Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/10
Pool sajandit looduskaitserajal

Jaan Remmel on sündinud 28. mail 1934 Tallinnas. Keskhariduse omandas Tallinna reaalkoolis. Lõpetas 1955 Tartu õpetajate instituudi bioloogia, geograafia ja joonistamise õpetajana ja 1960 Tartu ülikooli geograafina.

Töötanud 1961–1965 Paide koduloomuuseumi (praegune Järvamaa muuseum) direktorina, 1965–1970 ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse inspektorina ja juhataja asetäitjana, 1970–1990 Eesti loodusmuuseumi direktorina ning seejärel talu taastaja talunikuna. Eesti looduskaitse seltsi asutaja- ja auliige. Eesti looduseuurijate seltsi liige. Uurinud Limu järve kinnikasvamist ning Limu järve ja Lehmja tammiku linnustikku.

Fennofiil. Kaasa aidanud Eesti ja Soome metsameeste suhete taastamisele ning Soome looduskaitsjatega sõprussidemete loomisele. Autasustatud suure looduskaitsemärgiga 1984 ja Valgetähe medaliga 2002.

Eesti looduskaitse selts tähistab novembris oma 40. sünnipäeva. Oled üks selle seltsi asutajaid. Mis ajendas toona sellist seltsi looma?

Tõepoolest, olen üks seltsi 125 asutajaliikmest, nii nagu küsitleja isegi ning paljud teised Tartu üliõpilaste looduskaitseringi kasvandikud. Mu liikmepilet kannab järjekorranumbrit 3.

Seltsi looma ajendas puhtpraktiline vajadus. Praegu töötab keskkonnaministeeriumis ja selle alluvuses sadu inimesi, ent looduskaitse valitsus, kus ma toona töötasin, pidi hakkama saama nelja-viie inimesega suure metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi koosseisus. Eesti oli aga sama suur kui praegu. Tõsi, mõnevõrra lahedamaks läks siis, kui ka metsamajanduse süsteem lülitati “kohakaasluse alusel” looduskaitsetööle.

Lahendamist vajavaid probleeme sadas meile kaela aina rohkem ja rohkem igast Eesti nurgast. Et neid vähem tekiks, oli mõistagi vaja mõjusat selgitus- ja kasvatustööd rahva hulgas, rohujuure tasandist kuni tippudeni välja. Kuid selleks jäid looduskaitse valitsuse jõud napiks: lihtsalt ei jõudnud igale poole. Samal ajal oli kujunenud soodumus luua rahvast hariv selts, sest Tartu üliõpilaste looduskaitseringi mitme aastakäigu vilistlased olid juba asunud tööle üle kogu Eesti, tugevdades oluliselt kohalike loodushuviliste jõude.

Kust tuli konkreetne algatus?

Kes just esimesena tõi kuuldavale looduskaitse seltsi loomise idee, on tagantjärele raske kindlaks teha. Ma ju ei tea kõike, mida kõneldi või arutati Eestimaa eri kohtades. Kohalolijana saan jutustada vaid sellest, mis ulatus looduskaitse valitsuse tolleaegse väikese toa seinte vahele. Igatahes Hiie Kontor, toonane looduskaitse valitsuse juhataja asetäitja, meenutab, et kord tuli valitsuse juhataja Heino Luik mõtliku näoga kuskilt Viljandi kandist ja, nagu oleks saanud sealt mingi vihje, ütles:

“Mis te arvate, kui õige teeks looduskaitse seltsi?”

“Teeme ära!” tuli lakooniline vastus Hiie suust.

“Ainult sel tingimusel, kui Jaan Eilart nõustub seda vedama,” lisas Heino Luik. Tunnistan, et samu mõtteid oli keerelnud minugi peas.

Ka ministeeriumi juhtkond jõudis arusaamisele, et abi on vaja. Heino Luik on veendunud, et metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis ütles esimesena looduskaitse seltsi loomise idee valju häälega välja Ferdinand Kallo – ministeeriumi kolleegiumi liige ning plaanimajanduse ja ökonoomika valitsuse juhataja. See juhtunud ühel nõupidamisel, kus minister Heino Teder, Heino Luik ja Ferdinand Kallo arutasid looduskaitse küsimusi.

Minister tutvustas looduskaitse seltsi asutamise plaani ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimesele asetäitjale Edgar Tõnuristile, kes selle heaks kiitis. Nii oli antud roheline tee seltsi loomiseks .

Heino Luige mäletamist mööda polnud Jaan Eilart esialgu kuigi vaimustatud mõttest asuda rajama ja seejärel juhtima looduskaitse seltsi. Ta võttis pisut mõtlemisaega ja nõustus siis kolmeaastase katseajaga. Tegelikult sai temast asendamatu ja armastatud Eesti looduskaitse seltsi juht kolmeks aastakümneks.


Kes olid seltsi asutamise juures?

24. oktoobril 1966 ilmus ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 445 “Eesti NSV Looduskaitse Seltsi asutamise kohta”. Sama kuupäeva kandva ENSV

metsamajanduse ja looduskaitse ministri käskkirjaga nr. 104 loodi seltsi asutamist ette valmistav orgkomitee, kuhu kuulusid esimehena Jaan Eilart, sekretärina Hiie Kontor ja liikmetena Villem Voore, Erni Krusten, Ott Kangilaski, Olaf Schmeidt ja Jaan Remmel.

Meie pidime 1. novembriks 1966 välja töötama seltsi põhikirja kavandi ning valmistama ette materjalid seltsi asutamiskoosoleku kokkukutsumiseks. Teadja märkab kindlasti, et juba orgkomitee liikmelisuses on kõvasti tunda Jaan Eilarti kätt. Tegelikult oli Jaan ka põhikirja peamine autor. Hiie Kontor osutus nutikaks redaktoriks ning põhikirja hiilgavaks kaitsjaks juriidilises komisjonis.

Asutamiskonverents peeti 4. novembril 1966 põllumajandusministeeriumi saalis Tallinnas Laial tänaval. Sinna oli Jaan Eilart peale looduseinimeste ja mitmete asjameeste kokku kutsunud ka peaaegu kogu tolleaegse kultuurirahva koorekihi. Konverents valis seltsi esimeheks Edgar Tõnuristi – mehe, kellest oli meie looduskaitsele palju kasu ja kes hiljem pühenduski looduskaitsele. Diplomaatilises mõttes oli aga Edgar Tõnurist ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitjana seltsile lausa asendamatu. Looduskaitse seltsi tegevjuhiks selle aseesimehena valiti mõistagi Jaan Eilart.


Tagantjärele mõeldes, kuidas sai see teoks ikkagi nii kibekähku ja komistamata?

See, et ametlik protsess tõrgeteta laabus, näitab, et eelnev lobitöö kõike uut umbusaldavate partei- ja valitsusjuhtide hulgas oli olnud tõhus.

Aga mis komistamisse puutub, siis meenub mulle ka üks lõbus või õigemini kahetsusväärne seik. Konverentsi organiseerimistöö oli kulgenud ladusalt, kuid paraku unustati kohale kutsuda fotograafid! Televisioon filmis sündmust küll usinasti, kuid kui tahtsin hiljem neilt tellida filmi koopiat, selgus, et see on kadunud ning lõpuks vist hävinud nende filmoteegi põlengus. Viimases hädas sai korraldatud “läbiotsimine” filmi monteerijate prügikastides ning ennäe – leitigi mõned pisitillukesed 16 mm filmilindist välja lõigatud praakkaadrid! Vähemalt minu teada on need ainsad säilinud fotodokumendid looduskaitse seltsi asutamisest.

Viimase punkti Eesti looduskaitse seltsi loomisele pani ENSV Ministrite Nõukogu määrus 25. jaanuarist 1967 nr. 32, millega kinnitati seltsi põhikiri ning kus vast loodud seltsi üldine juhtimine ja tema tegevuse kontroll tehti ülesandeks metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumile.

Tegelikult sai Jaan Eilart tegutsemiseks üsnagi vabad käed ning see kandis võib-olla rohkemgi vilja kui looduskaitse ametkond oodata oskas.

Mõnikord on meedias ja kirjanduses valgustatud seltsi sünnilugu pisut vääralt. Tahaksin rõhutada, et looduskaitse seltsi loomine polnud ainult ühe mehe, vaid terve meeskonna töö. Loodu väga eduka tegevuse juhtimise au aga langeb küll peaaegu ainult ühele mehele ja see oli Jaan Eilart.


