Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/10
Pool sajandit looduskaitserajal

Jaan Remmel on sndinud 28. mail 1934 Tallinnas. Keskhariduse omandas Tallinna reaalkoolis. Lpetas 1955 Tartu petajate instituudi bioloogia, geograafia ja joonistamise petajana ja 1960 Tartu likooli geograafina.

Ttanud 19611965 Paide koduloomuuseumi (praegune Jrvamaa muuseum) direktorina, 19651970 ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse inspektorina ja juhataja asetitjana, 19701990 Eesti loodusmuuseumi direktorina ning seejrel talu taastaja talunikuna. Eesti looduskaitse seltsi asutaja- ja auliige. Eesti looduseuurijate seltsi liige. Uurinud Limu jrve kinnikasvamist ning Limu jrve ja Lehmja tammiku linnustikku.

Fennofiil. Kaasa aidanud Eesti ja Soome metsameeste suhete taastamisele ning Soome looduskaitsjatega sprussidemete loomisele. Autasustatud suure looduskaitsemrgiga 1984 ja Valgethe medaliga 2002.

Eesti looduskaitse selts thistab novembris oma 40. snnipeva. Oled ks selle seltsi asutajaid. Mis ajendas toona sellist seltsi looma?

Tepoolest, olen ks seltsi 125 asutajaliikmest, nii nagu ksitleja isegi ning paljud teised Tartu lipilaste looduskaitseringi kasvandikud. Mu liikmepilet kannab jrjekorranumbrit 3.

Seltsi looma ajendas puhtpraktiline vajadus. Praegu ttab keskkonnaministeeriumis ja selle alluvuses sadu inimesi, ent looduskaitse valitsus, kus ma toona ttasin, pidi hakkama saama nelja-viie inimesega suure metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi koosseisus. Eesti oli aga sama suur kui praegu. Tsi, mnevrra lahedamaks lks siis, kui ka metsamajanduse ssteem llitati kohakaasluse alusel looduskaitsetle.

Lahendamist vajavaid probleeme sadas meile kaela aina rohkem ja rohkem igast Eesti nurgast. Et neid vhem tekiks, oli mistagi vaja mjusat selgitus- ja kasvatustd rahva hulgas, rohujuure tasandist kuni tippudeni vlja. Kuid selleks jid looduskaitse valitsuse jud napiks: lihtsalt ei judnud igale poole. Samal ajal oli kujunenud soodumus luua rahvast hariv selts, sest Tartu lipilaste looduskaitseringi mitme aastakigu vilistlased olid juba asunud tle le kogu Eesti, tugevdades oluliselt kohalike loodushuviliste jude.

Kust tuli konkreetne algatus?

Kes just esimesena ti kuuldavale looduskaitse seltsi loomise idee, on tagantjrele raske kindlaks teha. Ma ju ei tea kike, mida kneldi vi arutati Eestimaa eri kohtades. Kohalolijana saan jutustada vaid sellest, mis ulatus looduskaitse valitsuse tolleaegse vikese toa seinte vahele. Igatahes Hiie Kontor, toonane looduskaitse valitsuse juhataja asetitja, meenutab, et kord tuli valitsuse juhataja Heino Luik mtliku noga kuskilt Viljandi kandist ja, nagu oleks saanud sealt mingi vihje, tles:

Mis te arvate, kui ige teeks looduskaitse seltsi?

Teeme ra! tuli lakooniline vastus Hiie suust.

Ainult sel tingimusel, kui Jaan Eilart nustub seda vedama, lisas Heino Luik. Tunnistan, et samu mtteid oli keerelnud minugi peas.

Ka ministeeriumi juhtkond judis arusaamisele, et abi on vaja. Heino Luik on veendunud, et metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis tles esimesena looduskaitse seltsi loomise idee valju hlega vlja Ferdinand Kallo ministeeriumi kolleegiumi liige ning plaanimajanduse ja konoomika valitsuse juhataja. See juhtunud hel nupidamisel, kus minister Heino Teder, Heino Luik ja Ferdinand Kallo arutasid looduskaitse ksimusi.

Minister tutvustas looduskaitse seltsi asutamise plaani ENSV Ministrite Nukogu esimehe esimesele asetitjale Edgar Tnuristile, kes selle heaks kiitis. Nii oli antud roheline tee seltsi loomiseks .

Heino Luige mletamist mda polnud Jaan Eilart esialgu kuigi vaimustatud mttest asuda rajama ja seejrel juhtima looduskaitse seltsi. Ta vttis pisut mtlemisaega ja nustus siis kolmeaastase katseajaga. Tegelikult sai temast asendamatu ja armastatud Eesti looduskaitse seltsi juht kolmeks aastakmneks.


Kes olid seltsi asutamise juures?

24. oktoobril 1966 ilmus ENSV Ministrite Nukogu mrus nr. 445 Eesti NSV Looduskaitse Seltsi asutamise kohta. Sama kuupeva kandva ENSV

metsamajanduse ja looduskaitse ministri kskkirjaga nr. 104 loodi seltsi asutamist ette valmistav orgkomitee, kuhu kuulusid esimehena Jaan Eilart, sekretrina Hiie Kontor ja liikmetena Villem Voore, Erni Krusten, Ott Kangilaski, Olaf Schmeidt ja Jaan Remmel.

Meie pidime 1. novembriks 1966 vlja ttama seltsi phikirja kavandi ning valmistama ette materjalid seltsi asutamiskoosoleku kokkukutsumiseks. Teadja mrkab kindlasti, et juba orgkomitee liikmelisuses on kvasti tunda Jaan Eilarti ktt. Tegelikult oli Jaan ka phikirja peamine autor. Hiie Kontor osutus nutikaks redaktoriks ning phikirja hiilgavaks kaitsjaks juriidilises komisjonis.

Asutamiskonverents peeti 4. novembril 1966 pllumajandusministeeriumi saalis Tallinnas Laial tnaval. Sinna oli Jaan Eilart peale looduseinimeste ja mitmete asjameeste kokku kutsunud ka peaaegu kogu tolleaegse kultuurirahva koorekihi. Konverents valis seltsi esimeheks Edgar Tnuristi mehe, kellest oli meie looduskaitsele palju kasu ja kes hiljem phenduski looduskaitsele. Diplomaatilises mttes oli aga Edgar Tnurist ENSV Ministrite Nukogu esimehe esimese asetitjana seltsile lausa asendamatu. Looduskaitse seltsi tegevjuhiks selle aseesimehena valiti mistagi Jaan Eilart.


Tagantjrele meldes, kuidas sai see teoks ikkagi nii kibekhku ja komistamata?

See, et ametlik protsess trgeteta laabus, nitab, et eelnev lobit kike uut umbusaldavate partei- ja valitsusjuhtide hulgas oli olnud thus.

Aga mis komistamisse puutub, siis meenub mulle ka ks lbus vi igemini kahetsusvrne seik. Konverentsi organiseerimist oli kulgenud ladusalt, kuid paraku unustati kohale kutsuda fotograafid! Televisioon filmis sndmust kll usinasti, kuid kui tahtsin hiljem neilt tellida filmi koopiat, selgus, et see on kadunud ning lpuks vist hvinud nende filmoteegi plengus. Viimases hdas sai korraldatud lbiotsimine filmi monteerijate prgikastides ning enne leitigi mned pisitillukesed 16 mm filmilindist vlja ligatud praakkaadrid! Vhemalt minu teada on need ainsad silinud fotodokumendid looduskaitse seltsi asutamisest.

Viimase punkti Eesti looduskaitse seltsi loomisele pani ENSV Ministrite Nukogu mrus 25. jaanuarist 1967 nr. 32, millega kinnitati seltsi phikiri ning kus vast loodud seltsi ldine juhtimine ja tema tegevuse kontroll tehti lesandeks metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumile.

Tegelikult sai Jaan Eilart tegutsemiseks snagi vabad ked ning see kandis vib-olla rohkemgi vilja kui looduskaitse ametkond oodata oskas.

Mnikord on meedias ja kirjanduses valgustatud seltsi snnilugu pisut vralt. Tahaksin rhutada, et looduskaitse seltsi loomine polnud ainult he mehe, vaid terve meeskonna t. Loodu vga eduka tegevuse juhtimise au aga langeb kll peaaegu ainult hele mehele ja see oli Jaan Eilart.


Keda oodati seltsi liikmeks?

Seltsi liikmeteks oodati kiki normaalseid inimesi alates kaheksandast eluaastast, peale selle juriidiliste liikmetena majandeid, ettevtteid, asutusi, koole. Et liikmemaks tegevliikmetele oli vaid smboolne, loodeti oma tegevuse finantseerimisel peamiselt juriidiliste liikmete toetusele. Kui asutustele lhetati Edgar Tnuristi allkirjastatud ringkirjad soovitusega toetada looduskaitse seltsi liikmemaksuga ning tellida selle eest looduskaitselist juhendust ja abi, siis tulemused ei lasknud end kaua oodata. Kllap ei pidanud paljud sovhooside-kolhooside juhid vimalikuks mitte jrgida krge Toompea-lemuse soovitusi ning selts sai oma tegevuse arendamiseks peagi tugeva majandusliku phja. Looduskaitse seltsi 1967. aasta tegevuse aruandest nhtub, et aasta prast asutamist oli seal kokku 3726 liiget, neist tegevliikmeid 3012, noorliikmeid 586 ning juriidilisi liikmeid 128. Viimaste hulgas oli 25 metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi allasutust, 89 sovhoosi, 10 kolhoosi, 2 pllumajanduslikku katseasutust ja 1 tarbijate kooperatiiv.

Seltsi phieesmrgiks seati vimalikult laiade ringkondade ja hiskonnakihtide haaramine aktiivsesse looduskaitsesse.


Ise oled geograaf, kust prineb sinu loodusehuvi?

Olen ppinud Tartu likoolis fsilist geograafiat, maakeeli loodus-maateadust. See thendab seda, et pead olema natuke kursis kigi looduslike ilmingutega siin armsal maamunal, selle kohal ja sisemuses. Ja mul ongi olnud nn seista kogu elu loodusele lhedal.

Oma perekonnast olen ainuke, kes on end sidunud loodusteadustega. Mu vend oli andekas reaalainetes ja kva tehnikamees, est aga sai hoopis ajaloohuviline veterinaar. Kik meie eelnevad teadaolevad plvkonnad kuuluvad aga eesti maarahva hulka, ju siis kuskilt sealt see geen tuli.

Oma loodusehuvi lahvatamist mletan aga kll! Meil oli Rae algkoolis enne sda hea raamatukogu, mis paraku hvitati 1944. aasta sgisel, kui venelased tagasi tulid. Seal sattus mulle pihku ilusas kirjus kites Dmitri Kaigorodovi raamat Lindude riigist. Minule oli see raamat lausa lummav: tekkis vastupandamatu kirg kogeda ise kike seal kirjapandut ning tundma ppida raamatu tegelasteks olevaid linde.

Mu tublide vanemate teadmised selles valdkonnas olid sna napid ja tuli hakata omal kel asja uurima. Aga mul polnud linnuvaatlusteks nii vajalikku binoklit! 1944. aasta kevadsuvel pandi meie majja korterisse ks saksa leitnant. Ta viibis pikad pevad oma veosas, jttes meile tiesti vaba psu oma elamise, asjade ja dokumentide juurde. Me ei kasutanud seda usaldust kurjasti, kll aga laenasin mitmel korral tema vlibinoklit linnuvaatlusteks. Oi, milline mnu see oli! Esimene surmkindlalt mratud liik oli metsvint. Prast seda, kui de-vend kinkisid mulle esimese oma binokli, edenes mu uurimist juba pris libedalt. Nii see algas.

Hiljem kuulsin, et see sama raamat, mis ngi ilmavalgust juba 1892., eesti keeles 1923. aastal, on ratanud mne teisegi Eestimaa mehe.

Sama mjukat linnuraamatut ootaksin ka meie oma autoritelt.


Mis vis olla esimene tuge looduskaitsemttele ajal, mil see

miste ei olnud judnud veel igapevasesse knepruuki?

Kllap oli see minu kodukohas plise, rahvatraditsioonidega seotud Lehmja tammiku rige poolitamine AhtmeTallinna krgepingeliiniga neljakmnendate aastate lpul. Sel ajal oli Eesti Vabariigis arendatud looduskaitsest alles vaid mlestused ja teave ennesjaaegses kirjanduses, mida nukogude vim usinalt hvitas. Ka mina ei teadnud siis looduskaitsest suurt midagi. Ometi tekitas selline lagastamine ksimuse: kas testi pole vimalik vrt paiku kaitsta rikkumise vi hvitamise eest?

Looduskaitse miste selginemine algas minu jaoks prast astumist Tartu likooli 1955. aastal. Just siis algas looduskaitse sjajrgne rkamisaeg: mletatavasti loodi sel aastal teaduste akadeemia looduskaitsekomisjon. Mulle oli prdelise thtsusega tutvumine selle komisjoni noore teadussekretri Jaan Eilartiga. Olin kohal, kui tema eestvedamisel loodi 1958. aastal Tartu lipilaste looduskaitsering. Selles ringis saadud kogemused ja teadmised mrasid lplikult mu maailmavaate ja vib-olla edasise eluteegi. Samal aastal alustas taasilmumist ajakiri Eesti Loodus. Selle esimeses aastakigus ilmus ka minu esimene artikkel Lehmja tammiku kaitseks.


Kas tuleb meelde mni seik looduskaitsetst ajal, mil looduskaitsel

oli hoopis kitsam haare ja tnapevastega vrreldes teised valupunktid?

Eks algul oli peamine ikka see nn. klassikaline looduskaitse: tuli vlja selgitada ja kaitse alla vtta thelepanuvrsed ksikobjektid, kooslused ja alad, neid korrastada, hooldada ja nende kahjustajaid nahutada. Tartus niteks korrastasime lipilaste looduskaitseringi rahvaga muu hulgas Arukla koopaid. Kisime ka koolides sja kehtestatud looduskaitsepeval knelemas.

Nd juba vanadena mletame meie, toonased tudengid, tnuga paljusid harivaid ekskursioone loodusesse ja kultuurilooga seotud paikadesse Jaan Eilarti juhendusel. Nende retkede phimte oli: pi tundma ja austama oma maad ja selle loodust, sest millest sa lugu ei pea ega tunne, seda ei oska sa ka hoida.

Kui kuuekmnendate algul juba Paides ttasin, tuli meil rajooni looduskaitse komisjonis lahendada pris palju parkidega seotud ksimusi. Niteks nnestus meil vltida viimasel hetkel elektriliini lbivedamine Mo pargist. Ka reoveeprobleemid kerkisid pevakorda.

Vahel tuli ka pisut kavaldada. Esimest korda Jalgsemal kies avastasime Ansomardi talu maadelt vana kase, mille all armastanud lapseplves mngida vennad Johan ja Pero-August Pitka. Mistagi oli vaja see puu Eesti ajaloos thtsate meeste mlestuseks silitada! Aga Pitka nime ei tohtinud sel ajal suhugi vtta! Ega me siis vtnudki ja Pitkade kasest sai looduskaitseobjekt nimega Kahevenna kask. Selle nime all on ta minu teada kaitsenimistus tnini.


Kuidas suhtusid looduskaitsepetesse toonased majandusjuhid?

Kllaltki raske oli muuta tolleaegse juhtkonna suhtumist. Looduskaitsjaid kiputi pidama ttuteks krbesteks, kes segavad td. Mletan ht juhtumit. Kord, kui Paide rajooni kolhoosi- ja sovhoositootmise valitsuse juhataja Gustav Tnspoeg oli nupidamisele kutsunud kik oma alluvad direktorid ja esimehed, leidsime, et see on vimalus neid pisut ka looduskaitse poole pealt harida. Prast pikka kauplemist lubas Tnspoeg meile selleks pool tundi. Nupidamise ajal vhendati seda kmnele minutile ning lpuks soovitati meil oma jutt ra rkida suitsupausi ajal

Tnumeeles meenutan aga paljusid tolleaegseid Jrvamaa metsamehi, kes olid hingelt avatud looduskaitse phimtetele ning aitasid nu ja juga kaasa nende rakendamisele. Esimestena meenuvad Jrvamaa metsamajandi vaneminsener Viktor Kapp, peametsalem Vino Rei, inspektor Endel Esko ja Huuksi metsalem Olaf-Gunnar Schmeidt. Viimasest sai saatuse tahtel paljudeks aastateks mu relvavend ja hea sber. Paljude muude ettevtmiste krval tuli hiljem tema arvele paari looduskaitseala ja Eesti orhideekaitse klubi loomine. Ja ega siin ksitlejagi osa polnud tollases Paides looduskaitse juurutamisel thine: loogiline, phjendatud ja seega autoriteetne sna maksis.


Paidest viis tjrg sind Tallinna. Mida tegid seal?

1965. aastal kutsuti mind tle looduskaitse valitsusesse. Siis olin tunnistajaks looduskaitse problemaatika kiirele laienemisele: valupunktideks said niteks plevkivikarjride kuumaastikud, soode phjendamatu kuivendamine, heitveekoguste kiire suurenemine, gigantomaania pllulaamade rajamisel, veekogude eutrofeerumine mineraalvetiste ja snnikulga kontrollimatu kasutamise tagajrjel, mrkkemikaalide kasutuseeskirjade sage eiramine, misaparkide halb olukord jpm.

Kerkis vajadus uute kaitsealade jrele. Just kuuekmnendatel kisid ettevalmistustd su enda algatatud Krvemaa maastikukaitseala loomiseks. See plaan realiseerus paraku alles 1971. aastal, nii et enne juti Luna-Krvemaal metsakuivenduse sildi all paljugi rikkuda.

Aga igasugu loodust puudutavaid projekte hakkas tulema rohkem, kui minu kandevime lubas. Aga anda allkiri mingile paberile, mille sisu korralikult kontrollida ei judnud, ajas mul nrvi psti. Ja nii juhtuski, et kui mulle ootamatult tehti ettepanek asuda Eesti loodusmuuseumi etteotsa, vtsin selle prast tsist jrelekaalumist vastu.

See asutus oli mulle tuttav juba keskkoolipevilt, kui kisin muuseumis noorte loodusesprade ringis. Pealegi lubas mulle muuseumide hirm ja arm, otsene lemus Irene Rosenberg neljasilmavestluses, et ta ei laienda mulle parteisse astumise kohustust, mis ldiselt kaasnes muuseumide kui ideoloogiaasutuste juhi ametiga.

Algas pikk ja vrvikas periood minu elus. Ja seda majas, kus vahel kippus kummitama, kus maja lbiv WC hutustoru ajas kord naised paanikasse, sest hakkas kki vestlema ja andma Moskva pevauudiseid; kus kord lae all liikuv hguv kera kihutas vriseva kassatdi direktori kabinetti varjule ja kki vlja ilmunud rott vttis igal sel vaasist lilled ning ladus need korralikult kassatdi lauale ritta.

Aga omajagu peavalu phjustas ikkagi ideoloogia! Toon ainult he nite.

Mletatavasti vttis kord parteikongress vastu toitlustusprogrammi. Selle

elluviimisele pidid kaasa aitama ka muuseumid. Tuli teade, et loodusmuuseumi

sellealast td tuleb kontrollima partei keskkomitee esindaja Moskvast. Tundsin, et

olen plindris, sest saada miinus nii thtsas asjas thendanuks asutuse langemist

musta nimekirja ja sellele vastava thelepanu alla. Siis kki plahvatas: seenenitus!

Tuligi kontroll mnusa olemisega parteivanapapi. Seletasin siis talle, kui palju tonne

jb toiduaineid seentena metsa seetttu, et inimesed ei tunne neid. Meie anname oma

panuse, et inimesed lheksid metsa juba valgustatult. Vana sattus vaimustusse!


Aga teiselt poolt: kas sa polnud mitte ks esimesi sidemete loojaid Soome looduskaitsjatega ajal, mil meil lelahesuhteid eriti ei olnud?

Jaa, see oli veel looduskaitse valitsuses ttamise ajal. Minu mletamist mda sai mu sprus Soome looduskaitsjatega alguse 1967. aastal, kui mul ministeeriumi ametnikuna oli au klastada Helsingis Eesti suurt spra, Soome metsameest ja konsulit Eesti Vabariigis enne sda Emil Vesterist ning tema Phja-Krvemaalt prit abikaasat Leeni Vesterist, kes oli Eesti konsul Helsingis aastatel 19201927.

Soome sbrad korraldasid mulle siis kokkusaamise ka professor Reino Kalliolaga, kes oli Soomes samas ametis nagu Gustav Vilbaste enne sda Eestis: nad mlemad olid riigi looduskaitseinspektorid. Eesti Looduse lugejate jaoks oli selle kohtumise kaudne tulemus Reino Kalliola artikkel Soome soodest ja nende tulevikust (Eesti Loodus 1968, 8: 501504. Toim.). Aga kaugeltki kik ei linud toona libedalt.

1970. aastal kutsus Soome looduskaitseliit klla Eesti looduskaitse seltsi esinduse eesotsas Jaan Eilartiga. Meid suruti he tavalise siit lhtunud turismigrupi koosseisu. Soome vrustajad olid aga meile ette valmistanud erilise marsruudi, mis viinuks meid kaitsealadele, nad olid tellinud ja kinni maksnud selleks vajaliku siduki. Kui Jaan Eilart teatas turismigrupi KGB jrelevalve isikule meie kavatsusest lahku la, sattus see paanikasse ja keeldus. Soomlased olid sgavalt hmmeldunud, meil oli kohutavalt piinlik.

Pdsime hiljem asja korvata sellega, et viisime Eestisse tulnud Soome spru loodusesse ka vljaspool Tallinna, mis oli ka muidugi keelatud. Mnega neist, niteks Soome kuulsa Luonto Ilta mehega Veikko Neuvosega seovad meid sprussidemed vist surmani (Veiko Neuvose sellekohaseid mlestusi vt. Eesti Loodus 2004, 12: 1215. Toim.).


Millised on sinu arvates looduskaitse kige nrgemad kohad tnapeval?

Ma pole enam tmees, nii et kuigi looduskaitseprobleemid tulevad aeg-ajalt lausa koju ktte, saan arvamust avaldada ikkagi krvalseisjana.

Mulle tundub he nrgema kohana see, et kaitsealused territooriumid kuuluvad tnapeval suures osas eravaldusesse. Paljudel juhtudel ei oleks pidanud neid maid erastama, rastama ega mma. Need oleks tulnud igustatud subjektidele kompenseerida. Hea aeg ja vimalused lasti thja joosta.

Teiseks meie kaunid rannad. Sbrad Soomest on hoiatanud, et me ei kordaks nende viga: ei laseks kiki paremaid rannaalasid suvemaju tis kkitada. Nad on toonitanud, et ks Eesti looduse suurimaid vrtusi praegu on just kaunid vabad rannad. Aga mis meil toimub? Vaatasin Internetist niteks Valkla rannaalasid. Katastriksuste piirid jooksevad klg-klje krval otse merre. Kus on seal nd vaba rand?

Kolmandaks metsad: oli limalt nutikas hvitada sajandite jooksul vlja kujunenud metsavalvessteem ajal, kui riged metsavargused vapustasid peaaegu iga pev hiskonda; ja vita veel sealjuures, et ega metsavahtide ja nende kordonite kaotamine jrelevalvet nrgenda!

Rgitakse, et meil on eetikakriis. Kllap vist. Looduskaitsega seonduvalt meenub mulle hiljutine naftareostuses vaevlev lnerannik. Silme ette tuleb olukorda kaema sitnud vabariigi president ja keskkonnaminister saatjaskonnaga. Ja et lindude massilist surmaheitlust oleks toekam jlgida, oli neile otse randa serveeritud piknikulaud hrkude suupistetega ...

Looduskaitse tugevatest kohtadest ma siin ei rgi, neist rgib ajakirjandus niigi.



EESTI LOODUSKAITSE SELTSI ASUTAJALIIGET, GEOGRAAF JAAN REMMELIT KSITLENUD ANN MARVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012