Eesti Looduse fotovõistlus
2006/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/11
Roheline olla

Mõte niisugusest liikumisest läks liikvele 1970ndail. Või juba natuke enne, lillelaste armastusekogukondadega koos. Donella ja Dennis Meadowsi jt. “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Saksamaal kujunes partei, mis 1980. aastal võttis nimeks Rohelised (Die Grünen) ja 1983 sai 27 kohta Riigipäeva. Need olid teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu H. Gruhl sõnastas.

Niisiis, ‘roheline’ ei ole mitte lihtsalt looduskaitse, mis hoiab haruldast, erakordset, metsikut. Ega ka üksnes keskkonnakaitse, mis piirab keskkonna mürgitamist. Ta puutub elamisviisi, ja seondub peaaegu kõigega me elus.

Kuidas roheliseksolemist põhjendada? Mis on selle arusaamise peamised osad?

Aldous Huxley näitas “Heas uues ilmas” (Brave New World, ilmunud 1932, e. k. 1989), et püüd maailmas korda luua toob kaasa kasvamise ja türannia, püüd maailma ilusamaks teha aga tekitab monstrumeid ja vägivalda.

Roheline vaade, tõepoolest, eitab ainelist kasvu ja vägivalda. Ning ta juured on anarhismis ja looduslikkuses. Anarhismis ehk detsentraliseerituses, mis tähendab isiklikku otsustusvõimet ja vastutust, ning looduslikkuses, mis on hea ümber tegemata ja parem ilustamata.

Mõistlik on elada viisil, mis seda elamisviisi ennast ei hävita. See on ju tasakaalu määratlus. Olla nii, et saaksime nõnda omas ökosüsteemis aina olla. Sellest alusarusaamast võivad tuletuda kõik muud põhimõtted, mida ühtekokku roheliseks nimetada. Elamisviisiks, mis on loov ja täiuslikkusele püüdlev, ent ei püüa maailma ümber kujundada või ära muuta.

Seega siis – roheline arusaam tuleneb õppimisest. Elu loomuse mõistmisest. Ses mõttes pole ta tõepoolest mitte lihtsalt väärtuseelistuste küsimus, nagu seda suuresti on valik vasakpoolsema või parempoolsema ideoloogia vahel, vaid uurimise ja järeldamise tulemus sellest, kuidas on võimalik püsivalt tegutseda ja majandada oma ökosüsteemis, nii et see tegutsemis- ja majandamisviis ennast ei hävitaks, ei otseselt ega kaudselt. See, milline tegevus, milline majandus jne. võimaldavad elusal mitmekesisusel püsida, seda tuleb uurida, tundma õppida. Selles mõttes on roheline poliitika justkui teaduslik.

Ökosüsteemi tasakaalu tähtsaim tingimus on ta aineringete tasakaalustatus ehk suletus, mis tähendab kõigi temas leiduvate ainete nullbilanssi. Kõik, mida organismid tas loovad, käib ringi. Loodusrikkusi ei saa kestvalt rohkem kasutada, kui neid juurde tekib.

Kasv ja aineline progress ei saa järelikult rohelise ehk püsiva eluviisi omadused olla. Loomingulisus ja paremakssaamine aga küll. Täiustumise teid on seejuures palju. Sealhulgas ökotehnoloogiate kaudu.

Tasakaal meis, ja ka tasakaal talus on paljudel aegadel võimalik olnud. Need on kui seemnefond. Ökosüsteemis ongi nii, et suur tasakaal koosneb väikestest tasakaaludest.

Uusaegne pööre, mis ökokonfliktideni viis, arvatavasti taandub, sest uusaeg lõpeb lõpuks ka teaduses ja majanduses, nagu ta on lõppenud juba mitu aastakümmet tagasi valdavas osas humanitaarkultuurist. Kui nii, siis võib oletada, et tasakaal kultuuris ja Maa peal on võimalik. Kaks-kolmsada aastat kestnud tõsine looduse ümbertegemine tööstuskasvu ühiskonna põhimõtteil ei saa muidugi ühekorraga lõppeda, vaid võtab ikkagi üksjagu aega, sellest hoolimata, et oleme aru saanud, kuis asjad käivad. Siiski, ütleb John Deely, oli 20. sajand modernismiajastu viimane. Tehnoloogiate muutumisel on selles võib-olla et keskne roll.

Tehnoloogia on ökoloogiline, kui temast ei tulene pöördumatuid muutusi ökosüsteemis, s.t. kui ta rakendamine ei hävita midagi sellist, mis ise tagasi tulla ei saaks. Ei kuluta taastumatuid ressursse, ei jäta lagunematuid jäätmeid, ei tingi õhu, vete ega maa ümbertegemist, ei muuda kliimat, ei põhjusta liikide hävingut.

Ökotehnoloogiad, seejuures, osutuvad üpris lokaalseiks. Sest keskkonnaressursid on kohalikud, ja tingimused samuti.

Loomingulisuse aluseks on aga diversiteet ehk mitmestikkus, biodiversiteet ehk elurikkus … Kui looduse universaalsete seaduspärade tundmisega võib millalgi lõpule jõuda – ja paljud füüsikud ongi juba seda meelt, et enamik loodusseadusi on avastatud –, siis elu ja kultuuride tundmaõppimine on lõputu. Sest elu jääb muutuma, ta reeglid on kohalikud ja vahelduvad. Roheline arusaam on seepärast kahtlemata keeruline. See nõuab palju teadmisi paljudest valdadest.

Ökosüsteemidel ei ole teravaid piire, nagu on riikidel. Aga ökosüsteemid on ometi kohalikud ja paiksed. Ning Eestil on siin oma koht. Jakob Uexküll arvas Tartus oma 1994. aastal peetud aulaloengus “Eesti tee rohelisse tulevikku” muu hulgas: “Me teame, et suudame olla palju paremad. [---] Me teame, et suudame uuesti avastada seda, mis on püha.”



Kalevi Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet