Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2006/10
Hiiumaa kui soomustatud sõjalaev

Meie suuruselt teist saart Hiiumaad võiks nimetada ka soomuslaevaks või merekindluseks. See kõlab ehk pisut võimsalt, kuid militaarse maiguga ajalugu on saarele jätnud hulga mälestusi.

Ehkki Hiiumaad on läbi aegade tuntud väga rahumeelsete pühade hiite päeva- ehk päikesesaarena, võib teda pidada ka kindlussaareks, sest Esimese ja Teise maailmasõja tarvis on siia ehitatud omajagu rannakaitsepatareisid. Neid on saare põhjaosas lausa viis, idas üks, läänes kolm ja lõunas samuti kolm – kokku üle saja raudbetoonrajatise, peale nende veel kümmekond kuulipildujate tulepunkti ehk dossi saare rannikul. Õnneks, või huviliste jaoks hoopis kahjuks, on raudbetooniga kaitstud “rauaränka” jäänud alles suhteliselt vähe – nii on inimene sellel saarel toimetanud Eesti Vabariigi, Saksa ja Vene okupatsiooni ajal ning metalliahnel tänapäeval. Ometi leidub veel palju huvitavat nii maa peal kui ka sees.

Kahtlemata lisab militaarne minevik saarele põnevust. Selle uurimise ja näitamisega tegeleb Hiiumaa maakonnamuuseum ja aasta tagasi loodud Hiiumaa militaarajaloo selts.


Hiiumaast saab sõjasaar. Esimeste kindlusrajatiste hulka Hiiumaa ajaloos kuuluvad Pühalepa ja Käina keskaegsed kindlustatud kirikud ning Valipe mõisamaja 13.–16. sajandist.

Tõeliselt suurtesse sõjaplaanidesse tõmmati Hiiumaa aga alles 19. sajandi lõpus, kui hakati kavandama hiiglaslikku Peterburi merekaitse positsiooni – imperaator Peeter Suure merekindlust, mille eelpositsiooniks sai Hiiumaa [1]. Saarel jõuti seda rajama hakata siiski alles Esimese maailmasõja ajal 1914–1917. Oma põhieesmärgi rannapatareid täitsid: koos ligikaudu 80 kilomeetri kaugusel oleva Hanko patareidega sulgesid need allveelaevu takistava võrgu ja miinivööndite abil Soome lahe, mistõttu Saksa laevastikul ei olnud võimalik rünnata Peterburi merelt.

Rannasuurtükipatareisid oli võimalik rajada ainult siis, kui oli hea sadamakoht ja sealt patareidesse viiv raudtee. Nõnda ehitati Hiiumaa strateegiliselt tähtsaimasse kohta Tahkuna poolsaarele juba 1914. aastal ligi kuus kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed (rööbaste vahe 750 mm), mis kulges Lehtma sadamast Tahkunasse ehk siis tulevaste patareide asukohta [2]. Järgmisel aastal käis Hiiumaal ehitusuuringute meeskond ja ehitustööd algasid. Kuna sõda oli juba täies hoos ja Saksa väed liikusid maad mööda edasi võrdlemisi nobedalt, siis jõuti enamikus patareides valmis teha ainult hädapärased rajatised. Vaatleme neid siin alguses ükshaaval ja tähtsuse järjekorras.


Eelpositsioon Tahkuna–Hanko. Selle lõunatiib hõlmas kolme rannapatareid, millest kaks paiknesid Hiiumaal. Neist esimene oli 39. raske rannapatarei: IV–305/52 (IV –relvade arv patareis; 305 – relva kaliiber millimeetrites; 52 – toru pikkus kaliibrites), laskekaugusega 140–152 kaabeltaud (kblt) ehk 26–28 kilomeetrit.

Aastail 1916–1917 jõuti paigaldada ligikaudu 1700 m3 raudbetooni, mis oli umbes 12% kavandatust (14 200 m3) [3]. Praegusajal võib metsa all näha raudteetammi, nelja relva muljetavaldavaid hiigelaluseid, juhtimiskeskuse varemeid, kivipurusti ja elektrijaama alust, mitut palkidest rajatud punkrite asukohta. Neli 12-tollist (305 mm) suurtükki olid paigaldatud paaridena, vahekaugusega 30 sülda ehk 64 meetrit, paaride vahe ulatus 110 meetrini. Suurtükid paiknesid kõrgetes kerge terassoomusega nn. pooltornides. Tornide alused, mis nüüdisajal meenutavad esmapilgul maandunud UFO-sid, valati raudbetoonist. Nende läbimõõt ulatus 15 meetrini ja sügavus maa sees 4 meetrini, selle alla jäi 30–40 cm paksune raudkivivundament. Aluse ülaosa on 60 cm kõrgune tüvikoonus, mille peal asuvad 30 ankrupolti torni kinnitamiseks. Poldiringi läbimõõt on pisut üle kolme meetri.

Kogu seda massiivset rajatist oli vaja selleks, et 12-tolliseid ehk 305 mm mürske tulistav suurtükk paigal püsiks. Suurtükitoru pikkus oli 15 meetrit, see kaalus 50 tonni. Mürsk ise oli 450 kilo raske ja selle laenguks kulus 130–160 kg püssirohtu. Tänapäeval on välja arvutatud ühe lasu maksumus, mis ulatub 10 000 euroni ehk peaaegu 160 000 Eesti kroonini – sõda on alati olnud väga kallis. Proovilasud tehti 1917. aasta juunis, pärast seda oli patarei lahingukõlblik.

Et kaitsta 39. patareid ka õhust, rajati lähedusse õhutõrjepatarei numbriga 39a. Esialgu oli selles kolm 57 mm kahurit, 1917. aastal asendati need aga nelja 75 mm kahuriga. Kahjuks pole selle täpne asukoht praegusajaks teada.

Teine patarei (Lehtma sadama lähedal) kandis numbrit 38: IV–152/50, selle laskekaugus ulatus 85 kblt ehk 15 kilomeetrini. Patareis olid ilmasõjas enim levinud 6-tollised (152 mm) rannasuurtükiväe nn. Canet’ kahurid ja see sai lahingukõlblikuks 1916. aasta lõpus. Siinsed suurtükid asusid puitalustel rannaluidete taga, ainult ühele jõuti valada üsna vilets raudbetoonist eesvall – ülejäänutele kuhjati ette kividega kaetud liivavallid. Sellest hoolimata on nüüdisajal võimalik siit leida raudpolte ja ühe relva ankrupoldiring 24 poldiga. Omapärased vaatamisväärsused on aga patarei tarbeks ehitatud üle kolme meetri sügavused kuivenduskraavid ja nende ning kahurialuste vaheline ürgmets. Rannatsoonis ja mujal patarei lähikonnas on säilinud palju kaevikuid, millest osa võib olla pärit isegi 1917. aastast.

Samalaadset 47. patareid (IV–152/45) kavandati Hirmustesse Kõpu poolsaare põhjaranda. Pingelise olukorra tõttu ei saanud paraku rajada midagi enamat kui süvendid rannaluidetesse. Aluseid ehitada ja kahureid paigaldada tollal enam ei jõutud.


Soela väina positsioon Lõuna-Hiiumaal oli osa Muhu väina positsioonist. Et Soela väina sulgeda, rajati Emmaste valda Lepiku külla juba 1915. aastal koos õhutõrjepatareiga ajutine 35. rannapatarei (IV–75/50). Järgmisel aastal ehitati nende asemele Hindu külla Sõru 34. patarei (IV–120/50) laskekaugusega 70 kblt ehk 13 kilomeetrit. Kahurid paiknesid siin raudbetoonalustel, mille ette jõuti rajada ka eesvalli raudbetoonkatted.

Sõru oligi ainuke rannakaitsepatarei Hiiumaal, mis võttis osa tegelikest lahingutest. Saksa vägede sõjategevus Hiiumaa vastu algas 12. oktoobril 1917, kui peeti suurtükilahing liinilaeva Bayern ja ristleja Emden ning 34. patarei vahel [4]. Selle tagajärjel oli Sõru patarei sunnitud vaikima ja meeskond lahkus juba enne sakslaste esimest dessanti samal päeval. Hiiumaad hakati tegelikult okupeerima alles 15. oktoobril ja viie päeva pärast oli kogu saar sakslaste käes ning umbes 750 Vene sõdurit vangi võetud. Kuna rannapatareid on mõeldud võitluseks meresihtmärkidega, siis pole neist võimalik täpselt sihtida maa poole. Nõnda ei teinud huupi lastud mürsud tegelikult mingit kahju. Patareid 38 ja 39 lasi õhkimismeeskond vastu taevast 20. oktoobril. Veel praegugi võib metsast ja rannalt sambla alt leida rannakahuritelt pärit erisuguseid metallitükke. Tulevases Hiiumaa militaarajaloo keskuses pannakse vaatamiseks välja ka tervena säilinud 6-tollise Canet’ kahuri lukk ning muid osi.

Hiiumaal langenud Tsaari-Venemaa võitlejate kohta teavet ei ole, välja arvatud üks hiidlaste paigaldatud suur hauakivi tekstiga “Kaks soldatit Akmolini maalt 1917. a.”, mälestamaks kahte Vene voorisõdurit, kelle sakslased olid spionaažis kahtlustatutena Partsi mõisa lähedal maha lasknud. Praeguseni on aga Kassari kalmistul hall betoonist hauakivi “Matrose Anton Kühne“, Kuri kalmistul kivi kirjaga “Jäger Barthold Brauer – fürs Vaterland gest.“ – mõlemad surnud 1917. aastal. Nendega väga sarnaseid kalmutähiseid võib leida ka Kärdla kalmistul: kirjadega “Ldstm. Gottlieb Senk” ja “Ldstm. Gustav Höhne“ – mõlemad surnud 1918. aastal. Siit võib järeldada, et erinevalt Saaremaast mingeid nimetamisväärseid lahinguid 1917. aastal Hiiumaal ei olnud.


Baasidelepingu ja Teise maailmasõja jäljed. Eesti üürikese iseseisvuse ajal 1918–1940 polnud Hiiumaa rannapatareidel meie riigikaitses mingit tähtsust, mistõttu 1920.–1930. aastatel need demonteeriti ning viidi vanarauaks. Nõnda sattus militaarset rauaränka ka hiidlaste kodudesse – ähk läeb taris (hiiu k. ‘ehk läheb vaja’). 1939. aastal jõudsid kohale Eestile pealesurutud baasidelepingu järgsed NSV Liidu sõjajõud, kes hakkasid kohe usinasti patareisid rajama. Esimesed sõjaväeosad saabusid Hiiumaale oktoobri lõpul: ühe päevaga maabus Heltermaa sadamas ligikaudu 2000 vene sõdurit. Tolleaegsed elanikud olevat öelnud, et Hiiumaa õhk hakkas haisema.

Hiiumaa oli seekordse saarte kaitsekava järgi põhja kindlustatud sektor. See kaitsekava oli võrdlemisi sarnane Esimese ilmasõja imperaator Peeter Suure merekindluse plaaniga: Hanko patareid põhjast ning Hiiumaa koos teiste Lääne-Eesti saarte patareidega lõuna poolt hoidsid silma peal Soome lahel; aladel, kuhu patareide haardeulatus ei küündinud, olid miiniväljad kahuritulega – need takistasid juurdepääsu tolleaegsele revolutsiooni hälliks kutsutud Leningradile.


Patareid Tahkuna poolsaarel. 26. patareis (IV–130/50) oli neli voolujoonelise kaitsekilbiga käsitsi laetavat suurtükiseadet B–13, mille laskekaugus küündis veerandsaja kilomeetrini. Suurtükk paiknes raudbetoonist rinnatisega kahuriõues. Sellega külgnes raudbetoonist laskemoonavarjend, mille üks põhiruum oli mõeldud laengutele, teine mürskudele. Nende ruumide sisustus on suures osas säilinud praegusajani.

Varjendid olid kavandatud hermeetiliselt suletavateks – gaasikindlateks. Kõigis oli elekter, keskküte, vesivarustus – need tulid kesksest elektrijaamast ning katlamajast. Patarei ehitust juhtis sõjaväeinsener Belõi, kelle betooni kriipseldatud “autogrammi“ võib näha ühel kahuriõue rinnatisel. Niisamuti on mitmes kohas sirgeldus: 20/IV 41, mis peaks märkima raudbetoonivalutööde lõppu ja patarei valmimisaega. Kokku ehitati 26. patarei jaoks kuraditosina jagu erisuguseid raudbetoonrajatisi, peale nende valmisid dossid, mis pidid kaitsma tagalat.

Ulatuslike tööde käigus taastati Lehtmast Tahkunani kulgev raudtee. Sellele tehti juurde üle poole kilomeetri pikkune jupp, mis kulges ümber Esimese maailmasõja aegse 39. patarei kuni uue patareini, samuti rajati uusi haruteid. Nüüdseks on raudteetamm metsa kasvanud, siin jalutades võib näha peale nelja kahuriõuevarjendi ka laskemoonaladusid, elektrijaama-meditsiinipunkti, pumbajaama-katlamaja jms. Siinsetesse punkritesse on aga elama asunud mitu nahkhiireliiki, kes pakuvad loodushuvilistele avastamisrõõmu.

Väga omapärane vaatamisväärsus on 1990. aastatel Nõukogude okupatsioonist vabanemise järel osaliselt lõhutud mälestusmärk. See on püstitatud 1976. aastal ühe Kärdlas elanud harrastusskulptori algatusel 1941. aastal Tahkuna patareides olnud Balti laevastiku meremeestele. Teatavasti teenisid rannasuurtükiväes just madrused, sest sellised sõjaseadmed paiknesid ka soomuslaevadel: laevades on soomuseks teras, rannasuurtükis aga raudbetoon.


Hiiumaa kõigi aegade võimsaim patarei rajati Kukerabasse Lõimastu mägede taha soisesse pinnasesse: 316. raskepatarei IV–180/57. Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.

See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele.

Teenindavaid rajatisi on Kukerabas olnud kolm: katlamaja, elektrijaama alusplatvorm ja kivipurusti alus; peale nende dossid patarei tagala ja tiibade kaitseks. Mere poole luiteharja sisse ehitati massiivne juhtimiskeskus, mille lae paksus küündib 3,5 meetrini. Poole tuhande ruutmeetri suuruses keskuses paiknes 36 eri otstarbega ruumi. Praegusajal tuntakse neid ka Hiiumaa katakombidena. Eriti viimastel aastatel on need maa-alused käigud turistide seas üha suuremat populaarsust kogunud. Juhtimiskeskuse lael on periskoobi ja samas kõrval ka kaugusmõõdiku soomustorn. Neist viimane vedeleb nüüd küll all tee ääres – sinna lohistati torn 1980. aastatel, kui keskuse laele paigaldati radar ja rauakogu hakkas selle näite segama. Lähedal asub juhtimiskeskuse katlamaja, mis radarijaama ajal kohandati teenindavaks punkriks. Samuti on siin radarijaama paraadplats, mille ääres olevat seina ilmestab veel praegugi suur ja punane NSV Liidu kontuur.

Teise maailmasõja sündmused Hiiumaal said alguse kummalisel kombel taas 12. oktoobril nagu 1917. aastalgi, seekord oli aga aasta 1941. Nüüdki tulid sakslased üle Soela väina, pooleliolev Tohvri 44. patarei ei suutnud maaväe dessandile vastu panna. Pealegi oli nii sealt kui ka Tahkunast üks relv viidud Heltermaale ajutise dessandivastase patarei jaoks. Pallininalt (149. patarei: IV–100/56) oli toodud üks suurtükk Hiiumaa lõunarannale Sõru lähedale Lepiku külla, kuid ka sellest polnud kuigi palju abi.

Nõnda olid kõik Nõukogude väed taganenud 20. oktoobriks Tahkuna poolsaare otsa ja ootasid asjatult kaatreid Hankost, mis neid põgenemisel pidid aitama. Sõjaajaloolase Mati Õuna suulistel andmetel tuli 3388 sõduril (kokku oli mehi umbes 4300–4500) kangelaslike lahingute asemel alla anda, sest enamik ohvitsere oli juba Hankosse jalga lasknud. Olgu veel kord märgitud, et rannikusuurtükid ei saanud võtta sihikule maa pool asetsevaid objekte, nõnda olid lasud vaid umbropsu tulistatud. Kuid sedagi sai lahingumoona nappuse tõttu teha vähe.

Peale eespool kirjeldatud ehitiste näeb Hiiumaal veel mitut erisuguste rajatistega rannakaitsesuurtükipatareid, mis on saarele tekkinud baasidelepingu ajal. Mõni neist on meisterdatud ka pärast sõda, osa rajatisi on tookord pooleli jäänud. Uhkeim kompleks on Ristna lõunaninal: rannas ja metsas võib silmata 1940. aastate teisel poolel ilmselt õhukaitse tarbeks ehitatud üle paarikümne raudbetoonrajatise. Sama otstarvet võisid täita 1980. aastate radarijaamaga samal ajal rajatud angaarid, kus paiknesid arvatavasti õhutõrjeraketiseadmed. Ristna omapära on kindlasti ka eri aegadel rajatud, kuid nüüdseks lagunemisjärgus sõjaväelinnak.


Iseäralik looduskooslus. Militaarotstarbelise “raudbetoonluse” tõttu on tänapäevaks Hiiumaal kujunenud omapärane loodus: nn. militaarloodus, kus üks ei sega ega välista teist. Näeme, kuivõrd on loodus tegelikult võimeline taluma keskkonnale võõraid rajatisi ja kuidas aja jooksul inimkätega sinna tassitud võõrkehad esmalt sulanduvad loodusesse ja siis vähehaaval lihtsalt kaovad ära. Asuvad ju kõik Hiiumaa rannasuurtükiväe rajatised looduskaunites kohtades. Tahkuna patareid on saare põhjatipus ja selle lähedal. Rännates ühest teise juurde, läbib rada luiteharju, mereranda, ranna-, luite-, rabametsa – eri maastikke, mis linnainimestele tundmatud. Luitel kasvav kidur mänd sirgub rabas sihvakaks hiiglaseks, selle kõrval seisavad mitmekümne meetri kõrgused kuused, mille ümbert suudavad kaks meest vaevu kinni haarata. Pisut eemal näeb üle kümne meetri kõrgust hiidpihlakat, kes võitluses valguse eest on kuuskede ja mändide vahelt endale taeva poole teed rajanud. Rabaloopsudes on tavaliselt vesi ulatunud põlvini, kuid tänavu sademetevaese suve tõttu saavad matkalised siit omalaadse elamuse: sumades põlvekõrguses kuivas rabataimestikus.

Sõru Esimese maailmasõja patarei asukohas paistab Sõru rand ja üle Soela väina Saaremaa. Teise maailmasõja patarei jääb madalasse lodumetsa, mida ilmestavad arvukad tammed. Märjal ajal on siin võimatu ilma kummikuteta liikuda. Pallininal on lauge ja kaunis liivarand mitmekesise taimestikuga, samas ilmestavad selle maastikku ka rannamännid ning kadakad.

Ristna lõunanina põhjapoolse kivikliburanna ja lõunapoolse jämeliivajärsakuga on hoopis eriline, ja need võrratud sügispäikese loojangud tulejuhtimistornist ... Kõigest ei oska ega tahagi rääkida, seda peab ise kogema. Hea, kui on kaasa võtta keegi, kes tunneb siinsete kohtade ajalugu ja minevikus aset leidnud sündmusi. Kuid Hiiumaal jalgsi, jalgratta või autoga liikujatele paneme taas südamele, et nii loodus kui ka militaarrajatised on saarel lausa topeltkaitse all: kõik ehitised rannapatareides on muinsuskaitse all ja loodus nende ümber enamasti looduskaitseala.



1. Gustavson, Heino 1993. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, Olion.

2. Helme, Mehis 1992. Pietari Suuren merilinnoituksen rautatie. Tallinn, AS Ilo.

3. Kangro, Mati. Lääne-Eesti saarte ja ranniku militariseerimine aastail 1914–1917. Kd. IA. RAS “Eesti Ehitusmälestised”, muinsuskaitseameti arhiiv.

4. Tschischwitz, von D. 1931. Armee und Marine bei der Eroberung der Baltischen Inseln. Verlag R. Eisenschmidt, Berlin NW 7.



Urmas Selirand
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012