Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2006/10
Klint pole puhas looduspärand

Põhja-Eesti pankrannik kui üks Eesti looduse silmapaistvamaid objekte võiks kuuluda UNESCO maailma looduspärandi nimistusse (vt. ka Eesti Loodus 1999 nr. 1). Klint pole pelgalt puhas geoloogiline või eluslooduse mälestusmärk: tal on ka oluline kultuuriline väärtus, rääkimata muidugi esteetilisest.

Kodumaa looduse meisterlik kirjeldaja Johannes Piiper on 1923. aastal Pakri klindi kohta märkinud: “Viimaks ometi seisame Pakri neeme merepoolsema nuki all. Raske on leida kodumaal ja vist ka võõrsil kaljust rannamaastikku, mis oleks teaduslikult huvitavam ja veetlevam kui see paik siin. Kõrgel ülal uhkleb ohtlikke, pragulisi ja kollakashalle paekaljunukke ja -simsse, all aga uhuvad rohekashallid merelained kollaseis, punakais ning pruunides värvitoonides liivakivist kaljujalamikku. Neis kirgliku merelaine ja hapra liivakivi suudlustes peitubki Pakri neeme panga vormiküllus, värskus ja metsik ilu.”

Suur osa Põhja-Eesti klindist on juba praegu loodusmälestisena kaitse all; neist piirkondadest annab seekordse numbri põhiloos ülevaate Hella Kink. Pankrannikut kui geoloogilist objekti näib suutvat tõsiselt ohustada vaid ehitusmaterjalitööstus. Kinnisvaraarendajad võivad küll klindi pinnase alla matta või kaunistada seda järjekordse “lollidemaaga”, ent geoloogiliselt jääb klint alles. Hoopis kergemini jääb klindi esteetilisest väärtusest ilma lihtsa prügistamise tõttu.

Albert Üksip on kirjutanud Eesti Looduses juba 1939. aastal, et “Maastikuliselt ilus pilt, mis avaneb Maarjamäe klindilt Pirita jõe orule, Kloostrimetsale ja Viimsi poolsaarele, meelitab siia rohkesti jalutajaid, kes aga, nagu enamik linlasi, on loodusega niiöelda vaenujalal ja püüavad teda reostada igal võimalikul kombel”. Hiljem, 1960. aastatel kirjutatud mälestustes on ta tõdenud, et kunagisest loodusilust ja haruldastest taimedest pole Maarjamäel enam kuigi palju alles.

Tänavu sügisel oli vaatepilt eriti nukker: Maarjamäel Narva maantee käänaku juures on olmeprahti klindilt alla kallatud koguni koormatena, rääkimata klindipealsest kui prügimäest. Ent mägi-kadakkaer on siin oma Eesti ainukesel leiukohal siiski alles.

Viis aastat tagasi uurisid brüoloogid klindi samblafloorat Narvast Paldiskini. Rõõmustavalt edukat teadustööd ja paljude haruldaste liikide leidmist tumestas kurb tõdemus, et meie maailmapärandi kandidaat on olmejäätmetega risustatud kogu ulatuses, eriti Tallinnast läänes ning Ida-Virumaal. Virumaal paekalda all autovrakkide, kemikaalide ja tööstusprahi vahel töötav samblauurija oleks peaaegu jäänud paekaldast alla visatud külmkapi alla.

Mida prahistamise vastu ette võtta? Ilmselt aitaksid seda vältida prügikonteinerid, mida omavalitsus või looduskaitsekeskus tasuta tühjendaks. Prahi koristamine klindi alt on hoopis kulukam. Tuleks loota, et inimesed muutuvad teadlikumaks. Ent viimase 70 aasta jooksul pole seda siiski juhtunud.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012