Eesti Looduse fotovõistlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/8
Pajud – see on imelihtne

On aeg meenutada, kus kasvasid meie varakevadised kiisupajud ja mai-juuni tibupajud. Läheme ja vaatame, millised näevad nad välja rohelises leherüüs.

Suvi on aeg, mil pajusid eriti ei märgata. Ei saa neist saunavihta ega sel ajal ka pajupilli, pole ka enam lambaid, kellele talveks lehiseid võiks ehk teha. Ning pajustik on rägune, märg ja igasugu mutukaid sajab seal müttajale selga. Kui suvel pajusid märgatakse, siis pigem põlgusega: vastik pajuvõsa. Loodusega lähemalt seotud inimesi valdab aga pajusid nähes hoopis kahetsus või arusaamatus: no mis liik see siis jälle on!? Tõesti – lehed on taimedel üks kõige enam vahelduvaid osi, ka pajudel.

Lehtede järgi on pajusid keerukam rühmitada kui urbade või õitsemisaja põhjal. Lehe kuju võib küll taimetundja jaoks olla väga hea tunnus, aga erisugustest elupaikadest kogutud taimedel võib sarnastel liikidel ikka leida kattuvust. Lehe kuju saab määravaks alles pajurühmade sees. See on aga üsna võimatu paljaste lehtedega liikide rühmas.

Pisut kindlam on määramisel jälgida lehtede karvasust, kuigi ka see on muutlik tunnus. Sageli on noortel lehtedel üksikuid karvu, mis aja jooksul maha "kuluvad". Seetõttu on kõigi pajude lehtedel karvu sügise poole palju hõredamalt kui varasuvel. Niisama võib esimeste kevadiste lehtede karvasus erineda suvel kasvanute omast. Seega on parim võtta vaatluse alla võrse keskosas paiknevad suured lehed, üksikuid leitud karvu ei tasu aga arvestada.

Üsna hea määramistunnus on ka vahakirme lehtede alumisel küljel. Püsiv on see neljal paljalehisel liigil, teistel eelkõige osal noorematest lehtedest. Erinevalt karvadest saab vahakirme ära pühkida ja niimoodi lehe alakülje värvust muuta. Kuid lehtede alaküljel võivad puududa nii karvad kui ka vahakirme, ent alakülg on ikkagi ülaküljega võrreldes teist värvi.

Tingimata tuleb peale lehtede vaadelda ka võrsete tunnuseid, samuti suuremate puude oksi ja tüvesid, ning teha määranguotsus terve suvise põõsa või puu põhjal (vt. tabelit).


Täiskasvanud lehtede karvasus Teised lehtede ja taime tunnused Liigid
Lehed alu-misel küljel ärapühitava hallika vahakirmega Lehed ühtlaselt jaotunud, suured Lehed paksuvõitu, tugevad Kahevärviline paju (mustjas paju, rabe remmelgas, härmpaju, halapaju)
Lehed õhukesevõitu Verkjas paju,
Lehed ühtlaselt jaotunud, väikesed Vesistes siirdesoodes, lehed väga väikesed Mustikpaju
Ajuti märjal mineraalmaal Verkjas paju
Osa lehti peaaegu vastakud Punapaju
Vahakirmet lehtede alaküljel pole, sageli on lehed alt heledamad Vanemate okste koor seest rohekas Lehed pealt läikivad, tumedad, alt heledamad, matid Raudpaju


Lehed üsna samavärvilised, tume-kollakasrohelised, alaküljel sageli vahakirme (välja arvatud tipuosa); põõsas Mustjas paju
Lehed matid, alt heledamad ja noorelt sageli kerge vahakirmega; tüve koor tavaline (pikilõhedega); puu Rabe remmelgas, (punapaju)
Lehed matid, alt heledamad, tüve koor ketendab lappidena; põõsas või madal puu Vesipaju
Vanemate okste koor seest sidrunkollane Lehtedel külgroode 10–15 paari; oksad kollased kuni pruunikaspunased Härmpaju
Lehtedel külgroode 15–20 paari; oksad tumepunased Halapaju


Lehed alt karvased, pealt paljad Lehed äraspidimunajad, võrsed vähemalt tipus karvased Suvel pole enamikul lehtedel abilehti Tuhkur paju, (mustjas paju)
Sügiseni kõigil lehtedel suured kõrvakesetaolised abilehed Kõrvpaju, (mustjas paju)
Lehed elliptilised; võrsed paljad; puu Raagremmelgas
Lehed kitsaselliptilised või laisüstjad; võrsed vähemalt tipus karvased Pikalehine paju, (tuhkur paju)
Lehed süstjad; võrsed vähemalt tipus karvased Vitspaju, (hundipaju)
Lehed ka pealt karvased Karvad sassis, lehed ovaalsed Lehed pealt hõbevalkjad, viltkarvased; alt hõbevalged Lapi paju
Lehtede peal vähemärgatavad udekarvad, alt hallid Kõrvakesteta Tuhkur paju
Kõrvakesetaolised abilehed Kõrvpaju
Karvad sirged, siidjad, lehed ovaalsed Hanepaju, liivpaju, (mustjas paju)
Karvad sirged, siidjad, kammitud, lehed süstjad Puu Hõbepaju
Madal põõsas Hundipaju



Puud. Alustame talvel ja kevadel välja valitud pajude lehevaatlust suurtest puudest. Neist

kõige tavalisemat – raagremmelgat – võib kehv taimetundja pidada isegi lepaks. Tema suured laiad veidi läikivad elliptilised lehed ei ole kuigi pajulikud, seeläbi on ta teistest pajupuudest hästi eristatav.

Ülejäänud pajupuud on kitsasovaalse lehega. Neist hõberemmelgas on mõlemalt küljelt siidkarvaste ja kõige kitsamate lehtedega. Küllaltki laiade ja pealt hästi läikivate lehtedega on raudremmelgas, altpoolt on tema lehed palju heledamad. Pealt tuhmivõitu lehtedega on aga nii rabe remmelgas kui ka vesipaju. Neid saab aga kindlalt eristada tüve järgi: rabedal remmelgal on tüüpiline pikilõhedega korp, vesipajul aga männilikult ketendav.

Rohkem põõsakujuliste, harva ette tulevate härm- ja halapaju lehed on ka kitsapoolsed –raud- ja rabeda remmelga vahepealsed. Muudest pajudest saab neid eristada jämedamate okste ja tüve sidrunkollase niine järgi.


Tavalised võsapajud. Neist kaks on kitsasovaalsete tüüpiliste pajulehtedega. Kindlalt saab ära tunda juba talvest meelde jäänud peamise kiisupaju – kahevärvilise paju. Tema lehed on pealt läikivad (nimetatud ka läikpajuks) ja alt sügiseni vahakirmest hallid (viimane on hea tunnus eristamaks teda väiksest raudremmelgast). Tuules lainetav kahevärviline pajustik näitab vaheldumisi rohelist ja hõbedast tooni.

Sageli on lehtede alaküljel veidi vahakirmet ka mustja paju enam-vähem karvavabadel lehtedel. Tema juures on aga alati märgatav eriomane tume kollakasrohekas jume. Tuhkrul pajul ja kõrvpajul on aga lehtede alumine külg tihedalt hallikarvane, hõredat sassis udekarvastikku võib märgata sageli ka pealmisel küljel. Omavahel saab neid kaht, enamasti äraspidimunaja kujuga lehti kandvat paju eristada abilehtede järgi: tuhkrul pajul on need kevadel väikesed ja suveks varisenud, kõrvpaju suured abilehed püsivad sügiseni. Vitspajul on segiaetamatud hästi pikad ja kitsad lehed tihedalt sihvakatel harunemata võrsetel. Pisikese hundipaju lehed sarnanevad aga kujult ja karvasuselt suure hõberemmelga omadega.


Pajud, keda igal pool ei leia. Hundipaju kaks meil haruldast alamliiki liivpaju ja hanepaju on tunduvalt lühemate ja laiemate lehtedega, millel on ka vähem külgroodusid.

Lähemalt tutvustamata jääb vene paju – vitspaju idapoolne alamliik. Harva näeb ka puude juures käsitletud härm- ja halapaju.

Niiskemal lubjarikkamal maal kasvab verkjas paju. Lehestikult sarnaneb ta kahevärvilise pajuga, ent lehed on väiksemad ja veidi õrnemad ning kõrgust jagub põõsal enamasti kuni meetrini. Nii on urbadeta verkjas paju peaaegu eristamatu kidurast kahevärvilisest pajust. Verkja paju saab selgeks õppida tema õitsemise ajal: ta õitseb hilja – siis, kui urvaraol on juba suured pärislehed (kahevärvilisel on õitsemise ajal vaid soomusjad lehed). Ka pärast urbade ja viljade varisemist jäävad tal suve lõpuni püsima lühikesed ühepikkused võsukesed jämeda äralangenud tipu (s.o. urvarao) armiga. Väike erinevus kahevärvilisest pajust on ka võrsetel: nende tipud on sageli karvased. Kindel aeg seda paju tundma õppida on vaid hiliskevad.

Siirde- ja madalsoodel kasvab kaks eriomast ja üpris harva leitavat liiki: mustik- ja lapi paju, kelle levila on meil eelmisel sajandil kuivendustööde tagajärjel tublisti ahenenud. Mustikpaju meenutab kääbusjat verkjat paju. Ka õitsemise ajal sarnaneb ta verkja pajuga. Teda võib segi ajada aga hoopis sinikaga (õigem nimi olekski talle sinikpaju): olulisel määral kattuvad nii põõsa ja lehtede suurus kui ka kasvukoht. Niisiis, väikeste õrnade ümarovaalsete lehtedega madal pajuke kohast, kus kasvab enamasti ka turbasamblaid, on mustikpaju. See liik sobiks väga hästi väiksesse niiskemasse aeda ilupõõsaks.

Üleni hõbedane lapi paju ei lähe kunagi teiste pajudega segi: silmatorkava välimuse annab talle tihe valge vatjasvillane karvasus. Erinevalt hõbepajust on tema lehed laiemad, pigem nagu tuhkrul või mustjal pajul. Vatjat valget karvkatet jagub lapi pajul ka võrsetele ja pungasoomustele. Õitsemist alustab see suurte urvapungadega paju enne lehtimist, kuid samamoodi kui kõrvpaju üpris hilja, sest soo kevadine jahedus pidurdab sealse elustiku arengut. Oma hõbedase lehestikuga sobiks see liik ka suurepäraselt iluaeda.

Eelkõige jõgede ääres on leidnud kodu veel kaks liiki: pikalehine ja punapaju. Pikalehine paju kasvab vaid Kagu-Eesti luhtadel. See liik on oma olemuselt küllaltki lähedane vitspajule, lehed on tal aga palju laiemad („tavalised” paju lehed) ega paikne võrsetel nii tihedalt nagu vitspajul. Teda võib kergesti segi ajada vits- ja tuhkru paju värraga. Emajõe ja Koiva rikkumata luhtadele seda liiki otsima minna tasub alles siis, kui teised liigid on selged.

Seevastu punapaju on ilmeksimatult ära tuntav: tema pungad ja lehed paiknevad sageli peaaegu vastakult. See ilusate kitsaste lehtedega graatsiliste võrsetega hea punumispaju kasvab looduslikuna vaid Lõuna-Eestis. Palju kergemini leiab teda majade juurest või parkidest. Viimastel aastatel on sisse toodud rohkesti tema dekoratiivsorte, aga ka lähedasi sarnase välimusega liike.


Ring ümber pajude on täis. Ehk sai tosina jagu liike nüüd ka selgeks? Ülejäänutele loodushuviline ilma põhjaliku otsimiseta või õnneliku juhuseta peale ei satu. Kui põhiliigid on teada, siis võib hakata lähemalt vaatlema pajusid ka inimese rikutud maastikes: seal ootab süvenemishimuga huvilist eri liikide ja nende hübriidide segu.

Kui aga sel aastal ei jõudnud “pajukoolitusega” sammu pidada, siis saab järgmisel talvel alustada juba aegsasti, et kevadel ja suvel pajustikes rännates lõpuks äratundmiseni jõuda.



TÕNU PLOOMPUU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet