Lauri Mets
30. aprill 1927–11. juuni 2006

Lauri Mets sündis Haaslava vallas Kurepalu konstaabli peres. Sõjakeerises vanematest lahku jäänud Lauri leidis naastes kodu tühjana: ema, isa ja vennad olid põgenenud Rootsi. Onu peres elades lõpetas ta 1947. aastal Tallinna 7. keskkooli. Pärast aasta kestnud õpinguid Tallinna polütehnilises instituudis tuli alustada iseseisvat elu, sest onu pere küüditati 1949. aastal Siberisse.

Lauri töömehetee algas hüdrometeoroloogia valitsuses: juhatanud mõned aastad Viljandi ja Narva hüdrometeoroloogia jaama, asus ta 1954. aasta lõpul Tooma soohüdroloogiajaama, mida jäi juhtima 27 aastaks.

1955. aastal ta abiellus, peres kasvas kaks poega. Juhatajale vajaliku kõrghariduse omandas Lauri kaugõppes: 1961. aastal lõpetas EPA maaparanduse erialal. Tema eestvõttel ehitati välja 1951. aastal asutatud soojaam: laiendati algset vaatlusvõrku, alustati aktinomeetrilisi, mikroklimaatilisi ja agrometeoroloogilisi vaatlusi. 1960. aastate lõpus töötas soojaamas 22 inimest. Siin katsetati mitmeid uusi vaatlusseadmeid. 1955. aastal asus Lauri rajama esimest rabalaudteed Eestis: see viis Männikjärve rappa, kus soojaama töötajad pidid tegema igapäevaseid vaatlusi. Ent ega matkajailegi laudteel käimist keelatud.

Sageli külastas Tooma soojaama Konstantin Ivanov riiklikust hüdroloogia instituudist Leningradis. Tema loodud soode hüdromorfoloogiliste seoste teooria põhineb suuresti Tooma soojaamas kogutud andmestikul. Koos abikaasa Liiviga, kes hoolitses tohutu suure andmestiku korrastamise eest, lõid nad soojaama edukaks tööks nii vajaliku tandemi. Aastaraamatutes talletatud vaatlusandmestik on unikaalne, kuid senini kahjuks veel süstemaatiliselt läbi töötamata materjal, mis aitab sügavamalt mõista soode hüdroloogiliste tingimuste ja kliimaparameetrite omavahelist seost. Oma teadustöödes on Lauri Mets kirjeldanud laugaste konfiguratsiooni pikaajalisi muutusi ning põhjendanud rabakupli suhtelise kõrguse sõltuvust kliimaoludest.

1980. aastatel töötas Lauri mõnda aega põllumajandusmuuseumis ja maaparandusprojektis, 1987. aastal jäi pensionile.

Oma kodutalu – Metsa talu Kurepalus – sai ta tagasi 1994. aastal. Nii võis Lauri oma elu viimase aastatosina veeta taas kodus. Tema elutöö ootab edasiarendamist niisama nagu on järgimist leidnud nüüd juba üle poole sajandi vanune (vahepeal küll korduvalt uuendatud) laudtee Männikjärve rabas: see on igaühele hoomatav mälestusmärk Laurile.