Eesti Looduse fotovõistlus
2006/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/11
Seente armastamiseni jõutakse tavaliselt kõhu kaudu

Kuulo Kalamees on sündinud 15. aprillil 1934 Tartus. Lõpetas 1958. aastal Tartu ülikooli, kaitses 1964 kandidaadiväitekirja ja 1975 bioloogiadoktori töö (“Eesti lehikseened (Polyporales, Boletales, Russulales, Agaricales), süstemaatika, ökoloogia, levik”). Töötanud Tartu ülikoolis 1964–1969 ja 1992–1997, viimati mükoloogia õppetooli juhatajana, alates 1997 emeriitprofessor. Alates 1969 töötanud zooloogia ja botaanika instituudis noorem-, vanem-, pea- ja juhtteadurina, alates 1998 vanemteadur. Uurimisalad: lehikseente süstemaatika, ökoloogia, sotsioloogia ja geograafia, looduskaitse. Eesti LUSi president 1976–1985, aastail 1969–1974 rahvusvahelise bioloogiaprogrammi Eesti komitee teadussekretär. Kirjutanud rohkesti teadusartikleid ning aimeraamatuid, sh. “Seened” (1966), “Eesti seente määraja I-II” (1971–1972), “Eesti riisikad” (1979) jne.

Kas Eesti seenestikus ongi midagi veel uurida?


Toon mõned arvud. Suurim halvasti uuritud rühm on meil kottseente selts tungalseened. Neid on maailmas teada ligikaudu 5000 ning Eestis vaid 200 liiki. Neid võiks siin olla ikka palju kordi enam. Metsas käies vaata ükskõik millist mahakukkunud oksa, neil on väikesed mustad täpid peal. Need ongi tungalseente stroomad, pirnikujulised viljakehad sees. Tungalseente hulgas on taimehaiguste tekitajaid, neid on Eestis uuritud, kuid saprotroofsed, maas elavad ja ökosüsteemis väga olulised liigid on peaaegu tundmatud.

Eestis elab neli seente hõimkonda. Viburseeni on maailmas kokku 800, Eestis veidi üle 20 liigi. Eestis täiesti uurimata hõimkond, kuigi vees on need niisama tähtsad kui bakterid. Olen koolitanud kaks veeseente uurijat, kes pole paraku sellele alale jäänud: Andres Kalamees ja Mati Laane. Oleme mereriik, aga merevees elavatest tohutu paljudest seentest ei tea me mitte midagi. Aga need on siin kindlasti olemas.

Ikkesseeni, peamiselt hallitusi, on maailmas 900 liiki, Eestis vaid 50 liigi ümber. Võiks olla majanduslikult oluline rühm, aga Eestis uurimata. Kottseened, maailmas üle 32 000 liigi, Eestis määratud umbes 1900 liiki. Kandseeni on maailmas vähem, umbes 22 000 liiki, Eestis ligi 2000 liiki. Kokku Eestist vaid 4000 liiki. Väga paljusid maailma liike meil muidugi ei saa kasvada, aga poole rohkem liike võiks siin küll olla. Igal aastal oleme Eestist leidnud kümneid uusi liike ja peaaegu alati ka teadusele uusi liike. Kui oleks vaid uurijaid!

Kas ka üldiselt hästi tuntud lehikseente hulgas on Eestis kehvasti uuritud perekondi?


Muidugi, näiteks peaaegu uurimata on pilvikud ja vöödikud. Leisneri pilvikute raamatus on kirjas 40 liiki. Ise oleme hiljem niisama palju juurde määranud, nii et umbes sada liiki on praegu Eestist teada. Kuid olen veendunud, et pilvikuid on Eestis vähemalt 300 liiki. Vöödikuid on samuti teada umbes sada liiki, aga neid on samuti kindlasti 300, kui mitte 400 liiki. Bioloogiatudeng Teele Jairus hakkas nüüd üht väikest pilvikute rühma uurima, kuid vöödikutest ei taha keegi eriti midagi kuuldagi, see on süstemaatiliselt nii raske rühm. Tõsist huvi vöödikute vastu on meie kutselistest mükoloogidest viimastel aastatel üles näidanud Anu Kollom.


Mis teeb need perekonnad nii keeruliseks?


Pilvikud on süstemaatiliselt õudselt rasked: sama liik võib olla väljast punane, roheline kui ka kollane. Väga olulised on mikroskoopilised tunnused. Vöödikud pole söögiseened, sellised ilmetud, enamasti pruunid seened, mis on meil metsas samas kõige arvukam seenerühm. Paarkümmend neist on söödavad, kuid vöödikute hulgas on Euroopa kõige mürgisemad seened.

Kaks aastat tagasi oli meil vöödikute mürgitusjuhtum Tallinnas. Heinikute hulgas on väga hea söögiseen hobuheinik, keda on liivastes männikutes väga palju. Tallinnast haiglast teatati, et seal on tõsine mürgitus, inimesed on surmaohus. Lasin maosisud Tartusse saata: vaatasin eoseid, vöödikute omad. Heinikutel on siledad, kuid vöödikutel on eosed pealt mummulised. Üks vöödikutest on väljast kollane nagu hobuheinik. Seda liiki polnud Eestist varem leitudki. Pärast hakkasime koos Vello Liiviga vaatama ja leidsime seda erekollast vöödikut Saaremaalt mitmelt poolt. Õnneks inimesed küll pääsesid, selle vöödiku mürgid mõjuvad elutähtsatele siseorganitele, eeskätt maksale. Mürgituse sümptomid avalduvad nii hilja, et enamasti ei õnnestu inimest päästa.


Vägisi tekib mõte, et seeni ei tohiks üldse tutvustada: teed küll suurepärase määraja, aga ikka leidub mõni seeneline, kes sarnased liigid sassi ajab.


Täpselt nii. Seeneraamatutes ilmub iga kord meelespea, kus alati kirjas: korjake vaid neid seeni, mida kindlalt tunnete. Vöödik eristub hobuheinikust kindlalt vaid eoste järgi, seega tuleb enne toidu tegemist eoseid mikroskoobis uurida. Ilma mikroskoobita ei saa peaaegu ühtki seent määrata. Aga inimesed ei saa muidugi mikroskoobis vaatamisega hakkama.


Kas seeni on viimasel ajal korjatud rohkem või vähem?


Kindlasti rohkem, tänu seente tutvustamisele. Kirjandust on ilmunud, ka tõlkeraamatuid. Ise jõudsime 400 seene raamatuga lõpuks taas originaalteoseni. Teine asi: tohutu hulk seenenäitusi. Põhitegijad on Tallinna loodusmuuseum, Pärnu loodusmaja, Tartu keskkonnahariduse keskus. Aga peale selle ka koolid, näiteks Matsalus Metsküla kooli bioloogiaõpetaja Marje Loide teeb igal aastal seenenäituse. Paljud bioloogiaõpetajad on seente tundjatena väga heal tasemel.

Rahvas on hakanud korjama uusi seeneliike. Näiteks kitsemamplit, mis on väga hea söögiseen ka ilma kupatamata. Rõngas on küll jalal, aga kui seda kindlalt tunda, siis miks mitte süüa. Selliseid liike on kümneid. Aga on ka seeni, mis on viimasel ajal põhjustanud kergemaid mürgitusi. Üks selliseid on kuldmampel. Kas tunned seda?


Tunnen, olen söönud ja vähemalt seni pole mürgitus ilmnenud.


Kuid tihti saame seenenäitustel tagasisidet, et kellelgi on olnud mürgitus, ka kupatatud kuldmamplitest. Seetõttu on ta meil raamatus kirjas kui tinglikult söödav liik. Ühele inimesele on mürgine, teisele mitte. Olen seda ka ise söönud ja midagi pole juhtunud.


Võib-olla on mürgine, kui seent koos viinaga võtta?


Viinaga mõjuvad kindlad liigid, näiteks voltjas tindik. Muide, viimasel ajal on kirjanduses olnud ka juttu, et hobuheinikuga ei tohi viina võtta. Selliseid liike on nüüd teada kümneid. See on tegelikult huvitav probleem. Viimasel ajal pöörduvad ajakirjanikud tihti küsimusega, et inimesed on saanud headest söögiseentest mürgituse. On väidetud, et mõned seened on muutunud mürgiseks.

Seda ei saa tegelikult olla: mürgisus on välja kujunenud pika evolutsiooni vältel, see ei teki üleöö. Ilmastik või muud tingimused seda ei mõjuta. Kui inimene on heast söögiseenest mürgituse saanud, on ta kas vale seent korjanud või söönud vananenud viljakeha. Valk laguneb ja võib muutuda mürgiseks.


Samas on ka seeni, mida varem on peetud headeks söögiseenteks, nagu tavavahelik või tõmmu riisikas.


Tavavahelik on tänapäeval kõigis raamatutes märkega “mürgine”. Tema mürgid ei mõju kohe, vaid ta muudab inimese immuunsüsteemi. See võib avalduda kümne aasta pärast ning siis pole kuidagi võimalik tõestada, et inimene suri ära just tavavaheliku söömise tõttu.

Tõmmu riisika vähkitekitava mõju kohta tulid teated põhjamaadest. Katseid tehti bakteritega ja neile oli ta tõesti mutageenne. Ilmusid artiklid teadusajakirjades ja seenele tuli kõikides põhjamaades turukeeld, raamatutes oli ta kirjas kui mürgine. Läks mõni aasta mööda ja seen rehabiliteeriti: ta ei tarvitse inimesele olla mutageenne. Pealegi sööme igal päeval rohkem mutageenseid aineid sisse, kui sellest seenest eales saaksime. Tõmmu riisikas on meil rahva kõige armastatum seen.


Kas on veel liike, mida on nüüd hakatud täpsemalt uurides mürgiseks pidama?


Näiteks sooriisikas, meil on viimasel ajal hulk teateid mürgituste kohta, ka kupatatult süües. Osale inimestele on sooriisikas mürgine ja seetõttu on ta nüüd kirjas kui tinglikult söödav, välismaal märgitakse isegi mürgisena. Kui räägin maal inimestele, et seda ei tohi süüa, siis öeldakse, et mida ma räägin, oleme seda ju elu aeg söönud ja midagi pole juhtunud.

Samuti lilla mütsik: kõigis meie vanades seeneraamatutes on ta kirjas kui söögiseen, ent tegelikult on ta mürgine. Pole seda ise söönud ja vaevalt seda Eestis keegi kunagi üldse söönud on, ta pole korjamist väärt. Kuid sisaldab muskariini ja võib tekitada mürgituse.

Kevadkogrits on Lääne-Euroopas tunnistatud surmavalt mürgiseks ja tõesti on seal tihti olnud isegi surmaga lõppenud mürgitusi. Mine räägi seda Eestis maal kellelegi! Meie vanarahvas on kevadkogritsat söönud ka kupatamata kogu aeg. Mürkaine güromitriin hävib ka kuivatatult või keedetuna, ent keeduvett ei tohi tarvitada. Me ei tea, miks kevadkogrits meil mürgiselt ei mõju.


Äkki on nüüdisaegne inimene lihtsalt tundlikum?


See võib olla kindlasti üks põhjus. Samuti see, et keskkonnas on igasuguseid mürkaineid varasemast rohkem. Inimeste tervis on muutunud hoopis kehvemaks. Seened on selline söögiobjekt, mis sellistel juhtudel võib mõjuda.

Oleme oma raamatutes kirjutanud, et mitte korjata seeni tööstuspiirkondadest, näiteks Kohtla-Järve piirkonnas. Sealsetes mahajäetud, metsastatud karjäärides kasvab kohutavalt palju seeni, seened on suuremad kui tavaliselt. Meie oleme soovitanud neid mitte korjata, kuigi keemiliselt pole neid uuritud. Vaid pärast Tšernobõli on meie seeni radioaktiivsuse poolest uuritud ja ka siis ei leidnud me siit ohtlikke seeni.


Kui palju sa ise seeni sööd?


Söön seeni väga hea meelega, ainult et mul kui teadlasel pole aega neid korjata. Meie peres korjab seeni naine, olen ta välja õpetanud. (Naerab.)


Sa käid alatasa seenel, asi siis oleks natuke ka söögiseeni korjata?


Paraku pole võimalik, sest seente uurimine on väga aeganõudev asi. Kui korjan päeval paarkümmend uurimist väärt seent, pean nendega õhtul tunde istuma, et enne kuivatamist seeni kirjeldada. Kuivatatud, kuid kirjelduseta seenega pole hiljem midagi teha. Neid saab ka pildistada, aga pildi järgi seent ei määra. Minu kogemus viiekümneaastase seente uurimise tulemusena on see, et ilma mikroskoopilise kontrollita ei määra ühtki seent õigesti, kui kümmekond labasust välja arvata.


Kui inimesed on hakanud rohkem seenel käima, siis on juurde tulnud ka tugevaid harrastajaid-seeneuurijaid, nagu Vello Liiv?


Kahjuks on Vello praegu ainuke, kes teab nii hästi seeni ja on samas hoopis teise eriala inimene – kunstnik. Kutseliste seas on noorematest väga hea seenetundja Irja Saar, kes kaitses magistritöö pisisirmikutest, ta õpetab nüüd tudengeid ja on noorematest üks põhilisi seenetundjaid. Mikroseente vallas muidugi Kadri Põldmaa. Samas torikud võivad olla väga atraktiivsed, aga inimesed ei tunne nende vastu erilist huvi: pole söödavad.


Häid seenetundjaid on meil läbi aegade vähe olnud, näiteks kadunud Georg Štšukin, erialalt samuti kunstnik.


Paraku tõesti, peale tema muidugi Väino Lasting, kes oli küll kutseline bioloog. Suurepärased seenetundjad olid Sven Veldre, Heinrich Kelder ning arst Tõnis Leisner, kes on amatööridest olnud parim seenetundja. Nende asemele pole enam uusi tulnud, peale Vello Liivi. Kutselistest mükoloogidest on muidugi asendamatud tundjad Mall Vaasma ja Anu Kollom.


Kuidas saaks neid juurde?


Ei tea, seenelaagrites on käinud küll seenehuvilisi, aga nad ei jõua sellisele heale tasemele. Seda huvi vist ei saa tekitada, see peab inimeses endas olema. Ka Vello hakkas ise uurima, teda pole keegi suunanud. Kõik nad on ise huvi tundnud. Huvitaval kombel on välismaal tohutu armee amatööre, kes tunnevad suurepäraselt seeni, ei jää sammugi maha kutselistest teadlastest.

Oleme seenelaagritesse seni kõik soovijad vastu võtnud, aga erilist tungi pole olnud. Mõnes laagris on meil olnud isegi kuni 50 inimest. Meil käib näiteks üks juristide paar, kes tunnevad seente vastu huvi, ja tõesti, on ka palju uusi seeni õppinud. Aga seente teadusliku uurimiseni pole nad jõudnud.


Peale süstemaatika on ka seente ökoloogia vist üsna vähe uuritud valdkond?


Jah, muidugi. Näeme vaid üht osa seenest – viljakeha. Tundub mõttetu uurida viljakeha järgi seenestikku: näeb küll ära, et ta on metsatüübiga seotud, ent milline on tema ökoloogia, seos substraadiga? Vaevalt et kunagi väga head metoodikat selle uurimiseks leitakse. Loendame küll viljakehade hulka, aga järgmisel aastal näiteks ei tule ühtki viljakeha ja me ei saa teada, miks see nii on. Võib-olla ei olene see ilmastikust, vaid on bioloogiline omapära. Seen näiteks puhkab kümme aastat. Olen tähele pannud, et valge kärbseseen on selline kümneaastase tsükliga: kord on massiline ja siis üheksa aastat on vaid üksikud viljakehad. Selliseid liike on üsna palju.


Ilmselt sellist kümneaastast tsüklit meie teaduses tavalise kolmeaastase uurimistoetuse abil ei uuri?


Muidugi mitte. Olen ühes kohas, Vooremaa statsionaaris uurinud kolm aastat. Kõik on kirjas viljakehade järgi, aga mida see näitab? Oleksin pidanud vähemalt kümme aastat uurima ja siis veel teist niisama palju, alles siis hakkaks midagi selguma. Ikkagi ei saa me teada, millest selline tsükkel oleneb?


Sel sügisel parastasid ajalehed mükolooge, kes ennustasid kehva seenesügist, samal ajal kui metsad olid seeni täis.


Seeneaasta oli selline, et kohati oli seeni palju ja mõnes kohas polnud üldse söögiseeni, näiteks Matsalus või paiguti Põhja-Eestis. Varem olen ajakirjanikele küll midagi võimaliku seenesaagi kohta öelnud, ent nüüd enam mitte. Ma pole mingi ennustaja! (Naerab.) Erast Parmasto ilmselt pakkus sel aastal palju ja teda ka arvustati. Ennustamine pole tänuväärne töö.


Kas seente kogumine ja herbariseerimine on tänapäeval ikka vajalik? Kuivanud seenest ei saa ju midagi aru.


Olen 50 aastat kogunud seeni ja nüüd olen tõesti seisukohal, et sellises mahus pole mõtet koguda. Olen korjanud mitukümmend tuhat eksemplari ja näinud tohutut vaeva seente kirjeldamisel. Ilma lõhna ja värvi kirjapanemiseta ei ütle ju pärast seene kohta midagi. Kui hakkad hiljem enda arvates ammendavalt kirjeldatud seent määrama, selgub, et põhilised tunnused on ikka puudu. Eri seentel on tunnused väga erinevad ja neid ei oska sageli ette näha. Ekspeditsioonidel on üsna mõttetu seeni korjata: kogud ühe ekspeditsiooniga näiteks 500 seent seni uurimata Siberist, aga pärast pole suurema osaga neist midagi peale hakata. Ekspeditsioonil peab olema kaasas kirjandus ja mikroskoop, vähemasti rühmani tuleb väljas värskeid seeni määrata.

Olen korduvalt metsas käinud koos Euroopa juhtmükoloogi, austerlase Meinhard Moseriga. Tal oli kaasas väike mikroskoop, pani selle kännu peale ja vaatas kohe olulised tunnused väljas üle ning sisestas andmed kohe sülearvutisse. Tal oli põhimõte: päevas ei korja ta uurimiseks üle kümne seene. Rohkem lihtsalt ei jõua. Õhtul kodus pildistas ja kirjeldas värskest peast neid seeni, vaatas uuesti mikroskoobiga. Võib-olla uuris ta kümmet seent kolm päeva. Ta ei läinud enne metsa, kui kogutud seened olid üle vaadatud ja määratud, vähemalt rühmani. Kogu kirjandust tal muidugi kaasas polnud, aga ta teadis vähemalt seda, milliseid tunnuseid on vaja jälgida.

Meie, mükoloogid, oleme eluaeg käinud ekspeditsioonidel, näiteks oleme Kaug-Idas paar kuud väljas ja korjame-kirjeldame 500 eksemplari. Neist 500 eksemplarist saab hiljem määrata vaid 50 tükki. Meil polnud Siberis muud kirjandust peale Moseri määraja ja tihti me ei jõudnud väljas määrates isegi rühmani – polegi mõtet kaugele ekspeditsioonile minna. Olen vaadanud oma kogutud materjali ja vast pool sellest on määratav. Oled tohutult vaeva näinud käimise, korjamise ja kirjeldamisega ning hiljem süda tilgub verd, aga ma ei saa ikkagi seda seent määrata. Võib-olla kulub meie kogutud vanemast materjalist osa ära tänapäevaste molekulaarbioloogiliste uurimiste puhul.


Kas sulle tuuakse tihti seeni määrata?


Väga tihti, enamasti on küll lihtsad liigid, mida määrad ilma mikroskoobita. Paljudel juhtudel ütled ära vaid liikide rühma. Tänapäeval on see tendents, et laias mahus on seened tehtud neljaks-viieks pisiliigiks. Teaduslikult täpne olles tuleks need liigini määrata, aga inimesele pole see enamasti oluline. On kümneid liikide rühmi, mille määramisega oleme hädas isegi värske materjali korral. Tunnused on niivõrd peened, näiteks kübara naha ehitus. Selleks tuleb teha ristlõik mikrotoomi abil. Vahepeal vaatasin, et kas sellel ongi mõtet, osa uurijaid neid pisiliike siiski ei tunnista, vaid ainult laias mahus liike.


Kuidas on lood mükoloogide järelkasvuga?


Mükoloogia õppetooli loomise tõttu on tudengeid ikka kogu aeg olnud, aga vähe. Juba 1992–1997, kui olin mükoloogiaprofessor ülikoolis, oli neid üksjagu. Irja Saar näiteks oli mu juhendatav. Hiljem, Urmas Kõljala ajal on neid ikka rohkem olnud. Ega ka naabermaades neid rohkem ole. Ju on seened liiga rasked uurida.


Kui palju võiks Eestis üldse eri seeneliike kasvada?


Meil on teada vaid umbes pooled võimalikest liikidest. Umbes 4000 liiki on registreeritud, aga kui palju on tegelikult, ei julge ennustada. Paljud liigid on teadusele üldse tundmatud. Soome mükoloogid käisid näiteks Tansaanias ja kirjutasid sellest raamatu – peaaegu kõik kärbseseened, mida nad leidsid, olid teadusele uued.

Oleme sellises huvitavas vööndis, kus põrkuvad kokku ida ja lääne, põhja ning lõuna liigid, siin on palju laialehiste metsade liike, kliima on väga mitmekesine merelisest kontinentaalseni, silur ja devon. Tänu nendele asjaoludele on meil palju Lääne- ja Lõuna-Euroopa liike, mis näiteks Soome ei ulatu. Lõuna-Euroopas pöögil või tamme liikidel kasvavad seened võivad meil olla näiteks koos kasega.


Kas tulnukseened ei tekita probleeme? Näiteks lehisega koos tulnud lehiseseened?


Neid lehiseseeni on palju ja arvan, et sellest pole erilist ohtu. Nad on lehisega seotud ja kasvavad vaid seal ega lähe teistele. Muidugi on võimalus, et tuleb mõni uus taimehaigus, aga näiteid pole eriti tuua. Teoreetiliselt võib mõni karuputke sarnane ohtlik liik hakata levima. Lepa-leherooste on näiteks sisse tulnud, kuid ma ei tea, mis ohtu see kujutab. Lepp pole selle tõttu välja surnud ja eks ta selline umbrohupuu olegi.

Seente kohta saab küll tuua näite, kus liik on hakanud vohama. Kuldmampel leiti Eestist esmakordselt umbes aastal 1957 Vasulast, varem polnud teada. Nüüdisajal on kuldmampel levinud igal pool, mõnes kruusakarjääris, sihil või kraavikaldal võib olla kümneid tuhandeid viljakehi. Ei oska öelda, kas see on kahjulik või mitte. Vaid mõned inimesed võivad saada sellest mürgitusi.


Millega sa peale seente veel tegeled?


Hobideks on mul kogu elu jätkunud üsna palju aega. Olen lõpetanud muusikakooli klaveri eriala, olen mänginud klaverit orkestrites, ansamblites ja muidugi enda jaoks. Kolmkümmend aastat olen laulnud meeskoorides, algul Tartu akadeemilises meeskooris, hiljem selle vilistlaskooris; olen osalenud peaaegu kõikidel nõukogude aja laulupidudel. Kakskümmend aastat olen teinud tihedat võistlustantsutrenni, viimasel ajal oleme küll loobunud. Oleme saavutanud koos abikaasaga näiteks üleliidulisel turniiril Riias saja paari hulgas esikoha. Ei uskunud seda isegi! (Naerab.) Tudengina mängisin tõsisemalt tennist, jõudsin isegi Tartu esivõistlustele. Väga põhjalikult olen suusatanud, seda teen praegugi, ja see mulle meeldib, kui ikka on talve. Nii et ei saa öelda, et ma poleks sportinud või liikunud. Kuni praeguse ajani olen olnud poole aastast ekspeditsioonidel, eks seegi ole liikumine.


Kui ZBI botaanikud-mükoloogid olid veel Tiigi tänaval ja seal tegutses saun, käisid lõunavaheajal iga päev üle tee Tiigi saunas leili võtmas.


Igal juhul, olen tohutu saunasõber. Nüüd olen veidi tagasi tõmbunud tervise pärast. Vene ajal käisin saunas vähemalt kolm korda, nüüd ainult üks kord nädalas: Tartus Anne saunas või poja Lauri esmaklassilises suitsusaunas Suislepas.



Mükoloog Kuulo Kalameest küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet