Eesti Looduse fotov�istlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EUROOPA HARULDUSED EESTIS EL 2006/8
Suur-kuldtiib

Eestist leiti esimene suur-kuldtiib ligi kuus aastakmmet tagasi. Erinevalt suuremast osast muust Euroopast tunneb ta end siin hsti.

Kuldtiibasid elab Euraasia parasvtmes vhemalt 15 liiki, Eesti alalt on leitud 7 [11]. Osa neist sna vikestest punakate tiibadega liblikatest on kuivalembesed, neid vib leida nii metsas kui ka niidul; teised elavad niisketel jeluhtadel ja madalsoodes. Kuldtiiblasi ei ne looduses kunagi hulgakaupa, vaid ikka ksikult vi paariti.

Kuigi mitu kuldtiibade liiki on oma elupaikades viimasel ajal muutunud haruldasemaks, on Euroopa looduskaitsjate thelepanu ainukesena kitnud suur-kuldtiib (Lycaena dispar), kelle kohta on ilmunud ka Eestis lhike kokkuvte [4]. Eestis elavate kuldtiiblaste hulgas on see liik testi suurim (tiibade siruulatus kuni 44 mm) ja ilmselt suurim ka kigi kuldtiibade seas. Sellegipoolest kuuluvad kuldtiivad viksemate pevaliblikate hulka.


Suur-kuldtiiva portree. Nii nagu enamikul sugukonna liikidest, on ka suur-kuldtiiva isas- ja emasliblikad erisuguse vlimusega. Tiivad on neil valdavalt likivoranpunased, tumeda mustriga. Isasliblika tiibadelt leiame tumedamaid soomuseid vaid tiibade vlisservas ning ristsoone piirkonnas. Emasliblika tiibade lakljel on tumedaid soomuseid rohkem: peale tiivaserva tumeda triibu moodustavad need laike nii ees- kui ka tagatiival. Sageli tagatiivad tumenevad ja laigud kaovad, kuid alati jb tiiva serva laiem vi kitsam punakat phivrvi triip. Kui liblikas tiivad seljale kokku paneb, ilmub tagatiibade alakljel nhtavale sinakashallil taustal olev iseloomulik muster.

Suur-kuldtiival on kirjeldatud mitu alamliiki. Kige laiemalt on levinud alamliik L. dispar rutilus: Euroopast kuni Kesk-Siberini vlja. Nimiliik L. dispar dispar kirjeldati Inglismaal, kust see soode kuivendamise tagajrjel 19. sajandi keskpaiku kadus. Madalmaades elab alamliik L. dispar batavus. 1927. aastal introdutseeriti see Madalmaadest Inglismaa kaguossa, kus elab siiani vga piiratud alal [8]. Alamliik L. dispar aurata on levinud Baikali taga ja Kaug-Idas [3]. Luna-Belgiast, Luksemburgist ja Prantsusmaalt mainitakse alamliiki L. dispar carueli [7], ainult Prantsusmaalt alamliiki burdigalensis [6].


Levik Eestis ja meie naaberaladel. Suur-kuldtiib on transeuraasia levikuga sooliik, levila ulatub lunas kuni Krimmi stepi ja eelmestike metsasteppideni. Meie naaberaladelt on teda leitud Ltis, Leedus, Leningradi ja Pihkva oblastis. Soomest leiti suur-kuldtiib alles 1972. aastal. Euroopas on suur-kuldtiib levinud hajusalt ning viimasel ajal pigem taandub [5]. Phjus: jrjest suurenev inimtegevuse surve tema elupaikadele, peamiselt maaparandus.

Vastupidi muule Euroopale tunneb suur-kuldtiib end Eestis vga hsti ja on siin hoopis oma levilat laiendamas. Et tegemist on silmatorkava liigiga, siis on liblikahuvilised tema levikut jlginud [9,11,12,13]. Eestisse ilmus suur-kuldtiib arvatavasti Velikaja je alamjooksult ning judis mda Peipsi-Pihkva jrve kaldasood Emaje vesikonda. Esimese seda liiki liblika Eesti alalt Tartumaalt KastreKikkasaare tee rsest luhasoost pdis 1947. aastal Juhan Vilbaste. Edasi levis suur-kuldtiib Luna-Eesti ksikutest leiukohtadest (Emaje vesikonnas) ha rohkem phja ja lne poole. Enne 1960. aastat oli teada vaid viis leiukohta, 1965. aastaks oli ta kirjas juba seitsmes Eesti kaguosa UTM 10 x 10 kaardiruudus, 1992. aastaks 39 [2] ja kesolevaks ajaks juba rohkem kui 80 ruudus. Seitsmekmnendateks aastateks oli suur-kuldtiib judnud Prnumaale ja Phja-Eestisse. Seni puudub ta vaid lnesaartel, v.a. leid Ruhnu saarelt (Eesti levikukaart). See viitab liigi heale kohanemisele meie tingimustes ning sobivate elupaikade-koosluste olemasolule.


Eluviis. Suur-kuldtiib elab luhtadel, soistel niitudel ning veekogude kallastel. Nagu paljudel laia levikuga liblikaliikidel on ka suur-kuldtiiva koloogia ja elupaigaeelistused regiooniti vga varieeruvad. Ta toitub jgioblikal (Rumex hydrolaphatum), mujal ka mnel teisel oblikaliigil. Euroopas on toidutaimedena mrgitud ka teisi taimi, sealhulgas lehtpuid ja psaid ning isegi mningaid okaspuuliike [1] mis on aga ilmselt eksitus.

Rviku bioloogiat pole Eestis uuritud, kuid mnel pool Euroopas on tal theldatud fakultatiivset mrmekofiiliat smbioosi sipelgatega. Prantsusmaalt prit uurimisandmeil talvitub teise kasvujrgu rvik. Phjapoolsetel aladel annab suur-kuldtiib suve jooksul he plvkonna, soojematel aladel kaks vi isegi kolm. Prantsusmaal on theldatud, et teise ja kolmanda plvkonna liblikad on mtmetelt silmatorkavalt viksemad. Ka Eestis on soojadel suvedel leitud teise plvkonna liblikaid.

Levila laienemisele aitab kaasa emasliblikate aktiivne rnne oma esialgsest koorumiskohast eemale, uutesse sobivatesse elupaikadesse. Mningate uurimuste phjal selgub, et teise ja kolmanda plvkonna isendid ei ole vga elupaigatruud ja vivad lennata ka sellest kaugemale mitteiseloomulikesse, vahel sna kuivadesse paikadesse. Seal nad ilmselt jrglasi ei anna.

Suur-kuldtiiva lennuaeg Eestis on juuni lpust juuli keskpaigani, varaseim leiuaeg 14. juuni 1998 Tartus; hiliseim 6. september 1999 Paljassaarel.


Ohustatus ja kaitse. Peamiseks ohuteguriks peetakse soode kuivendamist. Peale Eesti on ka mujal piirkondi, kus langust pole, niteks mnel pool Prantsusmaal. Huvitav on see, et Belgias on suur-kuldtiiva arvukus vhenenud just niisketes piirkondades, kus ta toitub jgioblikal; samas kuivemates kohtades, kus ka toidutaim teine, pole langust theldatud. Eestis on ta oma levilat laiendav liik.

Suur-kuldtiib on llitatud Berni konventsiooni kaitstavate liikide nimistusse ning Euroopa elupaigadirektiivi II ja IV lisasse. Seega vajab otsest kaitset ja vastavate kaitsealade loomist. Suur-kuldtiib on ohustatud liikide kategoorias ka IUCN punases raamatus. Euroopa pevaliblikate punases raamatus [10] ei ole teda ohustatud liikide hulka arvatud, kuid asetatud nende hulka, mille andmed on ebapiisavad ja muutuste suund le poolel levilast teadmata.

Eestis on ta III kategooria kaitsealune liik, punases raamatus paigutatud teise, ohualdiste liikide kategooriasse.

Autor tnab Mrt Kruusi, Jaan Luigi ja Jaan Viidaleppa abi ja soovituste eest artikli koostamisel.


1. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe (Ed. 4). Collins, London.

2. Keskla, Tnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

3. Kosterin, Oleg http://pisum.bionet.nsc.ru/kosterin/lycaenid/dispara.htm

4. Kruus, Mrt; Luig, Jaan 2005. Suur-kuldtiib Lycaena dispar Large Copper. Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise thtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

5. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. Oedippus 20: 194.

6. Lhonor, Jacques 1998. Biologie, cologie et rpartition de quatre espèces de Lpidoptères Rhopalocères protgs (Lycaenidae, Satyridae) dans l'Ouest de la France. Rapport d'tudes de l'OPIE, vol. 2, dcembre 1998.

7. Patting, Johan, T. http://www.vlinderstichting.nl/ButterflyInfo/species/ldispar.html

8. Pullin, A. S. 1997. Habitat requirements of Lycaena dispar batavus and implications for re-establishment in England. Journal of Insect Conservation 1, (3), 1997: 177185.


9. Sulcs, A.; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge

im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). Deutsche Entomologische

Zeitschrift, N. F. 21: 353403.


10. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). (Nature and Environment Series No. 99). Council of Europe Publishing, Strasbourg.


11. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate mraja. Valgus, Tallinn.


12. Viidalepp, Jaan 1995. Distribution patterns, conservation and bioindicators of

Macrolepidoptera in Estonia. WWF Finland Report 7. Proceedings

of the 9th International Colloquium of the European Invertebrate

Survey, Helsinki, 34 September 1993. Threatened species and

bioindicators at the pan-European level: 6064.


13. Вийдалепп Яан 1966. Фауна и распространение дневных чешуекрылых (Rhopalocera

+ Grypocera) Прибалтики. Ученые записки Тартуского Университета. Вып. 180. Труды по зоологии III: 339.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012