Eesti Looduse fotovõistlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2006/10
Laanepüü, meie metsade põlisasukas

Nüüd, oktoobris, on kõige sobivam aeg pöörata tähelepanu meie metsade ühele põlisasukale: laanepüükuked on igaüks oma kodupiirkonnas ja teadvustavad vileviisiga liigikaaslasele, et koht on hõivatud.

Minge vaiksel sügishommikul oma meelismetsadesse, kus olete varem laanepüüd vurinal lendamas näinud. Tasa liikudes on üsna suur tõenäosus kuulda ka laanepüükuke vilelaulu muidu nii väheseks jäänud loodushäältega metsas. Veelgi huvitavam oleks imiteerida vilega seda laulu, meelitades kuke nõnda oma vaatevälja. Aga selleks on vaja varasemaid kogemusi või kogenud kaaslast.

Laanepüü lähimad sugulased ja levila. Laanepüü (Bonasa bonasia) on metsislane, kes elab meie metsades paikselt ja saab seal hakkama ka talvel, kui maapind on kaetud lumevaibaga.

Laanepüü kuulub Bonasa perekonda, milles on peale laanepüü veel kaks liiki: B. sewerzowi ja B. umbellus. Bonasa sewerzowi on väikese levilaga liik Hiina mäestikes: ta elab 2400–4000 meetri kõrgusel ü.m.p., taigatüüpi metsades. Tema väike levila ei puutu kusagil kokku teiste metsislaste levilatega. Bonasa umbellus elab Põhja-Ameerikas.

Laanepüül on väga ulatuslik levila Euraasias (#1), kus tal on kujunenud 11 alamliiki. Levila hõlmab peaaegu kogu Euraasia metsavööndi ning ületab suurtes jõeorgudes kohati põhjapolaarjoone, levides 68–69° põhjalaiuseni. Aasia lõunaosas küünib levila mõnel pool jõeorgudes metsastepi vööndisse.

Euroopas on laanepüü levila lõunapiir nihkunud viimasel ajal inimtegevuse tõttu põhja poole. Pidev levila ei jõuagi Kesk-Euroopasse, vaid katkeb seal, kus lõpevad Poola idaosa metsad. Kesk-Euroopas on laanepüü jäänud püsima vaid paiguti mäestike metsades.

Eestis elab alamliik Bonasa bonasia bonasia, kes asustab Skandinaavia maid, Venemaa Euroopa-osa loodepiirkonda ja Baltimaade põhjaosa.

Meie esivanemad kutsusid laanepüüd mitmeti, olenevalt piirkonnast: laanepüü, laaspüvi, laanelind, metspüü, metspüvi, kaasikupüvi, kuusepüü, kõrvepüü (kõrbeks nimetati meil vanasti suuri inimtühje metsalaamasid) [5].


Laanepüü on hakisuurune, kuid jässakama kehaga ja üsna väikese peaga. Isas- ja emaslinnud on ühesuurused, kaaluvad 320–410 grammi. Ka sulestik on neil enam-vähem ühesugune, kuid leidub ka selgesti eristatavaid tunnuseid.

Isaslinnu ülapool on tuhkhall, tumepruunide viirudega, pealtiiva kattesuled kastanpruunid, valgete tähnidega. Pikenenud kiirusulestik koondub pealael tutiks. Kurgualune on must, valge laia äärisega. Kogu alapool on valge, laiade poolkuukujuliste tumepruunide tähnidega. Keha küljed ja tiivad roostepruunid, tiibadel valged laigud. Hall tumedate tähnidega saba lõpeb laia musta vöödiga ja valkja äärisega. Nokk on mustjaspruun.

Emaslinnul on sulestiku heledamad kirjad tuhmimad, alapool tumedam kui isasel, kurgualune valkjashall ja ülapoolel valdab roostekarva toon.

Mõlemal sugupoolel on talvel varvastel narmad.

Pojad sarnanevad emaslinnuga, kuid kael on neil ühtlaselt pruun. Poegi saab eristada kaalu ja sulestiku põhjal kuni augusti lõpuni või septembri alguseni.

Laanepüü tegutseb aasta ringi nii maapinnal kui ka puudel. Lendab üsna madalalt ja kiirete tiivalöökidega, millest tekib omapärane vurin. Ülesehmatatult peitub puude võrasse.


Aastaring. Laanepüü on monogaamne liik: elab sigimisperioodil paaridena kindlas kodupiirkonnas. Püüpaari kodupiirkonna suurus oleneb biotoobist: Euroopa eri paigus kõigub see 1,5–25 hektari vahel.

Kevadel vallandub sugukihk isaslindudel märtsi keskpaiku. Mängima ja kodupiirkonda kaitsma hakkavad nad lume sulades. Isaslinnu mäng koosneb vilelaulust, mängulennust, mänguhüppest, sulestiku näitamise võtetest ja paarismängust emaslinnuga. Isalinnu vilelaul kõlab kõrges toonis: kahele pikale vilele (esimene pikem kui teine) järgnevad lühikesed helid üksteise järel kiires tempos. Kokku kestab üks vilelaul ligikaudu 2,5 sekundit. Eri lindude vilelaulus on isikupäraseid erisusi, eriti lõpuosas. Üks lind võib vilistada ka erisuguseid variatsioone [1].

Emaslinnu vile on lihtsam ja koosneb kolmest helist: esimene ja kolmas lühikesed, keskmine pikem.

Laanepüü hakkab meil munele tavaliselt aprilli teisel poolel. Täiskurna võib leida maikuu teisest dekaadist juuni keskpaigani. Pesa on väga lihtne: väike lohk maapinnal põõsa või puu all vooderdatakse kuivade puulehtede ja rohuga. Eestis on andmeid ka kolme pesa kohta kuuskedel, üks neist 4,2 meetri kõrgusel, kus laanepüü oli hõivanud vana viupesa, teised ligikaudu ühe meetri kõrgusel okstel vastu puutüve (Eerik Kumari andmekogu).

Täiskurnas on meil loendatud 4–13 muna. Keskmiselt 40 x 30 mm suurune muna on kreemja tausta ja pruunide täppidega. Emaslind haub 23–27 päeva.

Pojad on pesahülgajad: lahkuvad pesast kohe pärast koorumist ja hakkavad iseseisvalt putukaid sööma. Pesakonda juhib ema. Isa side pesakonnaga on tavaliselt nõrk, eri linnud käituvad ilmselt eri moodi. Suvel rändab ema koos poegadega tihti kodupiirkonnast välja marjamaadele.

Palju poegi saab esimestel elukuudel hukka. Aastatel 1978–2005 augustis tehtud metsislaste seireloenduse andmetel on laanepüü pesakonnas sel ajal keskmiselt neli poega [6]. Augusti lõpul hakkab pesakond lagunema: noored isaslinnud hajuvad varem kui noored emaslinnud.

Sügisel, septembris ja oktoobris, hõivavad laanepüü isaslinnud jälle kodupiirkonna, nagu teisedki meie metsislased, ja otsivad paarilise: nüüdki elavad nad paaridena kindlas kodupiirkonnas. Selline käitumine on tingitud kevadise ja sügisese päeva valgusperioodi sarnasusest. Valge päeva pikkus on kevadel oluline tegur sugulise aktiivsuse kujunemisel. Sügisel kõik kordub, ainult et siis nad ei sigi. Sügisel moodustunud paarid võivad jääda talveks kokku või hajuda.

Talvel elavad laanepüüd üksikult või paaridena. Harva, eeskätt headel toitumisaladel, koondutakse salkadesse.


Nõuded elupaigale. Laanepüü asustab mitmesuguseid metsakasvukohatüüpe, samuti eri koostise ja vanusega puistuid. Sigimisperioodil hõivatakse kodupiirkond eelistatult viljakamates niisketel muldadel kasvavates vanemates segametsades, kus järelkasvus või alusmetsas on noori kuuski ning alustaimestik on madal ja liigirikas. Kuuski on vaja varjeks, aga nad loovad ka soojema mikrokliima.

Laanepüü eelistusi peegeldab hästi aastatel 1986–1998 Jõgevamaal 26 km2 suurusel vaatlusalal tehtud kodupiirkonnametsade struktuuri analüüs (#2): kodupiirkondade paiknemise kevadel ja sügisel määrasin vileloendusega (imiteerisin metallvilega isaslinnu meloodiat). Kokku tegin neil aastatel kindlaks 309 laanepüü sigimisaegset kodupiirkonda ja analüüsisin nendes metsastruktuuri eri näitajaid.

Selgus, et kuigi laanepüü lepib väga erisuguste elupaikadega, eelistab ta siiski segapuistuid: laane-, salu- ja soometsi täiusega 0,7–0,8. Vanuselt sobivad vähemalt 40-aastased puistud. Laanepüü asustustihedus kõikus loendusaastatel kevaditi 4,8–15,2 lindu/km2.

Pärnumaal Nigula looduskaitseala ümbruses on laanepüü sobivamate elupaikadena kirjeldatud vanu eririndelisi metsi ( Indrek Tammekännu avaldamata andmed). Seal saadi terviklikus, majandustegevusest puutumata kaheksa ruutkilomeetri suuruses metsalaamas liigi asustustiheduseks üks paar 22 hektari kohta (ehk 9 lindu/km2). Selle alaga piirnevates majandusmetsades oli asustustihedus ligi kolm korda väiksem [7]. Niisiis oleneb laanepüü asustustihedus biotoopide kvaliteedist ja see võib eri piirkondades tunduvalt erineda.

Laanepüü on põhiliselt taimtoiduline, kuid toit on aastaajati erisugune. Talvel söövad nad peamiselt lehtpuude, eriti lepa ja kase pungi, suvel rohttaimede osi ja eeskätt marju. Ligikaudu 5% laanepüüde toidust on selgrootud loomad, kuid pojad toituvad kahel esimesel elunädalal ainult selgrootutest.

Marjade valmides laienebki laanepüü eluala marjamaadele, talvel aga eelistatakse lepa- ja kasepuistuid. Kevadel ja sügisel süüakse nii talvist kui ka suvist toitu.


Laanepüü asurkond Eestis. 18. sajandi II poolel ja 19. sajandi I poolel oli laanepüü Eesti- ja Liivimaal tavaline jahilind [2, 3]. 19. sajandi lõpul on mõnel pool märgitud arvukuse vähenemist [4, 8].

20. sajandi I poole andmed laanepüü arvukuse muutuste kohta on üsna lünklikud. Teame, et aastatel 1920–1935 arvukuse langust ei täheldatud. See ei ilmne ka loendusandmetes perioodil 1954–1974. Kuid samal ajal teame piirkondi, kus laanepüü arvukus on tänapäevaks hukatuslikult vähenenud võrreldes sellega, mis oli ligikaudu 70 aastat tagasi. Näiteks Klooga piirkonnas oli Lembit Enoki loenduste põhjal sügisel (avaldamata materjalid) aastatel 1936–1941 laanepüü asustustihedus 30–35 lindu/km2, kuid 1982. aastal oli seal alla 5 linnu/km2.

Metsislaste seireloenduse Eesti koondandmetest aastatel 1978–2005 ilmneb selgelt laanepüü arvukuse pikaajaline vähenemine (# 3). Praegu on laanepüü arvukus madalseisus. Ja see madalaseis on veninud tunduvalt pikemaks, kui oli aastatel 1984–1987. Lembit Enoki loendusandmetel oli Tartumaal endises Kärkna metskonnas laanepüü asustustihedus aastatel 1968–1985 vähenenud ligikaudu neli korda.

Eestis on laanepüü levinud kogu mandril. Saaremaalt oli see lind hävinud juba 19. sajandi II pooleks. Teda pole ka Hiiumaal, kus isegi ei teata, millal ta hävis. Praegu hindan laanepüü ligikaudset arvukust Eestis kevadisel ajal 20 000–30 000 linnule.


Ohud. Põhiline oht laanepüüle on praegusaegne hoogne metsaraie, peale selle ka looduslikud vaenlased.

Metsaraie tõttu kahanevad laanepüüle sobilikud elupaigad ja halveneb nende kvaliteet. Laanepüü eelistab vanemaid ja liigiliselt mitmekesiseid segametsi. Metsade killustamine võib pealegi olla soodne laanepüü vaenlastele, kelle arvukus seetõttu suureneb. Laanepüü põhilised vaenlased on metsnugis, metssiga, kährik, rebane ja kanakull.


Kaitse. Laanepüü on Eestis III kategooria kaitsealune liik. Kaitse eesmärk on aeglustada või peatada arvukuse vähenemine. Ohustatud liigina on laanepüü kantud Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa nimistusse.

Osa laanepüü elupaiku – need, mis paiknevad kaitsealadel – on meil väljaspool ohtu. Nüüd on vaja mõelda meetmetele, mida rakendades saaksime rahuldada laanepüü elupaiganõudlused ka tulundusmetsades.


1. Bergmann, Hans-Heiner et al. 1996. Die Haselhühner: Bonasa bonasia und B. Sewerzowi. Die Neue Brehm-Bücherei, 77. Magdeburg.


2. Fischer, Jacob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Köningsberg.


3. Hueck, Alexander Friedrich 1845. Darstellung der landwirthschaftlichen

Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig.


4. Koch, Oskar 1911. Übersicht über die Vögel Estlands. Reval und Leipzig.


5. Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn.


6. Viht, Ene 2005. Metsislaste seire. Käsikiri Eesti ornitoloogiaühingus.


7. Väli, Ülo 2005. 11 kaitsealust lindu – elupaigad ja nende kaitse. Hirundo

Supplementum 8. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.


8. Wasmuth, Paul 1908. Tabellarische Naturgeschichte der Säugetiere der

Ostseeprovinzen mit besonderer Berücksichtigung des Gouvernements

Estland. Reval.



ENE VIHT
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet