Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2006/9
Suurlinnas linnuretkel

Kui rääkisin tuttavatele plaanist minna New Yorki linnuretkele, vaatasid paljud mind imeliku pilguga. Suurlinna linde vaatlema? Linde vaadeldakse ikka metsas, mägedes, rannas, mitte keset betoonimerd! Aga samas, miks ka mitte.

New York asub keset tähtsat lindude rändeteed (Atlantic flyway), mis kulgeb piki Atlandi rannikut. Siit lendavad kevadel ja sügisel üle suured linnuhulgad. Inimsilmaga mitme kilomeetri kõrgusel lendavaid värvulisi muidugi ei näe. Vaid halva ilmaga rändavad linnud madalamalt. Ja vahel juhtub, et valgusest meelitatuna hukkub tuhandeid linde, põrkudes lennul vastu pilvelõhkujaid.

New Yorgi parkide ja rannaalade linnurikkuse tingib nende nn. ökolõksu efekt. Kuna ainukesed rohelised alad betoonikõrbes on linnapargid, siis koguneb sinna suur hulk loomaliike. Eriti hästi tuleb selline ökolõksu toime esile lindude rände ajal. Kui öörändurid avastavad end hommikul suurlinna kohal, siis on ainukesed paigad, kuhu toituma laskuda, linnapargid. Päevarändureid, nagu hanelised või röövlinnud, näeb linnaterritooriumil harvem. Seevastu New Yorgi lõunaosa merelahed ja saarekesed on veelindude vaatlemiseks head paigad. Ka röövlinde on siin rände ajal arvukalt.

Maailma suurlinnadest on New York linnuhuvilisele kindlasti üks sobivamaid sihtpunkte. Ise jõudsin 1.–10. mail toimunud retke ajal käia kahel kõige olulisemal New Yorgi linnualal Central Park’is ja Jamaica Bay’l. Peale selle viibisin paar päeva eri paikades Long Islandil. Retke jooksul kohtasin üle 130 linnuliigi, neist 76 Central Park’is.


Central Park on kohalikele linnuhuvilistele rändehooajal kõige atraktiivsem paik.

Esiteks asub see Manhattanil kõige tihedamini täisehitatud piirkonna keskmes ja on seetõttu eriti hea linnumagnet. Teiseks katavad linnuvaatlejad ala hästi, haruldusi leitakse siin tihti ja info levib väiksel territooriumil kiiresti. Nüüdsel ajal on muidugi abiks ka mobiilside ja Internet, kuigi Euroopas laialt levinud birdline-süsteemi pole siin loodud. Manhattanil töötavatel linnuharrastajatel on haruldusi vaatama joosta lühike maa.

Turistile on Manhattan parim lähtekoht. New Yorgi metroo toimib tõhusalt ja on üpris odav. Manhattanil leidub palju eri hinnaklasside hotelle ja enamik neist asub Central Parki lähistel. Kuulsamad turismiobjektid pole samuti kaugel.

Central Park kuulub tähtsate linnualade (IBA) nimistusse. Vahepeatuseks on siinsed linnapargid rändlindudele hädavajalikud. Pargi alal on kohatud üle 275 linnuliigi, kellest 192 on alalised külalised või pesitsejad. Viis kilomeetrit pikas ja umbes kilomeetrilaiuses pargis on “loodud” mitmesuguseid biotoope alates muruplatsidest ja lõpetades rikkaliku alustaimestikuga puistutega. Peale selle pakuvad veelindudele toitumisvõimalusi mitu veekogu.

1800. aastate lõpus ehitatud pargi on projekteerinud Calvert Vaux ja Fredrick Law Olmstead. Sel ajal oli Manhattanil täis ehitatud vaid lõunaosa, kuid pärast pargi rajamist läksid ümbruskonna tänavad hinda ja linn arenes jõudsalt edasi põhja poole. Park on ajaloo jooksul teinud läbi mitmeid muutusi. Alates 1980. aastast hakkas hooletusse jäänud pargiga tegelema organisatsioon Central Park Conservancy. Viimastel aastatel on parki kujundatud maastikuliselt mitmekesisemaks. Park on suudetud üpris puhas hoida ja ka turvalisusega pole siin erilisi probleeme.

Linnuharrastajaid, kelle seltskond on niisama kirev kui kohalik linnustik, näeb siin eriti kevaditi ja sügiseti ringi liikumas uskumatult palju. Igal hommikul, kui oma retke ajal pargis viibisin, kohtasin vähemalt sadat binoklikandjat. Kohalikud linnuvaatlejad olid väga sõbralikud ja alati nõus abistama võõraste liikide määramisel.

Mai esimesed kaks nädalat ongi aasta olulisim linnuaeg: siis on värvuliste suurim ränne. Sügiseti on värvuliste ränne hajutatud pikemale perioodile. Headel rändepäevadel võib Central Parkis igal puul värvulisi ringi keksida ja nende hulgast huvitavamate liikide väljasortimine on sõna otseses mõttes kaelamurdev töö. Termin warbler neck on linnuvaatlejatele tuttav, see tähendab kaelavalu, mis on tingitud päev otsa puulatvadesse vahtimisest. Ja siin ei aita isegi mitte finnstick, millega toetatakse binoklit.


Eelkõige kogunevad linnuhuvilised pargi keskmes asuvas piirkonnas nimega Ramble. Siin on rikkalik alustaimestik ja ojad, kuhu linnud jooma tulevad. Samuti palju kõrgeid puid, kust peab siis virelinde, säälikuid ja kärbsenäppe otsima. Fooniliikideks, keda on kõik kohad täis, on punarind-rästas (Turdus migratorius), pilalind (Dumetella carolinensis), händ-ruugetuvi (Zenaida macroura), metssäälik (Dendroica coronata), kardinal (Cardinalis cardinalis), turpialid (Quiscalus quiscula, Agelaius phoeniceus), valgekurk-sidrik (Zonotrichia albicollis), laulusidrik (Melospiza melodia), sininäär (Cyanocitta cristata) ja kuldnokk. Need liigid sebivad eelkõige maapinnal ja seetõttu on madalamal liikuvate lindude seast keeruline midagi põnevat leida, kuna igapäevaste liikide melu on kõva.

Meie linnuhuvilistele pakuvad maas toituvatest liikidest ehk enim huvi rästad (Catharus sp.) ja maasäälikud (Seiurus aurocapillus). Õnneks on pargis säilitatud ka palju surnud puid, mis pakuvad pesitsusvõimalusi paljudele liikidele, sealhulgas kolmele rähniliigile. Pisemate lindude rohkus tagab toidubaasi ka röövlindudele. Central Parkis ja selle ümbruses pesitseb hoonetel kolm liiki röövlinde: punasaba-viu (Buteo jamaicensis), ameerika tuuletallaja (Falco sparverius) ja rabapistrik. Kohalikud punasaba-viud Pale Male ja Lola on rahva seas tuntud tegelased ja aeg-ajalt näeb neid tiirlemas Belvedere’i lossi lähistel. Suureõielised lilled meelitavad rubiinkurk-koolibriisid (Archilochus colubris). Koolibriide ränne polnud veel käimas ja endal õnnestus näha vaid üht varajast isendit.

Fotograafidele on see ideaalne paik, kuna paljud liigid on väga usaldavad ja lasevad endale hästi läheneda. Odavamad optikahinnad meelitavad New Yorki palju looduspiltnikke Euroopast. Central Parkist saab siis esimene paik, kus äsja hangitud varustust proovitakse.

Info rariteetide kohta levib pargis ringi liikuvate linnuvaatlejate seas kiiresti. Minagi sain tänu eelinfole kirja mitu kohalikku haruldust. Endal õnnestus leida samuti mõned huvitavad liigid ja minu leitud kuusesäälik (Dendroica tigrina) osutus päris populaarseks, hommikul avastatud lindu käis vaatamas mitu seltskonda. Retke eelviimasel päeval leiti pargist õõnesäälik (Protonotaria citrea) ja kui ise tegevuspaigale jõudsin, oli seal juba ligi 50 inimest rivis lindu vaatamas. Central Park on Põhja-Ameerika linnuharrastajate seas kultusliku staatusega linnukoht ja siin leitud haruldasi linde tullakse vaatama ka linnast väljastpoolt. Aktiivsemad linnuvaatlejad on elu jooksul Central Parkis näinud tublisti üle 200 linnuliigi.

Õhtupoole jäävad linnud vaiksemaks, kuna inimesed tulevad parki aega veetma. Ramble’s sihitult tuiavad linnuvaatlejad vahetuvad siis teistsuguse seltskonna vastu. Nimelt on Ramble õhtusel ajal kohalikke geide seas popp jalutuskoht. Enne pimeda saabumist tulevad siia ööbima kodutud, kuigi pargis on keelatud viibida pärast kella üht öösel. Varahommikul on park täis sportivaid inimesi ja tuleb ettevaatlik olla, et jooksjatele rahulikus tempos lonkides ette ei jää.


Jamaica Bay on New Yorgis viibivale linnumehele kohustuslik külastuskoht. Paika võiks meelevaldselt võrrelda ehk meie Matsaluga. Jamaica Bay looduskaitsealale pääseb isegi metrooga. Manhattanilt kestab sõit umbes 50 minutit ja seejärel tuleb paarkümmend minutit kõndida.

Madal merelaht pakub veelindudele häid toitumispaiku ja lahes olevatel laidudel on palju pesitsusvõimalusi. Seitsmekilomeetrine matkarada läbib mitmekesiseid maastikke, eelkõige lahesoppe. Teleskoop on siin linnuvaatlemisel hädavajalik, kuna veelinnud on tihti päris kaugel. Siin näeb kurvitsaid, kajakaid, tiire, haigruid, hanelisi ja aeg-ajalt lendab üle ka mõni röövlind. Põõsastikes on sagimas värvulisi, roostikes võib hea õnne korral näha ruiklasi ja käblikuliiki (Cistothorus palustris).

Mai alguses oli haneliste ränne lõppenud ja seega jäi partide valik väikseks. Ainsad mind huvitavad liigid olid ameerika viupart (Anas americana) ja sini-rägapart (Anas discors). Lahel oli sel ajal peatumas tuhandeid mustlaglesid (Branta bernicla nigricans). Rannaliikide seas on mitu meile tuttavat: soorüdi, plüü, suurrisla, hõbehaigur ja merikajakas. Taustaliigid on siin näiteks ameerika hõbekajakas (Larus argentatus smithsonianus), randkajakas (Larus atricilla), läikiibis (Plegadis falcinellus), haigur (Nyctanassa violacea), valgepõsk-händpart (Oxyra jamaicensis), põhja-masksäälik (Geothlypis trichas), säälik (Dendroica petechia) ja õõnepääsuke (Tachycineta bicolor). Rannikul pesitsev hõbetüll (Charadrius melodus) on üks Põhja-Ameerika ohustatumaid linnuliike ja siinsed supelrannad on selle liigi vaatlemiseks väga head.


Lennufirmad on viimasel ajal pakkunud soodsaid pileteid New Yorki ja suurlinna külastust võiks küll kombineerida linnuretkega. New Yorgi ümbruses on peale Jamaica Bay ja linnaparkide veel palju häid linnukohti.



Uku Paal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012