Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/9
Minu Setumaa

Setumaast kui kahe kultuuri piirialast on hakatud palju rkima seoses Eesti riigi piiriga. Setumaa on Eesti kui piiririigi piiririik. Piiririik pisikese Eesti ja suure Venemaa, igemini kunagise Pihkva vrstiriigi, hiljem ka veidi aega Moskva suurvrstiriigi osa vahel.

Kllap on Setumaad igas eestlases, aga see sisemine arusaam on tulnud mitmel moel. Hakkasin Setumaad tunnetama 1972. aastal geograafiat ppides tnu oma tollasele ppejule ja diplomit juhendajale Ivar Aroldile. Tema andis mulle diplomit teemaks Vrska mbruse loodusmaastikud. Ja nii viiski looduseuurijatee mind koos oma tollaste abiks olnud kursusedede Elle, Liidia ja Hiljaga Vrskasse, Setumaa pealinna.

Meenuvad paadisidud Vrska lahel kursusededega ja kigud ppejuga mbruskonnas. Hiljem tegin uurimistd juba ksinda. Rajad viisid mind Vrska kalmistule, Lutep liivikule, Mustoja mhnastikule, mbruskonna metsadesse ja kngastele, vikekladesse ja taludesse. Meenub, kuidas mtisklesin pinnavormide le, mida pidasin kbasteks teadmiste tienedes osutusid need testi selleks. Kahjuks ji kimata Venemaale kuuluval Kolpino saarel: plaanilt vaadatuna tundus see tollal veidi ksluine Vrska mbruse mitmekesisuse taustal.

Meelde tulevad Setumaa pered, kes mind vastu vtsid ja lunat pakkusid: leiba ja piima ning head maasinki. Heiastub talu, kus ma jalgu puhkasin; peremees oli maja lhedale rajanud ilusa kaasiku. Meenub meeldiv klaskik kunagise Setumaa lauliku Paul Haavaoksa juurde ja tema vestlused.

Meeles on ka ks smpaatne setu neiu, kes meeldis minu kunagisele kursusekaaslasele lole. Hiljem viis elu mind neiuga mitmel korral kokku. Tema juures Tallinnas sai ohtrasti kohvi rbatud ja suvel, enne kursusega kaugele Koola matkale minekut, mtteid vahetatud. Mlus elustub tema kodukoht kauni Vrska lahe kaldal. Vahel olen melnud ka Vrskast leitud noorele loodushuvilisele pilasele, kellega spradeks saime ja hiljemgi mni kord kohtusime.

Kujutlusse kerkivad mullakaeved: Vrska lahe orus kaevasin ise oma esimese viirsavikaeve. Looduse mitmekesisus andis ppetunni, nnda sai praktikas tutvuda sellega, mida olin loengutel kuulnud. Mletamisi pdsin meeleheitlikult looduskompleksi paigaseid piiritleda, loodust ei olnud kerge mtkavasse sobitada.

Suviti elasin Vrska kooli hiselamus. Mtteis kangastuvad sealsed meeldivad ttajad ja petajad ning see, kuidas hiljem joonestasime kursusededega Aroldi juhendusel phjaliku plaani, kuhu kandsime kik metsa kasvukohatbid ja palju muudki. Sai kidud ka Petseri metsakorralduskontoris, tnu sealsetele eestlastele nnestus hankida metsakorralduse andmed Venemaa-osa kohta.

Phe turgatab kuuldus, et naaberkolhoosi esimees oli nus loobuma pisikesest vene klast umbpoolsaarel vastu Kolpino saart Eesti ala servas, kui vastutasuks oleks saanud kombaini.

Diplomit kaitsmise eelhtul 1975. aastal aitasid mitu kursusede mul Vrska mbruse plaani vrvida, kuni reisilt Venemaa steppidesse judis tagasi mu pikesepruun armastatu. Tema abiga saigi t lpule viidud.

Mulle meeldib mte Setumaa rahvuspargist rahvuspargist, mis hlmaks pisikest Eestit ja suurt Venemaad: haaraku see rahvuspark eri kultuure ja inimesi, mitmekesiseid maastikke, metsi ja jrvi, jgesid ja ojasid. Olgu Setumaa loodus see, mis meid hendab, mis paneb mtlema minevikule ja hoidma praeguste tegudega tulevikku. Ehk aitab see mte ja tulevane rahvuspark hoida looduslhedust, ehedat ja omaprast minevikuprandit tulevikule, kus seda kike osatakse meist paremini hinnata. Tuksugu rahvuspargi mttes hool ja koosmeelsus omalaadse looduse, inimkoosluse ja kultuuri alalhoiu nimel.



Heldur Sander
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012