Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Lehiseüllatus Eestist

Me võime olla uhked oma pargikultuuri üle: siin on põimunud kultuurimõjutused läänest ja idast, meie parkide kultuurkooslustes aga ühinenud tervikuks kaugete paikade võõrpuud, olgu need siis pärit Põhja-Ameerikast või Jaapanist. Kuid siin võib ette tulla ka üllatusi: üks neist muudab jaapani lehise introduktsiooni ajalugu ja toob uudseid andmeid eurojaapani lehisest.

Eesti pargirajajate lemmikvõõrokaspuu on olnud lehis. See on ka arusaadav, sest lehis on meie oludes hoopis isevärki puu: heitlehine okaspuu, kes oma tärkava ja sügisel variseva okastikuga pakub värvivaheldust kogu soojal aastapoolel.

Omal ajal istutati lehiseid peaaegu igasse suuremasse parki, enamasti ikka rühmiti. Tuntud on ka lehisepuiesteed kunagistes Vana-Vigala, Haimre, Kukruse jt. mõisates. Kuid lehist leidub ka linnahaljastuses Tartus, Tallinnas, Viljandis, Pärnus jm. ning Tallinna suvemõisate parkides. Kui siia lisame sajad lehised metsaparkides ja tuhanded puud metsades, siis saame aru, kui olulised võõrpuud need on [12].

1950.–1960. aastatel registreeriti Eesti parkides, kollektsioonides ja linnahaljastuses euroopa lehis 581 ja vene lehis (praegu käsitletakse koos siberi lehisega) 543 asupaigas [11]. Kui mitu uuritud parki ja muud haljastut see hõlmab, pole täpselt teada, aga võib arvata, et umbes 2000. Põhiosa lehistest kasvab meil mõisaparkides, sageli euroopa ja siberi lehis koos. Hoopis vähem leidub teisi lehiseliike.


Jaapani lehis on looduslikult levinud vulkaanilistel muldadel Honshu (Hondo) saare keskosa mäestikus (900–2800 m kõrgusel) 363 km² suurusel alal katkendliku areaalina.

Jaapanis Hollandi saatkonnas töötanud botaanikahuviline sakslasest arst Engelberth Kaempfer on esimesena maininud jaapani lehist 1712. aastal oma Jaapani floora ülevaates [9, 13, 14].

Esimesed jaapani lehise seemned saatis Jaapani floora uurija John Gould Veitch 1861. aastal Inglismaale, need läksid ka kasvama [17]. Praegu peetakse jaapani lehist Loode-Euroopas introdutseeritud-naturaliseerunud liigiks.

Šotimaal istutas 1885. aastal Atholli hertsog tema valduses olevasse Dunkeld House´i parki (Perthshire maakond) üheksa jaapani lehist rühmiti ja ühe puu eraldi kahe euroopa lehise vahele. 1900. aastal korjatud seemnest võrsunud istikud pandi kasvama lähikonda: 1904. aastal selgus, et noored taimed on eriti elujõulised. Kujunenud hübriidne lehis sai ingliskeelses kirjanduses nimetuse Dunkeldi lehis. 1906. aastal avaldas Henry John Elwes selle kohta esimese teaduskirjutise Augustine Henryga kahasse koostatud monograafias “Inglismaa ja Iirimaa puud”. Põhjalikum ülevaade selle lehise ajaloost ilmus 1919. aastal Augustine Henry ja Margaret G. Floodi sulest. Uus liik sai ladinakeelse nimetuse L. × eurolepis, jaapani lehise L. leptolepis järgi: leptolepis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest leptos ´õhuke´ ja lepis ´soomus´, nimetus iseloomustab liigi õhukesi viljasoomuseid. 1904. aastat peetaksegi selle lehise sünniaastaks [4, 5, 8].

Kesk-Euroopasse, Šveitsi toodi jaapani lehise seemned 1879. aastal. 1882. aastal istutati neist võrsunud taimedest kolm emaspuuistikut Tscharnerholzi arboreetumisse Murtenis. Neist 50 meetri kaugusel kasvas rühm siberi lehiseid ja 400 meetri kaugusel euroopa lehise puistu.

Sealsetest jaapani lehistest saadud seemikud istutati 1901. aastal Marschlinsi lossi lähedale. Neid uurides leidis Šveitsi metsateadlane Johann Coaz, et tegemist võib olla jaapani ja euroopa lehiste hübriididega. Šveitsi Morati metsainspektori M. Liechti arvates olid need tõenäoliselt hoopis jaapani ja siberi lehise hübriidid, sest siberi lehised kasvasid ju palju lähemal. Pealegi peeti 400 meetrit liiga kaugeks vahemaaks õietolmu levikul. Samal seisukohal oli ka Augustine Henry.

Diskussioon teaduskirjanduses aga jätkus. Ka Taani lehiseuurijad Carl (Emil) Hansen Ostenfeld ja Carl Syrach-Larsen olid seisukohal, et tegemist on jaapani ja siberi lehise hübriidiga. Venemaa lehiste uurija Jevgeni Bobrov oli aga kindel, et see on ikkagi jaapani ja euroopa lehise hübriid. Vahepeal sekkus ka USA dendroloog Alfred Rehder, kes registreeris Arnoldi arboreetumis viis hübriidset lehist ja andis omapoolsed nimetused: Larix × hybrida ja L. × henryana. Lehised oli saatnud sinna Tullinbardine markii Dunkeldist 1910. aastal. Ja nii tekkis sel lehisel mitu ladinakeelset nimetust.

Hiljem jõuti selgusele, et tegemist on siiski jaapani ja euroopa lehise hübriidiga. Põhjus oli selles, et jaapani ja euroopa lehis õitsesid ilmselt ühel ajal. Selgusele jõudmine tähendas ka seda, et uus liik sai Johann Coazi antud nimetuse L. × marschlinsii, sest Šveitsis kirjeldati ja kujunes uus liik varem kui Šotimaal [2, 4, 5, 8]. Nimetuse kinnitas ametlikult botaanika süstemaatika labor 22. septembril 1995 ja see sai rahvusvahelise tähise 316718 [4, 15]. Seega on tegemist Euroopa flooras uue, siin tekkinud loodusliku hübriidiga, mis on rohkem levinud metsakultuurides (eriti Inglismaal), parkides seda peaaegu ei olegi.


Euroopa, jaapani ja eurojaapani lehise erinevus [1].


Taime organ Euroopa lehis Jaapani lehis Eurojaapani lehis
Võrsed Kollased, valkjas vahakiht puudub Oranžpunased kuni tumepurpurpunased, valkja vahakihiga Kollased, ebaühtlase valkja vahakihiga
Talvepungad Kollakaspruunid, vaiguta Punakaspruunid,

vaigused Helepunakaspruunid, vaiguta
Okkad Erkrohelised, alaküljel valkjate õhulõheribadeta Sinakasrohelised, alaküljel valkjate õhulõheribadega Sinakasrohelised, alaküljel helehallide õhulõheribadega
Valminud käbikattesoomused Hästi nähtavad Kõik varjatud Mõned nähtavad
Valminud käbi seemnesoomused

Sirged, ülaserv ei ole käändunud väljapoole Ülaserv käändunud välja- ja allapoole nii, et ülalt vaadates sarnaneb käbi rosetiga Ülaserv teataval määral käändunud väljapoole, kuid mitte alla

Lehiste introduktsioon Eestisse. Eestisse toodi esimesed lehised arvatavasti 17. sajandil. Kirjalikud teated tõendavad, et 1730. aastatel istutati euroopa lehiseid Suure-Kambja mõisaparki Lõuna-Eestis [10]. Kõige idapoolsem – jaapani lehis toodi Eestisse 19. sajandi lõpul.

1950.–1960. aastatel registreeriti jaapani lehis meil 22 paigas. Esimesed jaapani lehised istutas krahv Friedrich von Berg Sangastesse, need on seal ka jõudsalt kasvanud [11]. Kust seeme pärit oli, pole teada. 18 jaapani lehist kasvab Hummuli pargis, seeme saadi ilmselt Bergilt. 2002. aastal oli uuritud puudest vanima iga ligi sada aastat. Üks vana puu registreeriti 2005. aastal Räpina pargis, ent see võib siiski olla hübriidne.

Šveitsis või Inglismaal tekkinud eurojaapani lehise introduktsioon Eestisse pole päris selge. Teadaolevalt esimesed seemnepartiid telliti Euroopa seemneäridest alles 1980. aastatel ning sellest seemnest kasvatatud puud on põhiliselt Söe arboreetumis [4].

Esimese eurojaapani lehise Eestis (h = 10 m, ü = 50 cm) pani kirja Aleksei Paivel 1954. aastal Mihkel Ranna arboreetumis Saaremaal [3]. Aastatel 1955–1961 registreeriti eurojaapani lehis Kärsa, Põdrangu, Triigi, Toila-Oru ja Tõdva-Kõnnu pargis, aga ka mitmel pool mujal (näiteks Türil). Eurojaapani lehiseid registreeriti ka aastatel 1983–1989, mil mõisaparke inventeerisid Tallinna botaanikaaia dendroloogid Jüri Elliku ja Urmas Roht. Seda on hiljem leitud ka Huuksi, Hellenurme, Maardu, Piibe jt. mõisaparkides ning Pärnus ja Tallinnas (Heldur Sander, Tapio Uusikivi).

Teada on eurojaapani lehise teke Järvseljal, kus lähestikku kasvasid jaapani ja euroopa lehised. Jaapani lehiselt saadud seemnest sirgusid hübriidsed puud, neilt puudelt on omakorda saadud seemet ja võetud pookoksi ning levitatud järeltulijaid mitmele poole [4, 12]. Järvseljalt pärit seemnest võib pärineda ka Toila-Oru puu.

Usutavasti tekkis eurojaapani lehis omaaegses Kadrioru puukoolis. Seda tõendavad ilmselt samaealised puud Tallinnas (mitu neist Kadrioru pargis), millest ühe vanus dendrokronoloogia andmetel on 70 aasta ringis (Henn Pärna teade). Samasse partiisse võivad kuuluda ka Vändra kiriku juures kasvavad sama vanad puud. Eurojaapani lehiseid on kõige rohkem Tallinnas, vanemad puud kasvavad Hirvepargis, Windecki, Kose (Koschi) ja Cederhelmi suvemõisa pargis.

Erilist huvi on pakkunud Aleksei Paiveli registreeritud euroopa, eurojaapani, kuriili ja jaapani lehis Suure-Kambja pargis (1958). Kahjuks said kirja ainult euroopa lehise mõõtmed (h = 22,5 m, ü = 342 cm) Seetõttu ei ole võimalik hinnata teiste lehiste vanust. Tõenäoliselt on need istutatud enne 1918. aastat.


Erilist tähelepanu köitnud puud. Kuigi eurojaapani lehiseid on meil kirjas rohkesti, ei olnud seni keegi pööranud tähelepanu puude vanusele ega seostanud neid Šveitsis või Šotimaal tekkinud hübriidiga.

Esimest korda äratas eurojaapani lehiste vanus tähelepanu 2004. aastal Tallinnas Cederhelmi suvemõisa pargis. Seal kasvavast neljast puust on kaks siberi ja kaks eurojaapani lehist (h = 22,5 ja 18,5 m, ü = 254 ja 229 cm). Puude vanust uurides sai Henn Pärn nende eaks ligi 200 aastat. See oli tõeline pommüllatus, niisiis otsustati võtta neilt 2005. aastal uued proovid juurdekasvupuuriga, seda tegi Alar Läänelaid.

2004. aastal leiti eurojaapani lehis Pärnus Pühavaimu tn. 26 ees kasvava seitsme lehise seas (h = 19,3 m, ü = 217 cm). Ka neid puid puuris Alar Läänelaid.

2006. aasta kevadel selgitati jämedaimate (ü = 461 ja 395 cm) ja istutusaastate alusel vanimateks peetud Suure-Kambja kahe lehiste liik ja vanus: nende puude mõõtmed on toetanud arvamust, nagu oleksid need samad, mis istutati 1730. aastatel. Selgus, et üks neist, kaheharuline puu, osutus euroopa ja teine eurojaapani lehiseks. Arvatavasti on siin tegemist sama eurojaapani lehisega, mille Aleksei Paivel ligi pool sajandit tagasi oli kirja pannud.

Et kõigi nimetatud lehiste vanused ei klappinud Euroopas seni teadaolevate jaapani lehiste vanusega, lasti kõik määrangud kontrollida Soome lehisteuurijal Tapio Uusikivil, kes need ka kinnitas.


Mida andsid vanuse uuringud? Puude vanused võinuks leida lihtsa aastarõngaste loendamise teel, kuid paraku on uuritavad lehised kas liiga jämedad, et 50-sentimeetrise puuriga säsini ulatada, või ei õnnestunud vahel puuriga täpselt säsisse sihtida. Seepärast tehti lehiste vanused kindlaks puurproovidelt mõõdetud aastarõngalaiuste kumulatiivsete graafikute järgi: liites järjestikuste aastarõngaste laiusi, saame lõpuks puutüve raadiuse (millest on koore paksus maha arvestatud).

Säsist puudu jäävate aastate arv on graafikul selgelt näha. Graafikujoonte mõttelise pikenduse lõikepunkt rõhtteljega näitab aastat, millal tüveraadius hakkas pikenema (nn. nullaasta). Tegelikult tuleb arvesse võtta, et puurisime lehiseid 1,3 meetri kõrguselt maapinnast. Nullaasta näitab seega aega, millal puuke oli madalam. Et leida seemnest tärkamise aasta, tuleb nullaastale lisada 1,3 meetri kõrguseni kasvamiseks kulunud aeg (aastad). Võtsime selleks oletamisi kümme aastat.

Suure-Kambja mõisapargi kaks lehisehiiglast on küll kumbki eri liiki (euroopa lehis ja eurojaapani lehis), kuid ilmselt ühevanused: tärganud seemnest 1865. aasta paiku (#1). Seega on need puud praegu umbes 140-aastased. Arvatust tunduvalt väiksem vanus tuleneb sellest, et mõlema lehise aastarõngad on väga laiad: puud on kiirelt jämenenud, mis viitab väga heale kasvupaigale.

Pärnu Pühavaimu tänava ääres kasvavaist seitsmest lehisest osutus eurojaapani lehiseks lõunapoolseim puu. Kõigi puude tüvedest võeti puurproovid lõuna- ja põhjaküljest ning leiti puude vanused graafikutelt (#2). Selgus, et eurojaapani lehis on enam-vähem niisama vana ja niisama kiiresti kasvanud kui ülejäänud lehised (vaid üks puu osutus kümmekonna aasta võrra teistest vanemaks). Eurojaapani lehis on seemnest tärganud 1860. aasta paiku, olles seega vaid veidi vanem Kambjas kasvavatest lehistest.

Tallinnas kunagise Cederhelmi suvemõisa pargis kasvavad lehised osutusid uuritutest kõige vanemateks. Nende aastarõngalaiuste kumulatiivsed graafikud lõikuvad rõhtteljega 1810. aasta paiku (#3). Lahutades sellest aastaarvust 1,3 meetri kõrguseks kasvamise oletusliku aja – kümme aastat –, saame nende puude seemnest tärkamise aastaks 1800. Seega on Cederhelmi pargi lehised, sealhulgas eurojaapani lehised praegu umbes 205-aastased. Suure-Kambja lehistega võrreldes on Cederhelmi pargi omad peenema tüvega ja palju kitsamate aastarõngastega.


Põnevad järeldused. Eeltoodu näitab, et jaapani lehis jõudis Euroopasse vähemalt sada aastat varem, kui seni arvatud. Sest jaapani lehiste levik ja hübriidi teke võttis ju ka oma aja. Ühtlasi viitab see Euroopa (Hollandi?, Venemaa?) ja Jaapani seniteadmata suhetele.

Kuidas jõudis eurojaapani lehis 18. sajandi teisel poolel Eestisse? Kõige tõenäolisemaks peame, et see tuli Saksamaa, Läti (Riia) ja/või Venemaa (St. Peterburgi) kaudu. Samas pole neis riikides teada vanu puid: 1960. aastate lõpus valminud Baltimaade okaspuude käsikiri ei kirjelda neid puid Lätis ega Leedus [11]. Või hoopis ootamatu oletus: euroopa lehis võis jõuda 18. sajandil Jaapanisse ning hübriidne seeme on pärit sealt?

Uurimused on näidanud, et Eestis levinud eurojaapani lehis on siia sattunud vähemalt kolmel eri teel. Esiteks, tekkinud meil Järvseljal ja arvatavalt Kadrioru puukoolis looduslikult. Teiseks, Loode-Euroopas kujunenud liik on toodud Söe arboreetumisse. Aga kolmandaks: siin on puud, mille olemasolu pole praeguste teadmiste valgusel võimalik selgitada! Kuid nad siiski kasvavad meie parkides.

Tõenäoliselt on hübridiseerumine toimunud eri aegadel mitmel pool. Soomes näiteks on vanim hübriidlehis registreeritud seal aastal 1844 [16].

Põhjalike uuringutega on täheldatud eurojaapani lehistel hübriidjõudu (heteroos), mis väljendub mõningate näitajate (tüvi, okastiku biomassis jne.) suuremas kasvujõudluses, kui on seda euroopa ja jaapani lehisel [6, 7]. Kõigil uuritud lehistel me siiski hübriidi (ristandi) suurenenud kasvu ei märganud, mis viitab sellele, et tegemist pole esimese põlvkonna puudega.

Euraasia liikide – euroopa, siberi, dauuria, kuriili ja jaapani lehiste – omavaheline hübridiseerumine, geneetiliste uuringutega leitud lähedus ja võime anda paljunemisvõimelisi järglasi viitavad sellele, et liikideks jagamine ei pruugi siin olla põhjendatud ning tegemist võib olla ühe liigi geograafiliste rassidega. Tegelikult on olukord siin veelgi keerukam: euroopa ja jaapani lehistega annavad hübriide ka Põhja-Ameerikas kasvavad lääne- ja ameerika lehis.

Dendrokronoloogiliste määrangute alusel on Eestis kasvavad eurojaapani lehised vanemad kui teadaolevad puud mujal maailmas. Tallinnas Cederhelmi suvemõisa pargis kasvavate eurojaapani lehiste vanus ületab poole sajandiga isegi seni teadaoleva jaapani lehiste introduktsiooni aja: praegustel andmetel kasvavad siin kaks vanimat eurojaapani lehist maailmas. Need võivad olla ainsad elusolevad puud, kes tõendavad, et jaapani lehis pidi Euroopasse sattuma 18. sajandi keskpaiku või veelgi varem. On tõeline ime, et need puud on pisikeses kunagise suvemõisa pargis säilinud. Siit ilmneb, kui tähtsad on olnud Tallinna haljastuse areng ning sidemed Lääne-Euroopaga ja milliseid üllatusi võib pakkuda meie kultuurloodus.


1. Clapham, A. R.; Nicholson, B. E. 1975. Illustrated Book of Trees. – Peerage Books. http://www.the-tree.org.uk/BritishTrees/TreeGallery/larchhybridc.htm

2. Coaz, Johann 1917. Kulturversuch mit ausländischer Holzarten in der Waldung des Schlosses Marschlins, Gemeindegebiet von Igris, in Graubunden. – Schweiz. Zeit. Forst. 68: 1–14.

3. Elliku, Jüri jt. 1997. Saaremaa looduskaitsealuste arboreetumite ja parkide dendrofloora (1952–1996). Eesti dendrofloora uuringud I, Tallinn: 1–66.

4. Erik, Ülo 2004. Eurojaapani lehis – kõige kiirekasvulisem okaspuu Eestis. – Eesti Mets 2: 24–28.

5. Hendry, Augustine; Flood, Margaret G. 1919. The history of the Dunkeld hybrid larch, Larix eurolepis, with notes on other hybrid conifers. – Proceedings of the Royal Irish Academy 35, B (4): 55–67.

6. Matyssek, Rainer; Schulze, Ernst-Detlef 1987. Heterosis in hybrid larch (Larix decidua × leptolepis) I. The role of leaf characteristics. – Trees – Structure and

Function 1(4): 219–224.

7. Matyssek, Rainer; Schulze, Ernst-Detlef 1987. Heterosis in hybrid larch (Larix decidua × L. leptolepis) II. Growth characteristics. – Trees – Structure and Function. 1(4): 225–231.

8. Nelson, E. Charles. 1980. What is the correct name for the Dunkeld hybrid larch (L. decidua × L. leptolepis)? – Irish Forest, 37: 112–118.

9. Nelson, E. Charles. 1999. So many really fine plants – an epitome of Japanese plants in Western European gardens. – Curtis’s Botanical Magazine 16 (2): 52–68.

10. Paivel, Aleksei 1968. Võõrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. – Scripta Horti Botanici Tallinensis II. Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. Tallinn: 5–16.

11. Πайвель Алексей [1970]. Хвойные деревья в Прибалтике и Калининградской области. Käsikiri Tallinna botaanikaaias.

12. Paves, Harri (koost.) 2004. Lehis – metsa- ja pargipuu. OÜ Vali Press, Tartu.

13. Stearn, William T. 1999. Engelbert Kaempfer (1651–1716). Pioneer investigator of Japanese plants. – Curtis’s Botanical Magazine 16 (2): 103–115.

14. Thunberg, Carl Peter. 1784. Flora Japonica. Lipsiae.

15. United States Department of Agriculture, Agricultural Research Service, Beltsville Area Germplasm Resources Information Network (GRIN). Grin Taxonomy for Plants. http://www.ars-grin.gov/~sbmljw/cgi-bin/taxon.pl?316718, 2.03.2006.

16. Uusikivi, Tapio 2001. Suomessa viljellyt lehtikuuset (Larix) ja niiden taksonomia. – Sorbifolia 32 (4): 147–170.

17. Wilson, Ernst Henry 1916. The conifers and taxads of Japan. Publication of the Arnold Arboretum 8. The University Press, Cambridge.



HELDUR SANDER, ALAR LÄÄNELAID
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012