Eesti Looduse fotovõistlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2006/8
Haapsalu tagalahtede matkarajad

Silma looduskaitseala hõlmab kunagist väina, mis eraldas Noarootsi saart mandrist, ning selle lähiümbrust. See on sobiv paik vee, avaruse ja lindude nautlejaile.

Kaitsealal käijad võivad valida kolme tähistatud matkaraja vahel: kaks asuvad Saare külas Noarootsi vallas ja üks on Saunja külas Oru vallas. Siinse looduse ja maastikuga aitavad tutvuda teabetahvlid ning kaheksa linnutorni ja -platvormi. Enne matka võiks läbi astuda riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Saunja kontorist. Sealt saab kaasa kaitseala tutvustavaid voldikuid ja vajaduse korral küsida nõu loodusharidusspetsialistilt.

Saare küla matkarajad võib läbida kogupikkuses – ligi 10 kilomeetrit – jalgsi, rattaga või hoopis hobusega. Pikemat ringi nimetataksegi siin hoburajaks. Lühem ring on neljakilomeetrine, millest 900 meetrit kulgeb roostikus. Seetõttu kutsutakse seda roostikurajaks. Üle pea ulatuvate pilliroovarte vahele matkaja vaevalt et muidu satub. Laudteel kõndides on aga tore uudistada rooelu seestpoolt ja kõhedusega piiluda mudast vett kahel pool rada. Kevadel ja sügisel on laht ning selle ümbrus lindude päralt, kuid suvel saab imetleda eelkõige maastikku ja taimi.


Kel soov teha mõnus jalutuskäik, peaks rännakut alustama Saare küla matkaraja parklast. Seal on kaitseala tutvustav kaart. Kindlasti võiks kevadel varuks olla kummikud. Esimese pilgu tüüpilisele siselahele saab heita Sutlepa vaateplatvormilt. Enne üles ronimist saab teabetahvlilt lugeda ülevaadet Sutlepa mere elustikust . Veekogusid nimetatakse siin kandis vana kombe kohaselt meredeks või lahtedeks. Tegelikult Sutlepa ja Vööla merel ühendus päris merega peaaegu puudub ja need on järved. Kõrge pilliroog väinades loob mulje suletud veekogudest, kõrge veeseisu korral saab aga soolane vesi tungida kunagistesse merelahtedesse. Bioloogid nimetavad selliseid elupaikasid laguunideks ehk rannikulõugasteks.


Aprilli- ja maikuus peatub Sutlepa merel palju veelinde. Tuhanded vardid, pardid, haned ja luiged koguvad siin jõudu, et puhanuna rändeteekonda jätkata. Mais võib roostiku kohal putukaid jahtimas näha lõopistrikke, sadu kajakaid ja viireid ning tuhandeid pääsukesi. Juunis on alles jäänud eeskätt haudelinnud. Üsna sageli näeb veekogul suuri valgeid ujuvaid kogusid – need on kühmnokk-luiged. Pisut väiksemad ja hallid on aga hallhaned. Mõlemad pesitsevad lahte ääristavas roostikus. Alates mai lõpust või juuni algusest võib neid kohata udusulis pesakondadega.


Sihvakad linnud, kes toitu otsides üleni vee alla sukelduvad, on pütid. Neist kõige sagedasem on tuttpütt.


Peale nende liikide on enamasti näha väiksemaid pardisarnaseid linde: mustvalgeid tuttvarte, pruunikaid sinikaelparte ja teisi ujuparte ning musti laukusid. Viimased on lähemas suguluses hoopis rukkiräägu ja sookurega. Binokli või vaatetoru abil saab linnuliike täpsemalt määrata, seejuures on head abimehed raja äärde paigutatud teabetahvlid.





Roostikurada. Vaateplatvormi juurest juhatab teeviit linnutorni ja roostikuraja suunas. Niidu nurgast kadakate vahelt algab vesine soostuv rohumaa ja laudtee. Lubjarikka mulla tõttu on kõikjal näha lubjalembeseid taimi: lubikat, mõningaid käpalisi, põldmurakat, angerpisti, pääsusilmi. Puude varjus asuv linnutorn on parim paik, kust vaadelda Sutlepa lahe arvukat linnuriiki. Vaatlustoru omanikud võivad nende seast üles leida ka harva ette tulevaid liike: kaunist sarvikpütti ja kaitseala sümbollindu – mustade tiivaalustega väikekajakat. Linnuhäälte tundja saab metsatukas kuulata kukkurtihase hüüdu, rääkimata tavaliste laululindude vidinast.


Roostikuraja laudtee vonkleb esmalt soostunud niidu ja kadakate vahel. Kõikjal kasvab liigniiskele niidule omaseid taimi tarnu. Seda rühma on kõrrelistest lihtne eristada: katsu, kas pika kõrrega taime vars on ümar, lapik või kolmekandiline. Viimane on omane lõikheinalistele, sealhulgas tarnadele. Selleks et liiki ära tunda, peab olema võrdlemisi hea asjatundja: tarnasid on palju ja neid pole lihtne eristada.


Pisut veel ja paistabki kollane müür, suvel muidugi rohelisem. Kollased on varasemate aastate kuivanud pillirookõrred, rohelised samal aastal sirgunud taimed. Kujutle end sellesse müüri sisenemas ilma laudteeta ja päris ilma rajata. Arvatavasti pole kompassita kuskil nii kerge eksida kui roostikus! Aga seda väärtuslikum on laudtee, millel jalutades võib igaüks näha, mis roomüüri taga tegelikult peitub.


Taimestiku poolest on roostik äärmiselt liigivaene. Raja servas õitsevad lillaka õisikuga kukesabad, tagasihoidlike tumepunaste õitega soopihlad ja kollaste kroonlehtedega metsvitsad. Need liigid saavad siin kasvada suuresti seetõttu, et roorada niidetakse ning valgus jõuab maapinnani. Sügavamal pilliroo vahel ei kasva peaaegu mitte ükski teine taim. Seevastu pakub tugev rookõrs sobivat pesitsemisalust paljudele lindudele. Mõni ehitab pesa lamandunud pilliroole, nagu rootsiitsitaja, kelle lihtsat silpidest koosnevat laulu võib roostikus tihti kuulda. Teised punuvad pesa rookõrte vahele. Sedaviisi talitavad tiigi- ja rästas-roolind. Need on tagasihoidlikud pruunid linnud, kelle vali lauluhääl kaigub roostikus eeskätt kevadel. Kui veab, võib kõrvu kosta ka pehme plinkiv hääl või näha üle roostiku lendavat pika sabaga lindu, kelle tiivad käivad kiiresti nagu propellerid. See on üks roostiku kauneimaid värvulisi – roohabekas. Paarikümne aasta eest oli see liik Eestis veel väga haruldane.


Retkel võiks tundma õppida kaht kõige lihtsamat roolinnuhäält. Roostikust kostev „õõõmp“ – nagu puhutaks tühja pudelisse – tuleb hüübi nokast. Ja ühtlane sirin, veidi ritsika moodi, kuulub roo-ritsiklinnule. Muid hääli on juba keerulisem eristada.


Rooraja lõpus keerab tee varjendi juurde, kust saab piiluda veesilmale. Kui piisavalt ettevaatlik olla, võib siin mõnda veelindu võrdlemisi lähedalt näha. Ja kannatlikumad saavad oodata pildistamiseks sobivat hetke.


Ongi roorada lõppenud. Tagasitee kulgeb läbi Saare küla, kust võib pöörduda paremale Sutlepa parklasse või keerata vasakule Saare mõisa juurde – seal saab tutvuda taastatud mõisahoone ja Noarootsi (Lyckholmi) muuseumiga. Einestada on võimalik mõisaesise parkla puhkepinkidel või mõisa suvekohvitoas. Kuid teekonda võib jätkata ka hoburajal.





Hoburada viib matkaja sinna, kuhu inimene harva satub. Kuigi tegemist on põliste heinamaadega, on talukoht Mullamäel ammu varemetes, ja ümbruskonna rohumaad arenevad omasoodu. Siin on hea pelgupaik metssigadele ja põtradele, kelle tegutsemisjälgi on teeveeres alati näha.


Rada läbib väikseid männitukkasid – mets on siin noor ja alles kujunev. Enne rannaniitu jõuab tee kadastikku, kus võib hetkeks peatuda, et huvitavaid linde ning taimi otsida. Vaikne tulija näeb kindlasti kadaka otsas liikumatult istumas punakaspruuni kuue ja laia musta silmatriibuga varblasest suuremat lindu. See on punaselg-õgija, kes valvab oma territooriumi ja jahib suuri putukaid. Teine kadastikele omane liik on vööt-põõsalind. Teda juba naljalt ei näe, aga terav „tärrrrrrrr“ põõsastest kuulub sellele liigile. Mõlemad linnuliigid on kaitstud Euroopa Liidu linnudirektiiviga.


Suve hakul õitsevad kadastikes käpalised: kahkjaspunane sõrmkäpp ja märjemas osas hall käpp. Viimast on teistest orhideedest lihtne eristada, kuna tema õis on inimsiluetikujuline: kaks kätt, kaks jalga ja suur kiiver. Teiste käpaliste õie alumine osa – huul – pole niivõrd sügavalt lõhestunud.


Hoburada juhib teelised vaatlusplatvormini Võnnu poolsaare alguses. Sealt saab hea ülevaate Tahu lahest ja kaitseala suurimatest rannaniitudest. Sadu hektareid niite hooldatakse loodushoiutoetuste abil, et luua sobivaid elupaiku liikidele, kes vajavad pesitsuseks lagedat mereäärset rohumaad. Platvormi ümber ongi näha hiljuti taastatud niidud. Sinna pole haruldaseks jäänud linnuliigid, nagu niidurüdi ja mustsaba-vigle, veel naasnud. Seevastu punajalg-tildrid ja kiivitajad tulid pesitsema kohe pärast pilliroo mahaniitmist.


Innukamad seiklejad võivad edasi matkata piki poolsaart, mille kohal olid kunagi Uugla ja Võnnu saar. See teekond viib ühe Läänemaa suurima rändrahnuni – Kalevipoja kivini. Mõne kilomeetri pärast, üle eheda looseljandiku ja madalate roostikku kasvanud veesoonte, jõuab nii Võnnu poolsaare tippu. Kogenud matkaja oskab roostikku läbides valida madalama pillirooga kohti, kus vesi pole sügav. Üle kummikuserva võib mudane vesi siiski ulatuda.


Kes ennast looduses nii koduselt ei tunne, siirdugu parem mööda tähistatud rada tagasi. Mullamäelt tuleb valida vasakpoolne teeharu, mis sooniidulaikude ja männitukkade vahelt juhatab Saare mõisa juurde. Kevaditi valendavad märjad niidud kaunilt villpeade õietuttidest. Tüüpiliste elupaikade – roostiku, rannaniidu, kadastiku ja männimetsa kohta on raja servas elustikku tutvustavad teabetahvlid.





Saunja matkarada jääb teisele poole lahte. Teerada kulgeb noore männimetsa all ja kadastikus kuni Saunja linnutornini. Tornist avaneb hea vaade Saunja lahele. Rände ajal näeb siin veel rohkem linde kui Sutlepa mere ääres. Tuhanded luiged, lagled, haned, vardid, pardid, kured, sõtkad, laugud, kajakad; palju kosklaid, pütte ja haigruid. Lihtsam oleks loendada veelinnuliike, keda siin ei kohta. Tõeline linnuparadiis!


Röövlindudest võib sageli silmata kivil istuvaid või õhus tiirlevaid merikotkaid, roostiku kohal liuglevaid roo-loorkulle, rände ajal saagijahil aga raplemas kalakotkaid. Kannatlikumad linnutundjad võivad siinsetel lahtedel näha ka haruldasi liike: eksikülalistena on kohatud luitsnokk-iibist, hõbehaigrut, valgesilm-varti ja punanokk-varti.


Saunja linnutornist paistavad ulatuslikud rooväljad, mis on Matsalu järel Eesti suurimad. Roolaam on vajalik mitmele kaitsealusele linnuliigile. Oluline pesitsuspaik on see näiteks hallhanele, hüübile ja roo-loorkullile. Samas madal ja hõre roostik, mis kujuneb hooldamata niitudele ja laidudele, ei sobi elupaigaks ühelegi ohustatud liigile. Saunja lahe laide on viimastel aastatel taas niidetud.


Põnevaid ja kauneid vaateid pakuvad teisedki kaitsealale püstitatud vaatetornid ja -platvormid. Huvilistele on hästi ligipääsetav Kirimäe poolsaare linnutorn. Autoparkla on sealsamas kõrval ning torni saab kuiva jalaga. Mujal on vähemalt kevadel vettpidavad jalanõud hädavajalikud.


Kõige ilusamad rannaniidud paistavad uuelt Tahu vaateplatvormilt. Sealt võib kuulda ka ohustatud haudelinnu – niidurüdi vaikset laulutrillerit. Tahu niitudelt leiab teisigi haruldusi: lindudest naaskelnokka, konnadest kõret, taimedest põhja- ja klibutarna.


Puutumatut ning mõneti ürgsematki loodust saab nautida Riimi ja Salajõe tornidest. Teerajad sinna on tähistamata, mistõttu on soovitatav kaasa võtta piirkonda tundev matkajuht.

Saare küla matkarajad võib läbida kogupikkuses – ligi 10 kilomeetrit – jalgsi, rattaga või hoopis hobusega. Pikemat ringi nimetataksegi siin hoburajaks. Lühem ring on neljakilomeetrine, millest 900 meetrit kulgeb roostikus. Seetõttu kutsutakse seda roostikurajaks. Üle pea ulatuvate pilliroovarte vahele matkaja vaevalt et muidu satub. Laudteel kõndides on aga tore uudistada rooelu seestpoolt ja kõhedusega piiluda mudast vett kahel pool rada. Kevadel ja sügisel on laht ning selle ümbrus lindude päralt, kuid suvel saab imetleda eelkõige maastikku ja taimi.


Kel soov teha mõnus jalutuskäik, peaks rännakut alustama Saare küla matkaraja parklast. Seal on kaitseala tutvustav kaart. Kindlasti võiks kevadel varuks olla kummikud. Esimese pilgu tüüpilisele siselahele saab heita Sutlepa vaateplatvormilt. Enne üles ronimist saab teabetahvlilt lugeda ülevaadet Sutlepa mere elustikust . Veekogusid nimetatakse siin kandis vana kombe kohaselt meredeks või lahtedeks. Tegelikult Sutlepa ja Vööla merel ühendus päris merega peaaegu puudub ja need on järved. Kõrge pilliroog väinades loob mulje suletud veekogudest, kõrge veeseisu korral saab aga soolane vesi tungida kunagistesse merelahtedesse. Bioloogid nimetavad selliseid elupaikasid laguunideks ehk rannikulõugasteks.


Aprilli- ja maikuus peatub Sutlepa merel palju veelinde. Tuhanded vardid, pardid, haned ja luiged koguvad siin jõudu, et puhanuna rändeteekonda jätkata. Mais võib roostiku kohal putukaid jahtimas näha lõopistrikke, sadu kajakaid ja viireid ning tuhandeid pääsukesi. Juunis on alles jäänud eeskätt haudelinnud. Üsna sageli näeb veekogul suuri valgeid ujuvaid kogusid – need on kühmnokk-luiged. Pisut väiksemad ja hallid on aga hallhaned. Mõlemad pesitsevad lahte ääristavas roostikus. Alates mai lõpust või juuni algusest võib neid kohata udusulis pesakondadega.


Sihvakad linnud, kes toitu otsides üleni vee alla sukelduvad, on pütid. Neist kõige sagedasem on tuttpütt.


Peale nende liikide on enamasti näha väiksemaid pardisarnaseid linde: mustvalgeid tuttvarte, pruunikaid sinikaelparte ja teisi ujuparte ning musti laukusid. Viimased on lähemas suguluses hoopis rukkiräägu ja sookurega. Binokli või vaatetoru abil saab linnuliike täpsemalt määrata, seejuures on head abimehed raja äärde paigutatud teabetahvlid.





Roostikurada. Vaateplatvormi juurest juhatab teeviit linnutorni ja roostikuraja suunas. Niidu nurgast kadakate vahelt algab vesine soostuv rohumaa ja laudtee. Lubjarikka mulla tõttu on kõikjal näha lubjalembeseid taimi: lubikat, mõningaid käpalisi, põldmurakat, angerpisti, pääsusilmi. Puude varjus asuv linnutorn on parim paik, kust vaadelda Sutlepa lahe arvukat linnuriiki. Vaatlustoru omanikud võivad nende seast üles leida ka harva ette tulevaid liike: kaunist sarvikpütti ja kaitseala sümbollindu – mustade tiivaalustega väikekajakat. Linnuhäälte tundja saab metsatukas kuulata kukkurtihase hüüdu, rääkimata tavaliste laululindude vidinast.


Roostikuraja laudtee vonkleb esmalt soostunud niidu ja kadakate vahel. Kõikjal kasvab liigniiskele niidule omaseid taimi tarnu. Seda rühma on kõrrelistest lihtne eristada: katsu, kas pika kõrrega taime vars on ümar, lapik või kolmekandiline. Viimane on omane lõikheinalistele, sealhulgas tarnadele. Selleks et liiki ära tunda, peab olema võrdlemisi hea asjatundja: tarnasid on palju ja neid pole lihtne eristada.


Pisut veel ja paistabki kollane müür, suvel muidugi rohelisem. Kollased on varasemate aastate kuivanud pillirookõrred, rohelised samal aastal sirgunud taimed. Kujutle end sellesse müüri sisenemas ilma laudteeta ja päris ilma rajata. Arvatavasti pole kompassita kuskil nii kerge eksida kui roostikus! Aga seda väärtuslikum on laudtee, millel jalutades võib igaüks näha, mis roomüüri taga tegelikult peitub.


Taimestiku poolest on roostik äärmiselt liigivaene. Raja servas õitsevad lillaka õisikuga kukesabad, tagasihoidlike tumepunaste õitega soopihlad ja kollaste kroonlehtedega metsvitsad. Need liigid saavad siin kasvada suuresti seetõttu, et roorada niidetakse ning valgus jõuab maapinnani. Sügavamal pilliroo vahel ei kasva peaaegu mitte ükski teine taim. Seevastu pakub tugev rookõrs sobivat pesitsemisalust paljudele lindudele. Mõni ehitab pesa lamandunud pilliroole, nagu rootsiitsitaja, kelle lihtsat silpidest koosnevat laulu võib roostikus tihti kuulda. Teised punuvad pesa rookõrte vahele. Sedaviisi talitavad tiigi- ja rästas-roolind. Need on tagasihoidlikud pruunid linnud, kelle vali lauluhääl kaigub roostikus eeskätt kevadel. Kui veab, võib kõrvu kosta ka pehme plinkiv hääl või näha üle roostiku lendavat pika sabaga lindu, kelle tiivad käivad kiiresti nagu propellerid. See on üks roostiku kauneimaid värvulisi – roohabekas. Paarikümne aasta eest oli see liik Eestis veel väga haruldane.


Retkel võiks tundma õppida kaht kõige lihtsamat roolinnuhäält. Roostikust kostev „õõõmp“ – nagu puhutaks tühja pudelisse – tuleb hüübi nokast. Ja ühtlane sirin, veidi ritsika moodi, kuulub roo-ritsiklinnule. Muid hääli on juba keerulisem eristada.


Rooraja lõpus keerab tee varjendi juurde, kust saab piiluda veesilmale. Kui piisavalt ettevaatlik olla, võib siin mõnda veelindu võrdlemisi lähedalt näha. Ja kannatlikumad saavad oodata pildistamiseks sobivat hetke.


Ongi roorada lõppenud. Tagasitee kulgeb läbi Saare küla, kust võib pöörduda paremale Sutlepa parklasse või keerata vasakule Saare mõisa juurde – seal saab tutvuda taastatud mõisahoone ja Noarootsi (Lyckholmi) muuseumiga. Einestada on võimalik mõisaesise parkla puhkepinkidel või mõisa suvekohvitoas. Kuid teekonda võib jätkata ka hoburajal.





Hoburada viib matkaja sinna, kuhu inimene harva satub. Kuigi tegemist on põliste heinamaadega, on talukoht Mullamäel ammu varemetes, ja ümbruskonna rohumaad arenevad omasoodu. Siin on hea pelgupaik metssigadele ja põtradele, kelle tegutsemisjälgi on teeveeres alati näha.


Rada läbib väikseid männitukkasid – mets on siin noor ja alles kujunev. Enne rannaniitu jõuab tee kadastikku, kus võib hetkeks peatuda, et huvitavaid linde ning taimi otsida. Vaikne tulija näeb kindlasti kadaka otsas liikumatult istumas punakaspruuni kuue ja laia musta silmatriibuga varblasest suuremat lindu. See on punaselg-õgija, kes valvab oma territooriumi ja jahib suuri putukaid. Teine kadastikele omane liik on vööt-põõsalind. Teda juba naljalt ei näe, aga terav „tärrrrrrrr“ põõsastest kuulub sellele liigile. Mõlemad linnuliigid on kaitstud Euroopa Liidu linnudirektiiviga.


Suve hakul õitsevad kadastikes käpalised: kahkjaspunane sõrmkäpp ja märjemas osas hall käpp. Viimast on teistest orhideedest lihtne eristada, kuna tema õis on inimsiluetikujuline: kaks kätt, kaks jalga ja suur kiiver. Teiste käpaliste õie alumine osa – huul – pole niivõrd sügavalt lõhestunud.


Hoburada juhib teelised vaatlusplatvormini Võnnu poolsaare alguses. Sealt saab hea ülevaate Tahu lahest ja kaitseala suurimatest rannaniitudest. Sadu hektareid niite hooldatakse loodushoiutoetuste abil, et luua sobivaid elupaiku liikidele, kes vajavad pesitsuseks lagedat mereäärset rohumaad. Platvormi ümber ongi näha hiljuti taastatud niidud. Sinna pole haruldaseks jäänud linnuliigid, nagu niidurüdi ja mustsaba-vigle, veel naasnud. Seevastu punajalg-tildrid ja kiivitajad tulid pesitsema kohe pärast pilliroo mahaniitmist.


Innukamad seiklejad võivad edasi matkata piki poolsaart, mille kohal olid kunagi Uugla ja Võnnu saar. See teekond viib ühe Läänemaa suurima rändrahnuni – Kalevipoja kivini. Mõne kilomeetri pärast, üle eheda looseljandiku ja madalate roostikku kasvanud veesoonte, jõuab nii Võnnu poolsaare tippu. Kogenud matkaja oskab roostikku läbides valida madalama pillirooga kohti, kus vesi pole sügav. Üle kummikuserva võib mudane vesi siiski ulatuda.


Kes ennast looduses nii koduselt ei tunne, siirdugu parem mööda tähistatud rada tagasi. Mullamäelt tuleb valida vasakpoolne teeharu, mis sooniidulaikude ja männitukkade vahelt juhatab Saare mõisa juurde. Kevaditi valendavad märjad niidud kaunilt villpeade õietuttidest. Tüüpiliste elupaikade – roostiku, rannaniidu, kadastiku ja männimetsa kohta on raja servas elustikku tutvustavad teabetahvlid.





Saunja matkarada jääb teisele poole lahte. Teerada kulgeb noore männimetsa all ja kadastikus kuni Saunja linnutornini. Tornist avaneb hea vaade Saunja lahele. Rände ajal näeb siin veel rohkem linde kui Sutlepa mere ääres. Tuhanded luiged, lagled, haned, vardid, pardid, kured, sõtkad, laugud, kajakad; palju kosklaid, pütte ja haigruid. Lihtsam oleks loendada veelinnuliike, keda siin ei kohta. Tõeline linnuparadiis!


Röövlindudest võib sageli silmata kivil istuvaid või õhus tiirlevaid merikotkaid, roostiku kohal liuglevaid roo-loorkulle, rände ajal saagijahil aga raplemas kalakotkaid. Kannatlikumad linnutundjad võivad siinsetel lahtedel näha ka haruldasi liike: eksikülalistena on kohatud luitsnokk-iibist, hõbehaigrut, valgesilm-varti ja punanokk-varti.


Saunja linnutornist paistavad ulatuslikud rooväljad, mis on Matsalu järel Eesti suurimad. Roolaam on vajalik mitmele kaitsealusele linnuliigile. Oluline pesitsuspaik on see näiteks hallhanele, hüübile ja roo-loorkullile. Samas madal ja hõre roostik, mis kujuneb hooldamata niitudele ja laidudele, ei sobi elupaigaks ühelegi ohustatud liigile. Saunja lahe laide on viimastel aastatel taas niidetud.


Põnevaid ja kauneid vaateid pakuvad teisedki kaitsealale püstitatud vaatetornid ja -platvormid. Huvilistele on hästi ligipääsetav Kirimäe poolsaare linnutorn. Autoparkla on sealsamas kõrval ning torni saab kuiva jalaga. Mujal on vähemalt kevadel vettpidavad jalanõud hädavajalikud.


Kõige ilusamad rannaniidud paistavad uuelt Tahu vaateplatvormilt. Sealt võib kuulda ka ohustatud haudelinnu – niidurüdi vaikset laulutrillerit. Tahu niitudelt leiab teisigi haruldusi: lindudest naaskelnokka, konnadest kõret, taimedest põhja- ja klibutarna.


Puutumatut ning mõneti ürgsematki loodust saab nautida Riimi ja Salajõe tornidest. Teerajad sinna on tähistamata, mistõttu on soovitatav kaasa võtta piirkonda tundev matkajuht.



Marju Erit
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet