole alati lihtne. Mõnel pool iseloomustab rannarahvas neid kui kassi- ja koerapeaga hülgeid: hallil on pika koonuga koerakoonlase nägu, viigril aga ümmargune, lühike ja kassi koonu meenutav pea. Otsevaates paistab ta nagu rätikuga külaeideke, kes on ujuma läinud ja häbeneb veest välja tulla, sest keegi vaatab pealt.

Ju teab rannast pärit küsija neid hülgeasju isegi, see jutt oli mõeldud pigem teistele.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet