Eesti Looduse fotovõistlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2006/9
Talv vöötkaku seltsis

Möödunud talvel avastasin enda jaoks ühe vahva kakukese – vöötkaku. Et Eestis on vöötkakk talikülaline, siis saabki teda jälgida ainult talvel ja varakevadel.

Esimest korda nägin teda jaanuari keskpaiku vilksamisi autoaknast. Arvasin kohe, et see võis olla vöötkakk, sest mu isa oli teda just sealsamas pargis varem näinud. Kui auto sai pidama, võtsin fotoaparaadi ja läksin vaikselt hiilides tagasi. Pika otsimise peale märkasin madalal lehise okste vahel üht silmapaari, mis mind hoolsalt jälgis. Tõstsin kaamera ja lähenesin samm-sammult, ise samal ajal katikule valu andes. Kui olin jõudnud umbes viie meetri kaugusele kakust, otsustas tema minekut teha: lendas paarkümmend meetrit edasi ja maandus pisut kõrgemale oksale. Seekord ta minust sinna jäigi.

Kõrgelt varitseja. Pärast esimest kohtumist vöötkakuga hakkasin aina tihedamini käima seal pargis teda jälgimas, isegi 25-kraadise pakasega. Ajapikku õppisin tundma tema eluviisi ja jahistiili.

Vöötkakk toimetab enamiku oma tegemistest päise päeva ajal. Minule kui loodusfotohuvilisele on see muidugi meelt mööda: siis on parem valgus. Näiteks kõrvukrätsud tulevad põllule saaki püüdma alles tunnikese enne loojangut, ja sedagi ainult pesitsusajal.

Vöötkakk peab varitsusjahti ning sööb enamasti pisinärilisi, näiteks hiiri.

Kord varitses ta 30 meetri kõrguse kuuse ladvas, mille tipust on hea ülevaade ümberkaudsetele heinamaadele. Saaki märganud, muutus ta ärevaks. Kaugelt oli näha, kuidas ta end kuuse tipus üles-alla kõigutas, ise samal ajal pingsalt saaki jälgides. Siis järsku tõukas ta end ladvast lahti ja sööstis, tiivad kõrval ja nokk ees, maa poole nagu rakett, tekitamata lennu ajal ühtki heli. Saagini jõudnud, ajas kakk tiivad laiali ja sirutas oma teravad küünised ette: hiirekese surm kaku küüniste vahel pidi olema silmapilkne. Nüüd lendas edukas kütt oma söögikohta; minu tähelepanekute järgi oli tal neid kaks. Kui hiir oli tükkideks rebitud ja alla neelatud, naasis vöötkakk varitsuspuule, et alustada uut jahti.


Õnn. Et vöötkakk istus enamasti kõrgel puu ladvas ning minu pikima fookuskaugusega objektiiv on vaid 200-millimeetrine, siis võisin korraliku pildi saamiseks loota vaid õnnele. Ja paaril korral oli mul seda kõvasti.

Kõige rohkem vedas esimesel kohtumisel, kui pääsesin linnule päris lähedale ning ta istus õige madalal, nii et võttenurk pildistamiseks oli sobiv. Teisel korral vedas, kui kakk istus tavalisest pisut madalamal puuoksal ja minu õnneks oli selle puu lähedal üks väiksem kuusk, mille otsa sain hõlpsasti ronida: tookord õnnestus vöötkakku pildistada temaga samalt kõrguselt.

Viimati nägin oma kakku pargis märtsi lõpul, aprilli alguseks oli ta läinud. Arvatavasti lendas ära põhja poole, kus on selle liigi pesitsusalad. Aga kahe ja poole kuu jooksul nägin mõndagi huvitavat, muu hulgas ka vöötkaku kaklust musträhniga. Loodan, et tuleval talvel võtab tema või mõni teine vöötkakk jälle talvekorteri mulle juba tuttavasse parki.



TANEL ARUOJA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet