Meie maa püsikindlust ja igavikulisust sümboliseeriv paene selgroog ilmutab ennast kõige veenvamalt mererandu palistavates järskudes klindiastangutes. Nende poolest on kõige tuntum Põhja-Eesti rannik, kuid ka väikesaartel võib näha kauneid paeseinu.

Paeplatoolt püstloodsena laskuvad kõrged klindiastangud on eestlastele läbi aegade olnud tähenduslikud. Neilt avanevad hingematvad vaated kaugel vinesse hääbunud ja liustikest siksakiliseks räsitud rannajoonele; silmapiiril sinetav meri on aga sageli segunenud igatsusega lõputu veevälja taha.

Altpoolt ülesse vaadatuna võime esmapilgul hallina tunduvast kiviseinast kihthaaval, justkui paksu romaani lapates, lahti harutada ühe etapi siinse maa geoloogilisest kujunemisloost. Üksteisel lasuvad kivimikihid on eri värvi ja eri koostise, terasuuruse ning kõvadusega ja sisaldavad mitmesuguseid kivistisi. Need kihid annavad aimu sadade miljonite aastate tagusest merest, kliimast ja meie asukohast maakeral üha triivinud, tekkinud ja hääbunud kontinentide virvarris.

Paeseinad kutsuvad vaatama. Kaunite vaadete ja uhkete geoloogiliste läbilõigetega klindilõike on meil ohtrasti. Ennekõike on tuntud põhjarannikut palistavad pangad. Kuid viimasel aastakümnel on avanenud ligipääs ka Saaremaa looderanniku Siluri klindi lõikudele: Ninase, Kuriku ja Suuriku pangale. Seetõttu koguvad needki üha suuremat tuntust.

Meie kõrgemaid, suursugusemaid ning kaunimaid klindilõike, nagu Ontika, Rannamõisa, Türisalu, Pakerordi, Panga, Üügu jt., on võrdlemisi palju käsitletud erialakirjanduses, kuid neile on üha enam juhitud tähelepanu ka turismibroðüürides. Seda enam, et üldjuhul pääseb neile hõlpsasti ligi: pole vaja erilist ettevõtlikkust ega jalavaeva.

Peale Eesti mandriosa ja suuremate saarte kerkib kauneid klindiastanguid maa ja mere piiril ka paljudel meie rannikumere väikesaartel. Kuna ühendus selliste saarte ning mandri vahel on võrdlemisi kehv, siis kergesti neile ligi ei pääse. Niisugused uuesti avastatud ja tuntumad kohad on eelkõige Balti klindi kulgemisteele jäävad Pakri saared ja Osmussaar. Kuid ka Siluri klindil on raskesti ligipääsetav ja vähe tuntud pärl – Suure Väina põhjaosas, mandri ja Muhu saare vahel asuv Kesselaiu ehk Kesse pank.

Kesselaidu võib saare aluspõhjareljeefi morfoloogia põhjal võrrelda kaljuvoorega. Neid on arvukalt Lääne-Eesti madalikul, kus seesugused jäänukkõrgendikud torkavad tasases reljeefis hästi silma [1; 2]. Sellistest pinnavormidest on tuntumad Salevere Salumägi, Kirbla ja Lihula kõvikud.

Kaljuvoortest jäänukkõrgendike kõrgemas, liustike pealetungi poolses loodeotsas asub enamasti astang, mille ülaserva palistavad sagedasti biohermsed rifflubjakivid (# 1). Viimaste tagant langeb reljeef laugelt kagu suunas, kuni see lõpuks tasandikuga ühte sulandub. Nii jääb ka Kesselaiu kõrgem, pangaastanguga piiritletud ala saare loode- ja põhjarannikul liustike pealetungi poolsesse ossa.

Maakerke tõttu on saare põhjaosas paiknev astang tänapäevaks taandunud sisemaale, olles rohtu kasvanud ja metsaga kaetud. Suursäärest pisut lõunas jõuab aga seesama klindilõik rannikuni. Siitpeale palistab kord kõrgem, kord madalam paesein laiu looderannikut ligi 600 meetri ulatuses (# 2), kuni viimaks, kaotades kõrgust, mattub klibuvallide alla.

Kesse panka on vähe kirjeldatud. Kesse panga kohta on otseseid vaatlusandmeid ja kirjeldusi napilt. Siiani on paeseina kõige üksikasjalikumalt käsitlenud Artur Luha [3], kes muu hulgas on ka pangaastangu aluspõhjakihtide detailsema liigestuse autor.

Ta pööras tähelepanu sellele, et Kesselaiu klint on kõige silmapaistvam bioherme sisaldavate plaatjate dolomiitidega paljand Eestis. Tänapäeval tuntaksegi seda kivimiüksust kui Kesselaiu kihistikku. Niisamuti märgib Artur Luha, et iseloomustades siinse klindiseina läbilõiget, ei saa piirduda ainult ühe kirjeldusega, kuna kihtide suure kallakuse tõttu (> 7°) muutuvad pangaastangus paljanduvate kihtide paksused ja proportsioonid väga kiiresti.

Kahe aasta eest, 2004. aasta augustikuul, mõõdistati, kaardistati ja kirjeldati Kesse panka võrdlemisi põhjalikult. Tööde käigus täpsustati klindiastangu morfoloogiat ning pandi kirja erisuguste kivimkihtide proportsioonide muutused paeseina eri lõikudes. Tahhümeetri tugipunktide alusel, mille koordinaadid määrati GPSi abil, jagati astang viieks lõiguks (I–V # 2). Tugipunktidest mõõdeti kõrgused vahetult vertikaalsena langeva klindi jalamil ning peaastangu ülaserval.

Mõõtmistulemused kanti maa-ameti väljastatud rasterkaardile (2003), mis tugines eelmise sajandi üheksakümnendate aastate keskel täiendatud kaardistusandmetele.

Selgus, et meie mõõdistatud pangajoon, mis üldiselt ühtis hästi varasema astangu asukohaga, on keskosas (II lõik # 2) nihkunud umbes 5 meetrit maismaa poole. Ehkki nihe mahub aluskaardi vea piiresse, on raske uskuda, et tegemist on juhusliku veaga. Pigem viitab see astangu aktiivsele murrutusele selles klindilõigus.

Hüdrometeoroloogiateenistuse andmetel oli mõõdistamispäeval veetaseme kõrgus Suures väinas 10 cm alla Kroonlinna nulli. Et saada teada kõikide tekstis ja skeemil (# 2) antud kõrguste absoluutväärtusi, tuleb arvudest lahutada 10 cm.

Jaani ja Jaagarahu lade. Kesse panga seina läbilõikes võib isegi mittegeoloog kergesti vahet teha neljal litoloogilisel üksusel: nende eriilmelisus ning erisugune vastupidavus erosioonile tuleb kõikjal väga hästi esile (# 3–7). Esmalt jääb silma klindiastangu allosas asetsev pehmem savikam ning roheka tooniga Jaani lademe dolomiidistunud merglite kompleks. See on selgelt eristatav ettepoole eenduvast klindi seina ülemisest poolest, mille koostises on kollakamad puhtamad ja kõvemad Jaagarahu lademe dolomiidid (# 3–5, 7). Samuti on väga hästi näha litoloogiline jagunemine kaheks nii Jaani kui ka Jaagarahu lademe sees (# 3–7). Jaani lademe allosa koosneb tugevasti savikast sinakashallist dolomiidistunud merglist (domeriit) ehk rahvakeeli vesipaasist (# 3, 4). Selle peale jääb vähem savikama domeriidi kompleks, milles on õhukesekihilise dolomiidi vahekihte. Kõrgemal asetsevas Jaagarahu lademes eristub paksukihiliste plaatjate dolomiitide kompleks selle peal lasuvast urbse biohermse dolomiidi kompleksist (# 6).

Vanemate Jaani lademe kihtide osatähtsus pangaaastangus on suurim Suursääre-poolses otsas (# 2, 3). Piki rannikut majaka poole liikudes on märgata, kuidas Jaani lademe osakaal klindiastangus aegamisi väheneb. Osalt põhjustab selle kihtide regionaalne lõunasuunaline kallakus (10–15`), kuid vähem tähtis pole ka lokaalselt suurenenud kihtide kaldenurk. Ühteaegu suureneb plaatjate, eriti aga biohermsete dolomiitide osatähtsus. Klindi keskosas, kus biohermsete dolomiitide kompleks (IV lõik) on kõige tüsedam, kaovad mõnes kohas Jaani lademe kivimid klindiastangu seinast sootuks. Suure tõenäosusega on massiivse biohermse lubjakivi kompleks sadade miljonite aastate eest oma raskusega veel lõplikult litifitseerumata pehmeid savikaid kivimeid enda alt kõrvale pressinud ja kihtide esialgset kallakust suuresti muutnud. Midagi sarnast, tõsi küll väga selgelt üksikute biohermide vajumisega seotud väikesi kurdstruktuure on piiritletud ka ühes teises Siluri klindi astangus: Pulli pangal Põhja-Saaremaal.

Igal lõigul oma nägu. Kesselaiu põhjaosa lõikav ja Suursääre lähedal mereni jõudev Kesse pank algab rannikul klassikalise pangaastanguna (# 3). Selle kõrgus kogu esimesel, ligi 150 meetri pikkusel lõigul ulatub ligikaudu kaheksa meetrini (# 2). Pangaseinas eristuvad selgelt kolm kihti: all Jaani lademe sinakashall ja vähese erosioonikindlusega vesipaas, keskel õhukeste dolomiidikihtidega savikas domeriit ning panga ülaservas Jaagarahu lademe paksude plaatjate dolomiitide kompleks (# 3, 4). Kogu lõigul tuleb ilmekalt esile paeseina kihtide ühtlane langus. Seetõttu väheneb Jaani lademe kivimite osakaal märgatavalt (# 3): lademe ülemine piir, mille kõrgus vaadeldava lõigu alguses oli merepinnalt mõõdetuna 4,5 meetrit, langeb lõigu lõpus 3,8 meetri kõrgusele.

Vertikaalne 6,5–8,1 meetri kõrgune klindiastang jätkub ka teises lõigus (# 2), samamoodi paistab hästi välja kolmikliigestus klindi seina läbilõikes (# 4). Just selle lõigu algusosas olid klindi jalami pehmesse vesipaasi tekkinud väikesed kulpad (# 4), mis tõendab ilmekalt Kesse panga avatust tänapäevasele merelainetuse purustavale tegevusele. Esimesest lõigust veelgi selgemalt tuleb siin esile kihtide suur kalle (# 5). Jaani lademe ülemine piir langeb ligi kahesaja meetri pikkusel lõigul 1,6 meetri võrra: lõigu alguses on see merepinna suhtes 4,2 ning lõigu lõpus 2,6 meetri kõrgusel. Selline kallakus avaldub selgelt ka klindiseina geoloogilise läbilõike muutustes: lõigu lõpus kaob astangu allosast tugevasti savikate domeriitide kiht (vesipaas), samal ajal kui klindi ülaserva ilmub esimest korda biohermsete dolomiitide kompleks (# 5, 6).

Kesse panga võimsaim astang tuleb esile kolmandas klindilõigus (# 2), kus astangu kõrgus küündib kuni 9,9 meetrini üle merepinna. Valdav osa klindiseinast on Jaagarahu lademe kivimid, kusjuures massiivse, bioherme sisaldavate urbsete dolomiitide kompleks (# 6) seina ülaosas saavutab siin oma suurima paksuse – ligi viis meetrit. Jaani lademe domeriidid, mille ülemine piir on langenud merepinna suhtes veelgi (0,95 m), on suuresti mattunud rusukalde ja klibu alla, paljandudes kohati üksnes 20 cm paksuselt vahetult klindi jalamil (# 6).

Samuti on Jaagarahu lademe kivimid ülekaalus klindiseina neljandas lõigus. Ennekõike biohermsete dolomiitide taseme õhenemise tõttu hakkab klindi peaastangu kõrgus merepinna suhtes taas langema, laskudes 8,6 meetrilt lõigu alguses 3,6 meetrini selle lõpposas. Vahetult lõigu alguses laskub Jaani lademe ülapiir merepinna suhtes kogu klindilõigu madalaimasse asendisse (< 0,95 m), mattudes kohati täielikult rusukalde alla. Lõigu lõpuosas tõuseb piir jälle 1,55 meetrit üle merepinna ning klindiseina allosas paljanduvad 70-80 cm paksuselt Jaani lademe domeriidid.

Niisugune kihipinna lainetus viitab kurrulaadsele struktuurile, millele pööras tähelepanu kunagi ka Artur Luha [3]. Selles lõigus on mererannalt võimalik näha Kesse panga peaastangu tagust teist astangut, mille suhteline kõrgus ja kõrgus merepinnast jäävad vahemikku vastavalt 0,5-1 ja 7,35-8,1 meetrit (# 2). Samas iseloomustavad seda lõiku massiivsed biohermid ja nende tükid nii klindi ülaservas kui ka peaastangu ees rannaribal (# 7).

Viimase, viienda lõigu alguses astangu kõrgus taas suureneb kuni 4,8 meetrini üle merepinna. Edasi lõuna poole hakkab astangu kõrgus ühtlaselt vähenema, kuni viimases mõõtmispunktis ulatub see 2,75 meetrini (# 2). Siin lõigus avanesid klindiastangus valdavalt Jaagarahu lademe plaatjad dolomiidid (# 8). Jaani ja Jaagarahu lademe piir oli kõikjal aga mattunud klibuvalli alla.

Paeastang on kaitse all. Ligi kümne meetri kõrgune ja kuuesaja meetri pikkune Kesse pank kuulub kahtlemata Lääne-Eesti uhkeimate ning huviväärseimate klindilõikude sekka. Koos 60 hektari suuruse metsaga võeti siinne ranna-astang kaitse all juba 1938. aastal. Praegusajal hõlmab maastikukaitseala tervet Kesselaidu.

1. Aaloe, Ago 1958. Jaagarahu lademe pangad. – Eesti Loodus 9 (1): 14–18.

2. Aaloe, Ago; Miidel, Avo 1967. Eesti pangad ja joad.

3. Luha, Artur 1940. Kesselaid. – Looduskaitse II: 214–220.