Keda oodati seltsi liikmeks?

Seltsi liikmeteks oodati kõiki normaalseid inimesi alates kaheksandast eluaastast, peale selle juriidiliste liikmetena majandeid, ettevõtteid, asutusi, koole. Et liikmemaks tegevliikmetele oli vaid sümboolne, loodeti oma tegevuse finantseerimisel peamiselt juriidiliste liikmete toetusele. Kui asutustele lähetati Edgar Tõnuristi allkirjastatud ringkirjad soovitusega toetada looduskaitse seltsi liikmemaksuga ning tellida selle eest looduskaitselist juhendust ja abi, siis tulemused ei lasknud end kaua oodata. Küllap ei pidanud paljud sovhooside-kolhooside juhid võimalikuks mitte järgida kõrge Toompea-ülemuse soovitusi ning selts sai oma tegevuse arendamiseks peagi tugeva majandusliku põhja. Looduskaitse seltsi 1967. aasta tegevuse aruandest nähtub, et aasta pärast asutamist oli seal kokku 3726 liiget, neist tegevliikmeid 3012, noorliikmeid 586 ning juriidilisi liikmeid 128. Viimaste hulgas oli 25 metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi allasutust, 89 sovhoosi, 10 kolhoosi, 2 põllumajanduslikku katseasutust ja 1 tarbijate kooperatiiv.

Seltsi põhieesmärgiks seati võimalikult laiade ringkondade ja ühiskonnakihtide haaramine aktiivsesse looduskaitsesse.


Ise oled geograaf, kust pärineb sinu loodusehuvi?

Olen õppinud Tartu ülikoolis füüsilist geograafiat, maakeeli loodus-maateadust. See tähendab seda, et pead olema natuke kursis kõigi looduslike ilmingutega siin armsal maamunal, selle kohal ja sisemuses. Ja mul ongi olnud õnn seista kogu elu loodusele lähedal.

Oma perekonnast olen ainuke, kes on end sidunud loodusteadustega. Mu vend oli andekas reaalainetes ja kõva tehnikamees, õest aga sai hoopis ajaloohuviline veterinaar. Kõik meie eelnevad teadaolevad põlvkonnad kuuluvad aga eesti maarahva hulka, ju siis kuskilt sealt see geen tuli.

Oma loodusehuvi lahvatamist mäletan aga küll! Meil oli Rae algkoolis enne sõda hea raamatukogu, mis paraku hävitati 1944. aasta sügisel, kui venelased tagasi tulid. Seal sattus mulle pihku ilusas kirjus köites Dmitri Kaigorodovi raamat “Lindude riigist”. Minule oli see raamat lausa lummav: tekkis vastupandamatu kirg kogeda ise kõike seal kirjapandut ning tundma õppida raamatu tegelasteks olevaid linde.

Mu tublide vanemate teadmised selles valdkonnas olid üsna napid ja tuli hakata omal käel asja uurima. Aga mul polnud linnuvaatlusteks nii vajalikku binoklit! 1944. aasta kevadsuvel pandi meie majja korterisse üks saksa leitnant. Ta viibis pikad päevad oma väeosas, jättes meile täiesti vaba pääsu oma elamise, asjade ja dokumentide juurde. Me ei kasutanud seda usaldust kurjasti, küll aga “laenasin” mitmel korral tema välibinoklit linnuvaatlusteks. Oi, milline mõnu see oli! Esimene surmkindlalt määratud liik oli metsvint. Pärast seda, kui õde-vend kinkisid mulle esimese oma binokli, edenes mu “uurimistöö” juba päris libedalt. Nii see algas.

Hiljem kuulsin, et see sama raamat, mis nägi ilmavalgust juba 1892., eesti keeles 1923. aastal, on äratanud mõne teisegi Eestimaa mehe.

Sama mõjukat linnuraamatut ootaksin ka meie oma autoritelt.


Mis võis olla esimene tõuge looduskaitsemõttele ajal, mil see

mõiste ei olnud jõudnud veel igapäevasesse kõnepruuki?

Küllap oli see minu kodukohas põlise, rahvatraditsioonidega seotud Lehmja tammiku räige poolitamine Ahtme–Tallinna kõrgepingeliiniga neljakümnendate aastate lõpul. Sel ajal oli Eesti Vabariigis arendatud looduskaitsest alles vaid mälestused ja teave ennesõjaaegses kirjanduses, mida nõukogude võim usinalt hävitas. Ka mina ei teadnud siis looduskaitsest suurt midagi. Ometi tekitas selline lagastamine küsimuse: kas tõesti pole võimalik väärt paiku kaitsta rikkumise või hävitamise eest?

Looduskaitse mõiste selginemine algas minu jaoks pärast astumist Tartu ülikooli 1955. aastal. Just siis algas looduskaitse sõjajärgne ärkamisaeg: mäletatavasti loodi sel aastal teaduste akadeemia looduskaitsekomisjon. Mulle oli pöördelise tähtsusega tutvumine selle komisjoni noore teadussekretäri Jaan Eilartiga. Olin kohal, kui tema eestvedamisel loodi 1958. aastal Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Selles ringis saadud kogemused ja teadmised määrasid lõplikult mu maailmavaate ja võib-olla edasise eluteegi. Samal aastal alustas taasilmumist ajakiri Eesti Loodus. Selle esimeses aastakäigus ilmus ka minu esimene artikkel – Lehmja tammiku kaitseks.


Kas tuleb meelde mõni seik looduskaitsetööst ajal, mil looduskaitsel

oli hoopis kitsam haare ja tänapäevastega võrreldes teised valupunktid?

Eks algul oli peamine ikka see nn. klassikaline looduskaitse: tuli välja selgitada ja kaitse alla võtta tähelepanuväärsed üksikobjektid, kooslused ja alad, neid korrastada, hooldada ja nende kahjustajaid nahutada. Tartus näiteks korrastasime üliõpilaste looduskaitseringi rahvaga muu hulgas Aruküla koopaid. Käisime ka koolides äsja kehtestatud looduskaitsepäeval kõnelemas.

Nüüd juba vanadena mäletame meie, toonased tudengid, tänuga paljusid harivaid ekskursioone loodusesse ja kultuurilooga seotud paikadesse Jaan Eilarti juhendusel. Nende retkede põhimõte oli: õpi tundma ja austama oma maad ja selle loodust, sest millest sa lugu ei pea ega tunne, seda ei oska sa ka hoida.

Kui kuuekümnendate algul juba Paides töötasin, tuli meil rajooni looduskaitse komisjonis lahendada päris palju parkidega seotud küsimusi. Näiteks õnnestus meil vältida viimasel hetkel elektriliini läbivedamine Mäo pargist. Ka reoveeprobleemid kerkisid päevakorda.

Vahel tuli ka pisut kavaldada. Esimest korda Jalgsemal käies avastasime Ansomardi talu maadelt vana kase, mille all armastanud lapsepõlves mängida vennad Johan ja Peäro-August Pitka. Mõistagi oli vaja see puu Eesti ajaloos tähtsate meeste mälestuseks säilitada! Aga Pitka nime ei tohtinud sel ajal suhugi võtta! Ega me siis võtnudki ja Pitkade kasest sai looduskaitseobjekt nimega Kahevenna kask. Selle nime all on ta minu teada kaitsenimistus tänini.


Kuidas suhtusid looduskaitsepüüetesse toonased majandusjuhid?

Küllaltki raske oli muuta tolleaegse juhtkonna suhtumist. Looduskaitsjaid kiputi pidama tüütuteks kärbesteks, kes segavad tööd. Mäletan üht juhtumit. Kord, kui Paide rajooni kolhoosi- ja sovhoositootmise valitsuse juhataja Gustav Tõnspoeg oli nõupidamisele kutsunud kõik oma alluvad direktorid ja esimehed, leidsime, et see on võimalus neid pisut ka looduskaitse poole pealt harida. Pärast pikka kauplemist lubas Tõnspoeg meile selleks pool tundi. Nõupidamise ajal vähendati seda kümnele minutile ning lõpuks soovitati meil oma jutt ära rääkida suitsupausi ajal …

Tänumeeles meenutan aga paljusid tolleaegseid Järvamaa metsamehi, kes olid hingelt avatud looduskaitse põhimõtetele ning aitasid nõu ja jõuga kaasa nende rakendamisele. Esimestena meenuvad Järvamaa metsamajandi vaneminsener Viktor Kapp, peametsaülem Väino Rei, inspektor Endel Esko ja Huuksi metsaülem Olaf-Gunnar Schmeidt. Viimasest sai saatuse tahtel paljudeks aastateks mu “relvavend” ja hea sõber. Paljude muude ettevõtmiste kõrval tuli hiljem tema arvele paari looduskaitseala ja Eesti orhideekaitse klubi loomine. Ja ega siin küsitlejagi osa polnud tollases Paides looduskaitse juurutamisel tühine: loogiline, põhjendatud ja seega autoriteetne sõna maksis.


Paidest viis tööjärg sind Tallinna. Mida tegid seal?

1965. aastal kutsuti mind tööle looduskaitse valitsusesse. Siis olin tunnistajaks looduskaitse problemaatika kiirele laienemisele: valupunktideks said näiteks põlevkivikarjääride kuumaastikud, soode põhjendamatu kuivendamine, heitveekoguste kiire suurenemine, gigantomaania põllulaamade rajamisel, veekogude eutrofeerumine mineraalväetiste ja sõnnikuläga kontrollimatu kasutamise tagajärjel, mürkkemikaalide kasutuseeskirjade sage eiramine, mõisaparkide halb olukord jpm.

Kerkis vajadus uute kaitsealade järele. Just kuuekümnendatel käisid ettevalmistustööd su enda algatatud Kõrvemaa maastikukaitseala loomiseks. See plaan realiseerus paraku alles 1971. aastal, nii et enne jõuti Lõuna-Kõrvemaal metsakuivenduse sildi all paljugi rikkuda.

Aga igasugu loodust puudutavaid projekte hakkas tulema rohkem, kui minu kandevõime lubas. Aga anda allkiri mingile paberile, mille sisu korralikult kontrollida ei jõudnud, ajas mul närvi püsti. Ja nii juhtuski, et kui mulle ootamatult tehti ettepanek asuda Eesti loodusmuuseumi etteotsa, võtsin selle pärast tõsist järelekaalumist vastu.

See asutus oli mulle tuttav juba keskkoolipäevilt, kui käisin muuseumis noorte loodusesõprade ringis. Pealegi lubas mulle muuseumide hirm ja arm, otsene ülemus Irene Rosenberg neljasilmavestluses, et ta ei laienda mulle parteisse astumise kohustust, mis üldiselt kaasnes muuseumide kui ideoloogiaasutuste juhi ametiga.

Algas pikk ja värvikas periood minu elus. Ja seda majas, kus vahel kippus kummitama, kus maja läbiv WC õhutustoru ajas kord naised paanikasse, sest hakkas äkki vestlema ja andma Moskva päevauudiseid; kus kord lae all liikuv hõõguv kera kihutas väriseva kassatädi direktori kabinetti varjule ja äkki välja ilmunud rott võttis igal öösel vaasist lilled ning ladus need korralikult kassatädi lauale ritta.

Aga omajagu peavalu põhjustas ikkagi ideoloogia! Toon ainult ühe näite.

Mäletatavasti võttis kord parteikongress vastu toitlustusprogrammi. Selle

elluviimisele pidid kaasa aitama ka muuseumid. Tuli teade, et loodusmuuseumi

sellealast tööd tuleb kontrollima partei keskkomitee esindaja Moskvast. Tundsin, et

olen plindris, sest saada miinus nii “tähtsas” asjas tähendanuks asutuse langemist

musta nimekirja ja sellele vastava tähelepanu alla. Siis äkki plahvatas: seenenäitus!

Tuligi kontroll – mõnusa olemisega parteivanapapi. Seletasin siis talle, kui palju tonne

jääb toiduaineid seentena metsa seetõttu, et inimesed ei tunne neid. Meie anname oma

panuse, et inimesed läheksid metsa juba valgustatult. Vana sattus vaimustusse!


Aga teiselt poolt: kas sa polnud mitte üks esimesi sidemete loojaid Soome looduskaitsjatega ajal, mil meil ülelahesuhteid eriti ei olnud?

Jaa, see oli veel looduskaitse valitsuses töötamise ajal. Minu mäletamist mööda sai mu sõprus Soome looduskaitsjatega alguse 1967. aastal, kui mul ministeeriumi ametnikuna oli au külastada Helsingis Eesti suurt sõpra, Soome metsameest ja konsulit Eesti Vabariigis enne sõda Emil Vesterist ning tema Põhja-Kõrvemaalt pärit abikaasat Leeni Vesterist, kes oli Eesti konsul Helsingis aastatel 1920–1927.

Soome sõbrad korraldasid mulle siis kokkusaamise ka professor Reino Kalliolaga, kes oli Soomes samas ametis nagu Gustav Vilbaste enne sõda Eestis: nad mõlemad olid riigi looduskaitseinspektorid. Eesti Looduse lugejate jaoks oli selle kohtumise kaudne tulemus Reino Kalliola artikkel Soome soodest ja nende tulevikust (Eesti Loodus 1968, 8: 501–504. Toim.). Aga kaugeltki kõik ei läinud toona libedalt.

1970. aastal kutsus Soome looduskaitseliit külla Eesti looduskaitse seltsi esinduse eesotsas Jaan Eilartiga. Meid suruti ühe tavalise siit lähtunud turismigrupi koosseisu. Soome võõrustajad olid aga meile ette valmistanud erilise marsruudi, mis viinuks meid kaitsealadele, nad olid tellinud ja kinni maksnud selleks vajaliku sõiduki. Kui Jaan Eilart teatas turismigrupi KGB järelevalve isikule meie kavatsusest lahku lüüa, sattus see paanikasse ja keeldus. Soomlased olid sügavalt hämmeldunud, meil oli kohutavalt piinlik.

Püüdsime hiljem asja korvata sellega, et viisime Eestisse tulnud Soome sõpru loodusesse ka väljaspool Tallinna, mis oli ka muidugi keelatud. Mõnega neist, näiteks Soome kuulsa Luonto Ilta mehega Veikko Neuvosega seovad meid sõprussidemed vist surmani (Veiko Neuvose sellekohaseid mälestusi vt. Eesti Loodus 2004, 12: 12–15. Toim.).


Millised on sinu arvates looduskaitse kõige nõrgemad kohad tänapäeval?

Ma pole enam töömees, nii et kuigi looduskaitseprobleemid tulevad aeg-ajalt lausa koju kätte, saan arvamust avaldada ikkagi kõrvalseisjana.

Mulle tundub ühe nõrgema kohana see, et kaitsealused territooriumid kuuluvad tänapäeval suures osas eravaldusesse. Paljudel juhtudel ei oleks pidanud neid maid erastama, ärastama ega müüma. Need oleks tulnud õigustatud subjektidele kompenseerida. Hea aeg ja võimalused lasti tühja joosta.

Teiseks meie kaunid rannad. Sõbrad Soomest on hoiatanud, et me ei kordaks nende viga: ei laseks kõiki paremaid rannaalasid suvemaju täis kükitada. Nad on toonitanud, et üks Eesti looduse suurimaid väärtusi praegu on just kaunid vabad rannad. Aga mis meil toimub? Vaatasin Internetist näiteks Valkla rannaalasid. Katastriüksuste piirid jooksevad külg-külje kõrval otse merre. Kus on seal nüüd vaba rand?

Kolmandaks metsad: oli ülimalt “nutikas” hävitada sajandite jooksul välja kujunenud metsavalvesüsteem ajal, kui räiged metsavargused vapustasid peaaegu iga päev ühiskonda; ja väita veel sealjuures, et ega metsavahtide ja nende kordonite kaotamine järelevalvet nõrgenda!

Räägitakse, et meil on eetikakriis. Küllap vist. Looduskaitsega seonduvalt meenub mulle hiljutine naftareostuses vaevlev läänerannik. Silme ette tuleb olukorda kaema sõitnud vabariigi president ja keskkonnaminister saatjaskonnaga. Ja et lindude massilist surmaheitlust oleks toekam jälgida, oli neile otse randa serveeritud piknikulaud hõrkude suupistetega ...

Looduskaitse tugevatest kohtadest ma siin ei räägi, neist räägib ajakirjandus niigi.



EESTI LOODUSKAITSE SELTSI ASUTAJALIIGET, GEOGRAAF JAAN REMMELIT KÜSITLENUD ANN MARVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012