Eesti Looduse fotov�istlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaanelugu EL 10/2002
Thtsaima loodusvara hulk vheneb

Kogu maailma meedias ning teadus- ja poliitikaringkondades rgitakse palju ssihappegaasi ja metaani heitest kui ohust elu jtkumisele Maal. Enamik kasvuhoonegaasidest tulenevaid probleeme on tihedalt seotud huhapniku tarbimisega. Hapnikku, meie planeedi olulisimat loodusvara, peetakse ammendamatuks varuks. Kas see aga on nii?

Inimeste arv maailmas suureneb pidevalt ja kiirenevas tempos. Kui mdunud aastatuhande alguses ulatus maailma rahvastik vaevalt 288 miljonini, siis aastal 1900 oli see juba 1617 ja 2000. aastal 6080 miljonit ning kasv jtkub [14]. Katsed piirata inimkonna kasvutempot ei ole seni andnud mrgatavaid tulemusi. Tarvidus rahuldada inimkonna kasvavaid vajadusi kiirendab majanduse globaliseerumist ning energia ja tarbekaupade tootmist, need aga omakorda suurendavad nudlust ktuste ning mineraalse, taimse ja loomse toorme jrele. Aastal 2000 letas kogu maailmas kaevandatava memassi hulk 60 miljardit tonni. Ktused moodustasid sellest viiendiku [9].

Hapnikuvaru on piiratud. huhapnik on meie planeedi thtsaim loodusvara. Hoolimata sellest ei uurita ega kontrollita hapniku tarbimist ja taastootmist ldse, rkimata statistilisest arvestusest. Ainsana teiste loodusvarade seas puudub hapnikul hind ning kasutust ja kaitset korraldavad juriidilised ja majanduslikud hoovad. Ilmselt on phjus sgavalt juurdunud vrarvamuses hapnikuvaru ammendamatusest. Enamik inimesi viibib kogu elu htlaselt hapnikurikkas keskkonnas ega tea, mis on hapnikunappus. Nii on aastatuhandete jooksul tekkinud veendumus, et hapnikukogusest Maal jtkub nii meile kui ka tulevastele plvedele, kuidas me seda ka ei tarbi.

Tsi, meie planeedi hapnikutagavara on vga suur, kuid siiski mitte lpmatu. Kui kujutada maakera ette kahemeetrise lbimduga gloobusena, siis hukiht e. troposfr oleks selle pinnal keskmiselt ainult kahe millimeetri paksune. Hapniku osarhu poolest inimestele elamisklbliku troposfri osa oleks srasel gloobusel vaid kuni 0,7 millimeetrit. Seega pole alust rkida piiramatust hapnikuvarust. Probleem ei seisne mitte niivrd hapnikutagavara ammendumises kui hapnikubilansi tasakaalu rikkumises inimtegevuse tttu ja sellest tulenevates tagajrgedes ning keskkonnamuutustes.

Hapniku teke looduses. Elu on isereguleeruv bioloogiline protsess: see psib energia varal, mis eraldub orgaaniliste ainete oksdeerumisel huhapnikuga madalal temperatuuril. Elu on katkematu ja stabiilne, plvkonnast plvkonda edasi kantav. Protsessi tagajrjel erituvad ssihappegaas ja vesi ning tekivad uued ja taastuvad senised koed. Pikeseenergia toimel taastekib taimedes fotosnteesil ssihappegaasist ja veest primaarne orgaaniline aine. Seejuures vabaneb molekulaarne hapnik.


[tekstikast]




Looduslikes protsessides on vaba hapniku tarbimine ja taasteke omavahel vga tpselt tasakaalus [11]. Aastast Maa biomassi hapnikutoodangut fotosnteesis on hinnatud erinevalt 150400 miljardit tonni , kuid enim levinud hinnang on umbes 200 miljardit tonni [7]. Nii suur erinevus nitab, et hapniku tootmises on veel palju ebaselget.

Akadeemik Vassili Bgatov on oma raamatus Maa huhapniku ajalugu vitnud, et kogu Fanerosoikumi, s.o. viimase viiesaja miljoni aasta jooksul on aastane hapnikutoodang aeglaselt muutudes kikunud 200 ja 240 miljardi tonni vahel [1]. Kui hapnikuhulk on eelnevate miljonite aastate jooksul suurenenud vi vhenenud kas vi ainult neli-viis protsenti, on see phjustanud olulisi muutusi loomastikus ja taimestikus.

Geokeemia rajaja akadeemik Vladimir Vernadski on kirjutanud, et vaba hapniku hulk biosfris on psiv ja geokeemiliselt igavene, kuigi leidub tuhandeid pidevalt kulgevaid reaktsioone, mis tarbivad ja seovad hapnikku. Nende toimet tasakaalustab rohelistes taimedes toimuv fotosnteesi reaktsioon [17]. Sgavpuurimiste tulemused nitavad, et kogu praegu teada oleva geoloogilise ajaloo vltel (umbkaudu 3,64 miljardit aastat) kuni tnapevani on htlaselt ja psivalt maapue ladestunud orgaanilist ssinikku keskmiselt 3107 t aastas [13]. See kinnitab Vernadski oletust, mille kohaselt on elusaine hulk Arhaikumist alates, s.o. kogu geoloogilise ajaloo jooksul olnud Maal konstantne [16]. Jrelikult pidi Maa atmosfr juba esialgu hapnikurikas olema. Kuid selle fossiliseeruva ssiniku arvel saab hapniku hulk Maa atmosfris suureneda vaid ligi kaheksakmne miljoni tonni vrra aastas. See moodustab umbes 0,04 protsenti praegu aastas taimestiku toodetud hapnikuhulgast. Seda on liiga vhe, et luua Maale hapnikurikas atmosfr ja htlasi korvata maakoore kivimite porsumiseks kuluvat tohutut hapnikukogust. Selleprast on meil alust oletada, et leidub veel mingi vimas mittebioloogilise hapniku allikas.


Radiols kivimites ja vees sisalduvate radioaktiivsete elementide radioltiline lagunemine vesinikuks ja hapnikuks α- ja β-kiirguse toimel on tenoliselt fotosnteesi krval ainus vimalik viis toota hapnikku [8].


Kui vrrelda Fanerosoikumi jooksul fotosnteesi kigus toodetud hapniku hulka 24,31015 tonni samal ajavahemikul vee radiolsil maakoores (1801015 tonni) ja ookeanides (8,51011 tonni) toodetud hulgaga [7], siis neme, et radiolsi hapnikuhulk letab fotosnteesi hapnikukoguse ligi seitse korda. Ndisatmosfri hapnikuhulk 1,1581015 tonni moodustab ainult 0,6 protsenti Fanerosoikumi jooksul fotosnteesis ja vee radiolsil toodetust. lejnud on kulunud maakoores toimuvatele oksdeerumisprotsessidele. Fotosntees ksi ei suuda radioltilise hapniku juurdevooluta tagada atmosfri stabiilset koostist ja veel vhem koguda atmosfri sellist suurt hapnikuhulka. Et radioaktiivsed elemendid lagunevad aeglaselt, on radiols ajas stabiilne, vga pikkamda aeglustuv protsess. Kinnitamaks laltoodud hpoteesi ja koostamaks iget Maa hapnikubilanssi, tuleb vee ja j radiolsi phjalikult teaduslikult uurida nii laboris kui ka geoloogiliste uuringutega.

Radioltilise hapniku hpoteesi paikapidavuse kasuks rgib hapniku leidumine

Pikesessteemis Marsil (0,10,15 protsenti) ning Jupiteri kuudel Ganimedesel ja Europal [8]. USA kosmiline sond Galileo leidis Iol, samuti Ganimedesel ja Europal, meresid (sulavett), jlaamu ja vulkanismi, mis htlasi viitavad radioaktiivsusele [15]. Niisiis on radiolsi jaoks vajalikud tingimused seal olemas. Oletatavasti leitakse ka Iol peatselt hapnikku. Seetttu on vga aktuaalne uurida vee radiolsi kui ht Maa ja teiste taevakehade atmosfride hapniku vimalikku tekkeprotsessi; see aitaks selgusele juda ka paljudes elu tekke ja arengu algstaadiumi probleemides. Niteks akadeemik Endel Lippmaa vitel on Maa geoloogiline vanus liiga vike selleks, et siin oleks judnud vlja kujuneda elu. See vib olla vlja arenenud kusagil mujal kosmoses ning Maale sisse toodud [4].


Kuhu hapnik kaob? Hapnikku kulub nii maapinnal, maapues kui ka kivimikihtide aeratsioonitsoonis toimuvates madala temperatuuriga looduslikes protsessides, nagu kivimite porsumine, maakide, se, metallide, orgaanilise aine oksdeerumine, hingamine jne. Krgetemperatuurilised oksdeerumisprotsessid on looduses vhem levinud: lmmastikoksiidide teke vlkude lahenduskanalites, metsatulekahjud, tulise laava ja vulkaaniliste gaaside oksdeerumine, plevate maavarade isekuumenemine ja -sttimine looduslikes lademetes ja rusukalletes.

Inimene kasutab hapnikku tstuses peamiselt krgel temperatuuril: ktuste pletamine, tootmisprotsessid energeetikas, metallurgias, keemiatstuses jne. Nii suur hapniku tarbimine pole tasakaalus loodusliku tekkega ning toimub atmosfris talletatud hapnikuvarude arvel.

Eeldused hapnikuprobleemide tekkeks li inimene, kui ta letas hirmu tule ees ja ppis seda kasutama. Juba 300 000400 000 aasta vanustest heidelbergi inimese laagripaikadest on leitud mningaid tuleasemete jlgi. Oskus teha tuld ja seda kasutada on ks inimkonna suurimaid saavutusi. Oma thtsuselt on sellega vrreldav ainult tuumaenergia rakendamine. Kigi seni eksisteerinud tsivilisatsioonide ja kultuuride teke ning areng sai vimalikuks ja rajaneb enamasti praegugi plemisprotsessides seotava hapniku energia tarvitamisel.


Peasdlane: energia tootmine. Inimesele on kttesaadav ainult see hulk vaba hapnikku, mida saame siduda oksdeerumisprotsessides (plemine, hingamine jne.), ja see hulk hapnikuga seotud energiat, mis nendes protsessides vabaneb, arvestamata alternatiivsetest allikatest saadavat energiat. Energiat toodetakse enamasti fossiilseid vi muid orgaanilisi ktuseid pletades, s.t. oksdeerides neid huhapnikuga krgel temperatuuril. Selleks kuluv hapniku hulk letab pleva ktuse massi keskmiselt kaks ja pool korda. Niisiis ei ole plevsegude phikomponent mitte ktus, vaid hapnik. Kikide ktuste pletamisel, sltumata liigist, eritub iga tarbitud kilogrammi hapniku kohta alati vga lhedane hulk energiat, keskmiselt QO2 = 12632 541 kJ/kg O2 = 3,51 0,15 kWh/kg O2. Seega, pletamisel (oksdeerimisel) saadav energia hulk sltub ainult tarbitud hapniku hulgast (1. tabel). he kilogrammi vi kuupmeetri ktuse pletamiseks kulub olenevalt selle koostisest erisugune hulk hapnikku ja nende kalorivrtus on sedavrd suurem vi viksem [9]. Ka seejuures vabanev energiahulk ja htlasi ka tekkivad ssihappegaasi, vveldioksiidi ja vee kogused heselt mratud orgaaniliste ktuste varudega.

Ligikaudsel hinnangul, arvutatuna ktuste, lmmastik- ja vvelhapete tootmise ning raua korrosioonikadude jrgi, moodustas maksimaalne tstuslik hapniku tarbimine maailmas 1965. aastal ligi 13,2 miljardit tonni, 1980. aastal umbes 25,3 ja 1995. aastal 30,7 miljardit tonni [14]. Jrelikult on hapniku tstuslik tarbimine kolmekmne aasta jooksul suurenenud 2,3 korda ja moodustab 15,4 protsenti hapniku bioloogilisest aastatoodangust, mis on umbes kakssada miljardit tonni. Muidugi ei hlma need andmed kiki hapnikku tarbivaid tstusprotsesse. Nnda vib tegelik hapnikutarve osutuda veelgi suuremaks. Ka ei ple kogu orgaaniline ktus tielikult ra ning osa fossiilseid maavarasid ttatakse mber mitmesugusteks keemiatoodeteks, plastiks, paberiks jne., mistttu hapniku tarbimine on tegelikust suurem. Kik maapuest vlja toodu, metsast raiutu vi pllult koristatu jb maapealsesse hapnikurikkasse keskkonda ning oksdeerub. Ka mittetieliku plemise jgid ja ttlemissaadused osalevad porsumis- ja madala temperatuuriga oksdeerumisprotsessides, mis enamasti kulgevad aeglaselt, kuid mille kigus tarbitakse hapnikku ja mis lagunevad ikkagi ssihappegaasiks, veeks jt. henditeks.

Nende protsesside tohutust vimsusest knelevad mitme kilomeetri paksused sette- ja moondekivimite lademed kunagi olemas olnud, meahelikke moodustanud kivimite porsumise ja madalatemperatuurilise oksdeerumise tulemus. Seeprast on siinkirjutaja oma ligikaudsetes hinnangutes lhtunud nende ktuste tielikul plemisel tarbitavast hapnikust ning ssihappegaasi, vveldioksiidi ja vee emissioonist.

Nimetatud protsessid on olulised hapnikutarbijad, kuid praegu pole veel metoodikat ja lhteandmeid, et hinnata nende osathtsust. Kahjuks on selles valdkonnas teinud uurimistd vaid vhesed teadlased, philiselt professor Vsevolod Veselovski ja tema pilased, kelle hulka kuulub ka autor.


Hirmutav statistika. Kahekmne aasta vltel, 19751995, suurenes Maa rahvaarv 4077 miljonilt 5176 miljonini. htaegu kasutas inimkond hingamisel hapnikku 1073 miljonit tonni rohkem aastas 3379 miljonit tonni, mis moodustab 1,7 protsenti hapniku bioloogilisest aastatoodangust [9].

Tuumaenergeetika intensiivse arendamise aastatel 19801985 oli hapniku tarbimise kasv mrkimisvrselt aeglasem, kui enne ja prast seda. Ternobli tuumareaktori plahvatuse jrel 1986. aasta kevadel sattus tuumaenergeetika plu alla. Hapnikutarve hakkas taas kiiresti kasvama, sest rohkem arendati orgaaniliste ktuste pletamisel phinevat energeetikat [9].

ks suurimaid hapnikutarbijaid on autotransport. 1995. aastal oli maailmas 473 miljonit siduautot ja 150 miljonit kaubaveokit, mis kulutasid ligikaudu 797 miljonit tonni bensiini ja 866 miljonit tonni diisliktust [2]. Selle pletamiseks kulus peaaegu kuus miljardit tonni huhapnikku. See hulk moodustab samal aastal toodetud nafta pletamiseks kulutatud hapnikuhulgast le poole, kogu tstuslikult tarbitud hapnikuhulgast ligi viiendiku ning umbes kolm protsenti fotosnteesis toodetud hapnikukogusest [10].

Maailma metsade pindala vhenes aastatel 19801995 umbes kahesaja miljoni hektari vrra. Sellest 85 protsenti langeb troopiliste metsade lausraie arvele. Tagajrg: fotosnteesiga taastoodetava hapniku hulk vheneb ligi kmne miljoni tonni vrra aastas. Peale selle puhkevad kigil mandritel jrjest sagedamini suured metsatulekahjud. Ka nii hvib miljoneid hektareid hapnikku tootvat metsa. Samas ajavahemikus kasvas huhapniku tstuslik tarbimine 5,4 miljoni tonni vrra. Nende kahe protsessi summaarne mju on vrreldav hapniku bioloogilise aastatoodangu vhenemisega 15,5 miljoni tonni vrra.

Kuna tstus saab tarbida vaid atmosfris talletatud huhapniku tagavara, vheneb hapnikuhulk praegu kiirusega 3,83,85 ppm aastas [5]. Enamikus teatmikes toodud hapnikusisaldus hus 20,95 protsenti ei vasta tnapeval enam tegelikkusele, olles vhenenud kuni 20,620,7 mahuprotsendini [3].


Tsivilisatsioon kriisi rel. Lhtudes akadeemik Mihhail Budko arvestatud hapniku bioloogilisest toodangust aastas 200 miljardit tonni , moodustavad hapniku aastased kaod 7,8 protsenti, mis on ligi kaks korda suurem kui Vassili Bgatovi mratud oletatav kriitiline piir neli protsenti [1]. Kui see piir osutub igeks, siis oleme kontrollimatult huhapnikku raisates phjustanud lemaailmse katastroofi alguse. Selle ulatust ja tagajrgi ei oska me isegi mitte aimata, kuid see annab endast juba praegu mitmel moel mrku: ssihappegaasi sisaldus hus suureneb, paljud loomaliigid surevad vlja, kliima muutub jne.

Kogu maailmas aset leidvad loodusnnetused vltavad geoloogilisel ajaskaalal niliselt he hetke, kuid inimese jaoks kulgevad nad vaevumrgatavalt, nagu aegluubis. Aeglased muutused vivad lpuks vallandada ka inimestele mrgatavaid jrske muutusi, kuid siis on juba hilja midagi ette vtta. Ktuste kaevandamine ja pletamine kui peamised hapnikku tarbivad inimtegevused vib aga sna peatselt meid seada ksimuse ette: kuidas edasi? Tabelist 2 neme, et ktuste tarbevarusid kaevandades ammutatakse atmosfrist 1637 miljardit tonni huhapnikku ja saadakse 3237,61019 dauli energiat; praeguseid tagavarasid arvestades vib veel kasutada 2594 miljardit tonni hapnikku ja saada 2040,51019 dauli energiat. Kui ktuste tarbimise kasv jtkub samas tempos, siis lpevad tarbevarud aastaks 2038 ja aastas tarbitava huhapniku hulk ulatub umbkaudu 46 miljardi tonnini, moodustades ligi neljandiku praegu fotosnteesis toodetavast hapnikuhulgast. Kui tarbimine suureneks ka edaspidi samamoodi, ammendub ktuste tagavara 2087. aastaks. Sel ajal tarbitaks aastas hapnikku juba 64 miljardit tonni, mis moodustaks kolmandiku praegu aastas toodetavast hapnikuhulgast.

Praegu ei ole selge, kas niisuguse hapnikukoguse tarbimine ja sellega seotud ssihappegaasi heide on siis ldse lubatud, kuna olukord vib olla muutunud hukatuslikuks. Kahekmne esimese sajandi lpuks on inimesi oletatavasti le kahe korra rohkem kui praegu. Et neid kige vajalikuga varustada, peaks tstuslik kogutoodang samuti suurenema vhemalt kaks korda. Toorainete ja ktuste ning nende varal saadava hapniku energiavaru lppemine thendaks kogu meie tsivilisatsiooni hukku. Tsivilisatsiooni kriis paiskaks inimkonna kiiresti mitu sajandit tagasi eksisteerinud eelindustriaalse hiskonna tasemele, koos paratamatult kaasnevate majanduslike, koloogiliste ja sotsiaalsete katastroofidega. Need hinnangud on heas koosklas akadeemikute Ilja Moissejevi, Nikolai Melnikovi ja professor Gorski hinnangutega, mis lhtuvad hoopis teistest vaatepunktidest. Nende prognoosi jrgi algab kogu maailma koloogiline katastroof ja inimkonna tsivilisatsiooni hving samuti aastatel 20202050 [6].


Ssihappegaasist ei saa le ega mber. Akadeemik Vassili Bgatov peab magma degaseerimist ning vulkaaniliste ja kuumaveeallikatest ssihappegaase sisaldavate gaaside eritumist heks olulisemaks protsessiks, mis aitas tekkida Maa hapnikurikkal atmosfril taimede fotosnteesi varal [1]. Praegu eritub aastas vulkaanilist ssihappegaasi keskmiselt kmme miljonit tonni aastas. Osas tootmisprotsessides, niteks lubja pletamisel vi krgahjudes malmi sulatamisel, vabastavad ka inimesed mineraaltoormes seotult leiduvat hapnikku ssihappegaasina.

Ssihappegaas ja vesi on orgaaniliste ktuste ja vveldioksiid sulfiidimaakide ja ktuste nii madala- kui ka krgetemperatuurilise oksdeerumise saadused. Nende kogused sltuvad ssiniku, vvli ja vesiniku sisaldusest, pletatavate vi termiliselt tdeldavate ainete koostisest ja kasutatud hapniku hulgast.

Ssihappegaasi, vveldioksiidi, lmmastikoksiidide ja vee emissioone atmosfri ei ole vimalik vhendada, kui orgaaniliste ssinikuhendite ja hapniku tarbimine jujaamades, siseplemismootorites ja tootmisprotsessides ei kahane. Et tepoolest saavutada RO kliimamuutuste konventsiooni ja selle juurde kuuluva Kyoto protokolliga ette nhtud eesmrke vhendada ssihappegaasi heidet 2010. aastaks kaheksa protsendi vrra, vrreldes 1990. aasta emissiooniga , tuleks orgaaniliste ktuste pletamisel ttavad soojuselektrijaamad kiiresti asendada alternatiivseid energialiike kasutavatega, kontrollida rangelt toodetava energia ja huhapniku sstlikku tarbimist ning suurendada metsade pindala. Vib-olla juaks sihile hoopis lihtsamalt, kui vhendada siduautode hulka: autotranspordi aastane ssihappegaasi koguheide 1995. aastal le viie miljardi tonni moodustab ju selle ldisest tstusheitest ligi 18 protsenti [10].

Eeldades, et ktused plevad tielikult, suurenes aastatel 19801995 tstuslik ssihappegaasiheide 2229 miljonit tonni aastas [9]. Ssihappegaasi heidet saab mningal mral vhendada, kui asendada pletatav kivissi kas masuudi vi maagaasiga. ht ja sama energiahulka tootes (s.o. sama hapnikukogust tarbides) vheneb esimesel juhul ssihappegaasi heide 19,4 protsendi vrra, teisel 36,7 protsendi vrra. Kige rohkem eritub ssihappegaasi hoopis puidu pletamisel: sama energiahulga tootmisel on ssihappegaasi emissioon kuus protsenti suurem kui kivise, 32 protsenti suurem kui masuudi ja 66 protsenti suurem kui maagaasi pletamisel.

Ehkki ssihappegaas on kasvuhoonegaas, mille heidet tuleb kindlasti vhendada, on see teatavas koguses siiski vajalik. Ssihappegaas on ainus tooraine, millest taimed saavad ammutada oma kudede ehitamiseks vajalikku ssinikku ja seejuures toota hapnikku. Sestap tuleks heitgaase puhastades vltida ssihappegaasi sidumist mingisse liikumatusse vormi, kus see jb taimedele kttesaamatuks. huhapniku taastootmise seisukohalt oleks see selge karuteene loodusele.


Vvel ja vesi samuti mngus. Ktuste pletamisel on vveldioksiidi heide suhteliselt vike. Kuid koos ktuste ja hapniku tarbimisega on ka see suurenenud aastatel 19801995 umbes 75 miljoni tonni vrra, ulatudes praegu 305 miljoni tonnini aastas [9]. Tegelikult on see arv suurem, sest siin pole arvestatud vveldioksiidi heidet metallurgiatstusest. Maailma autotransport heitis 1995. aastal atmosfri omakorda umbes 2,5 miljonit tonni vveldioksiidi ja ligi 66,5 miljonit tonni lmmastikdioksiidi [10].

Oksdeerumisel ja ktuste pletamisel tekkivatele ja atmosfri lenduvatele veeaurudele ja veele pratakse thelepanu ainult niipalju, et tekkiva auru kondensaat, mis lahustab heitgaasides sisalduvaid vvli- ja lmmastikoksiide, langeb hiljem maapinnale kahjulike happeliste sademetena. Maailmas tekkiva kondensaadi kogus on suur (umbkaudu 1012 miljardit tonni aastas) ja mahult tiesti vrreldav laevatatavate Dnestri vi Seinei je vee aastase ravooluga [9]. Autotranspordi atmosfri heidetav veeauru kondensaadi hulk maailmas ulatus 1995. aastal kahe miljardi tonnini (kuupmeetrini), mis ligikaudu vrdub Emaje vi Prnu je aastase ravooluga ja on natukene viksem vee hulgast Pihkva jrves [10].


Pilk tulevikku. Hoolimatu suhtumine huhapnikusse on vga tsine probleem. Et suhtumist muuta, enne kui on hilja, tuleb vlja selgitada huhapniku kontrollimatust tarbimisest tulenevad ohud. htse koosklastatud metoodika jrgi tuleks uurida kiki looduslikke ja tstuslikke hapniku tootmise ja tarbimise protsesse kogu maailmas ning eri tootmisharude ja kogu Maa hapnikubilansse. Samuti on vaja korraldada huhapniku lemaailmne seire ning kehtestada selle tarbimise ja taastootmise statistiline arvestus nagu kigi muude loodusvarade ning toodete kohta. Sellise rahvusvahelise koost esimene samm oli Tallinnas 2001. aasta mais kokku kutsutud rahvusvaheline nupidamine, mille eesmrk oli panna alus- ja rakendusuuringute piirkondlik programm Hapnik ja keskkond tle UNESCO projektina [12].

Hapniku problemaatika haarab eriteadlasi kigilt elu- ja erialadelt, sest hapnikku tarbitakse kikjal. Erilised kohustused on metstusel, metsa-, kala- ja pllumajandusel, kust saavad alguse kigi inimkonna kasutatavate ja tdeldavate loodusvarade vood. Metstus on ehk kige paremini ettevalmistatud selleks, et huhapniku seiret juurutada ning uurida ja arvestada selle tarbimist. On ju kigis kaevandustes olemas ventilatsiooni-, tehnilise kontrolli ja geoloogiaosakond, mis on suutelised isegi senise metoodika alusel [11] kindlaks mrama kaevanduses tarbitud huhapniku hulka ning kaevandatava ktuse keemilise koostise, geoloogiliste varude ja jooksva toodangu andmetele tuginedes hindama pletamisel seotava hapniku ja erituvate ssihappegaasi, vveldioksiidi ja vee potentsiaalselt maksimaalseid koguseid.

Kui hapniku tarbimist tstusprotsessides saab sna kergesti hinnata, siis metsanduses ja pllumajanduses kasutatavat ja toodetavat hapnikukogust on tunduvalt keerulisem mrata. Esialgu puudub selleks isegi rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika.

Tstuses ja looduses tarbitava ning toodetava hapnikukoguse hinnangute alusel oleks vaja kikides riikides pidada korrapraselt statistilist arvestust. Praegu seiratakse hapniku sisaldust hus jrjepidevalt kolmes USA Vaikse ookeani vaatlusjaamas (Havai, San Diego ja Samoa) ning Austraalias (Cape-Grim). Ilmselt tuleb vlja arendada lemaailmne huhapniku seirevrk, mis hlmaks kiki mandreid ja kliimavtmeid ning vimaldaks koguda tetruid ldandmeid huhapnikus toimuvate muudatuste kohta.

Eriti huvitav lesanne on vlja selgitada radioltilise hapniku tekkimise vimalik osa Maa hapnikubilansis tnapeval, et koostatavad huhapniku bilansid oleksid tpsed.


1. Бгатов, Ваccили 1985. История кислорода земной атмосферы. Недра, Mocква: 88.

2. Energy Statistics Yearbook 1995, 1997. New York, United Nations.

3. Johnsen, Makfort 1990. The greenhouse effect. Aerosol Agel. 35 (1): 3842.

4. Lippmaa, Endel 1979. Elu olemusest, mttest ja tekkest. Kivi, Juhan (koost.). Teadus ja tnapev. Eesti Raamat, Tallinn: 113124.

5. Manning, Andrew C. et al. 2001. Interpreting Seasonal Cycles of Atmospheric Oxygen and Carbon Dioxide Concentration at American Samoa Observatory. Climate monitoring and Diagnostics Laboratory. Report No 25 (19981999). Boulder, Col.: 121127.

6. Мельников, Никoлай 2001. Экологические проблемы ХХI века и освоение недр. Kит, E. И. (ред.) Освоение недр и экологические проблемы взгляд в ХХI век. Издательство Академии горных наук: 2645.

7. Pihlak, Arno 1986. Meie igapevane hapnik. Eesti Loodus 37 (29), 2: 8590.

8. Pihlak, Arno 1991. Vaba hapnik maasgavusest. Eesti Loodus 42 (34), 3: 170171.

9. Pihlak, Arno 2000. Problem of oxygen: consumption, reproduction, and recources. Ecological Chemistry 9: 123142.

10. Pihlak, Arno-Toomas 2001. Miks ei tohi lubada asendada trollisid bussidega? Inimmju Tallinna keskkonnale IV. Teaduslik-rakendusliku konverentsi (22. november 2001. a.) materjalid. Tallinna Botaanikaaed, Tallinn: 2325.

11. Пихлак, Aрнo-Tooмac 2001. Проблема изучения и учета потребления кислорода атмосферы в промышленностию Открытые горные работы 1: 1218.

12. Pihlak, Arno-Toomas; Rattasepp, Malle 2002. Rahvusvahelise regionaalse koordinatsiooninupidamise Hapnik ja keskkond materjalid. Maailma Hapnikufond, Tallinn: 125.

13. Сидоренко, Светлана 1991. Органическое вещество и биолитогенные процессы в докембрии. (Труды ГИН АН СССР; Вып. 463) Наука, Mocква: 104.

14. Statistical Yearbook (19651995) 1997. New York, United Nations.

15. Thanaka, Kenneth 2000. Fountains of Youth. Science 288: 2325.

16. Вернадский, Владимир 1983. Очерки геохимии. Наука, Mocква: 422.

17. Вернадский, Владимир 1985. Проблемы биогеохимии. Труды биогеохимической лаборатории. Т. ХVI. Наука, Mocква: 320.


Arno-Toomas Pihlak (1926) on filosoofiadoktor, ttab keemilise ja bioloogilise fsika instituudis ning uurib maavarade isesttimist ja huhapniku probleeme.



Arno-Toomas Pihlak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012