Eesti Looduse fotovõistlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2006/9
Tulemus ja tagajärg

Me loodust julgelt muudame,
Ei oota temalt mingeid ande …

Need laulusõnad on mulle mällu sööbinud lapsepõlvest. Seda laulu õpetati koolis ja lasti raadios vähemalt ülepäeva. See oli möödunud sajandi viiekümnendatel, mil viidi ellu suurt stalinlikku looduse ümberkujundamise plaani.

Veel seitsmekümnendatest aastatest mäletan konverentsiettekannet, mille hakatuseks kuvas etleja suurele ekraanile Karl Marxi pildi ja kuulutas väidetavalt selle toona väga suure autoriteedi välja öeldud tarkusetera: loodus on selleks, et seda muuta!

Aeg on edasi läinud ja maailm oma kogemustest mõndagi õppinud. Meie siin ka ei torma enam ummisjalu muutma kõike seda, mis meile mingipärast – vähemalt siin ja praegu – ei meeldi. Tõsi, aeg-ajalt kostab nüüdki looduse alistajate karmi häält. Enamasti on selle hääle taga aastakümnete tagant tuttavad nimed: endisajal oma ettevõtmistes võimude soosingut nautinud inimesed ei suuda ega taha mõista üha laiemat kõlapinda leidvat arusaama, et targem ja riskivabam on kohandada oma tegemisi looduse, mitte loodust enda järgi. Selle arusaamani jõutakse loodust sügavamalt tundes. Oleme juba hakanud nägema ja ette arvama oma tegevuse tulemuste kõrval ka tagajärgi. Viimastele pool sajandit tagasi ei mõeldud.

Tulemus ja tagajärg: need mõisted kipuvad sageli segi minema. Oma igapäevases toimetajatöös olen neid autoritekstides selguse mõttes alailma vahetanud. Püüan siis asja siin pisut klaarida. Kõige lihtsamalt öeldes: tulemus on see, mida soovisime, tagajärg aga see, mis juhtus. Ehk natuke täpsemalt: tulemus on saavutatud eesmärk, tagajärg meie tahtest olenematu, tulemusega paratamatult kaasnenu.

Just tulemust ja võimalikke tagajärgi kaaludes ongi puhkenud mõttevahetus tänavusel põuasel suvel veepuuduses vaevleva Võrtsjärve üle: kas ehitada Emajõe lähtele pais või mitte?

Kas see, et põua-aastal ei saaks teha Võrtsjärvest niisugust pilti nagu selle ajakirja kaanel või kaaneloo päises, ja et seal saaks muretult kasvatada angerjat (tuletage meelde, millal ise viimati angerjat ostsite?), kaaluks üles kolm aastakümmet tagasi koostatud projekti rakenduse tagajärjed: üleujutused Võrtsjärve ümbritsevatel maadel ja uputused Tartu linnas veerohketel aastatel, aga peale selle veel Alam-Pedja looduskaitseala ainulaadsete luhtade ja sealsete vanajõgede pöördumatu hävingu?

Kui arvame mõttes tulemuserõõmust maha tagajärgede ahastuse, kas siis ikka tasub anda voli lennukatele plaanidele? Et siis kümme aastat hiljem käsi laiutades tunnistada: tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati …



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet