Eesti Looduse fotovõistlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 10/2002
Elus soo on etem kui surnud soo

Kodu mõiste ei ole üheselt määratletav: mõnel on kodu seal, kus kohver, teisel algab korteriuksest, kolmandale tähendab see aga palju enamat. Meie talupoegadest esivanemate meeltes ulatus kodu üle põllulappide, karja- ja heinamaade ka metsa ning sohu, mis olid kui eluaseme lagedavõitu lähiümbruse kaitsvad tagamaad, kust hangiti igapäevaeluks vajalikku.

Mis saab siis, kui see kaitsev-toetav tagamaa kaob? Selle pärast muretsevad praegu inimesed Rannu sood ümbritsevatest küladest Ida-Virumaal. Nende kodu asub suure tööstusmaastiku serval ja ka lähikonnas valdab lage kultuurmaastik. Rannu soo on olnud siinsele rahvale kui oaas, mis hoiab kaevudes vett, annab puhast õhku, marju-seeni ning pakub võimalusi tervistavaks puhkuseks. Nüüd tahetakse rajada elusa soo asemele tolmavad (põuasuvel kardetavalt ka suitsevad) turbaväljad. Samas seisavad vähem kui poolesaja kilomeetri kaugusel põlengutega tuntuks saanud Oru turbaväljad peaaegu kasutuseta.

Kodusoo kaitsjaid on asunud toetama Eesti Keskkonnaühenduste Koda, kes viitab geoloogia instituudi soovitusele vältida metsade ja soode kuivendamist Purtse jõe valglas – eelkõige puhta vee varude taastumisele mõeldes –, ning teeb ettepaneku tühistada maavarade komisjoni otsus, millega arvati see soo aktiivse turbavaru hulka. Rõhutatakse veel, et haruldaste taimede kasvukohana väärib Rannu (Kestla) raba Natura 2000 kaitseala staatust.

Niisiis – põhjusi, miks seda sood hoida, on rohkem kui üks. Kui keegi väidab, et Euroopa Liidu huvides rajatava Natura 2000 kaitseala tarvis on Eestimaal hulk teisi ja paremaidki soid, siis peab ta ometi möönma: ükski neist teistest ei saa korvata väikese Rannu raba äärsete külade rikutud elukeskkonda. Kolm ja pool sada ümberkaudset inimest soovib raba hoida elusana ja vaid 36 arvab, et selle muutmisest turbaväljaks tõuseks tulu: surnud sood saab müüa! Kohalike enamuse huvid kattuvad siin Euroopa Liidu omadega. Kas see aitab üles kaaluda vähemuse saamasoovi?

Selle ajakirjanumbri kaanelugu räägib eluks vältimatult vajalikust hapnikust. Pole see asi nii lihtne, nagu kodukaunistuse tasandilt vaadatuna vahel räägitakse: et istutad tänava äärde või koduõue puu, ja tema muudkui saadab sulle hingamist. Needsamad rohelised taimed, kes päikeseenergiat ja süsihappegaasi sidudes hapnikku sünteesivad, kulutavad seda enam-vähem samas koguses hingamiseks – looduslikes protsessides on hapniku teke ja tarbimine tasakaalus. Üle jääb hapnikku vaid seal, kus orgaaniline süsinik ladestub – tänapäeval maismaatingimustes siis eelkõige elusates, s.t. kuivendamata soodes. Surnud sood seevastu saadavad õhku suurtes kogustes süsihappegaasi ja metaani. Nõnda jõuamegi tagasi saastunud õhuga tööstuspiirkonna ääreala elanike mure juurde.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet