Eesti Looduse fotovõistlus
2006/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2006/12
Manija maastikukaitseala

Manija on sedalaadi kaitseala, kus ei tule inimtegevust mitte piirata, vaid vastupidi: et taastuksid ja püsiksid sealsed pärandkultuurmaastikud, on vaja taastada saarel karjakasvatus.

Manija maastikukaitseala sai uue kaitsekorra tänavu mais. Ent kaitse all on see väike saar olnud juba 1991. aastast, mil taasiseseisvumise entusiasmilaineil loodi Pärnumaal maakonnavalitsuse määrusega hulk uusi kaitsealasid, teiste seas ka Manilaid ja Anilaid. Hiljem imestati, kuidas küll õnnestus sellele määrusele kinnitus saada! Aru päriti karmis toonis ning nõuti isegi määruse tühistamist, sest looduskaitse oli saanud ootamatult kopsaka suutäie. Määruse ettevalmistajana sain kapaga etteheiteid ja süüdistusi. Kuid lõpuks kired vaibusid.

Aeg on näidanud, et võitis loodus ning võitsid ka inimesed: loomapidamine Manijal on taastumas, rannaniitude vaated avaramad ja juba kaks majapidamist kerkivad varemetest taas püsielanikega rannataludeks. Nüüdseks on Manija maastikud just looduskaitsemeetmete toel taas kord hakanud pisut sarnanema küla õitseajal, 1930. aastate lõpus kujunenud rannamaastikega.


Manija saar on 4,5 km pikk ja kõige laiemas kohas ainult 500 meetrit lai maalapp rannikust vaid 800 meetri kaugusel. Saarele saab regulaarselt seilava liinipaadiga kaks korda päevas ja vahel ka suurema praamiga, mis mõeldud kaubaveoks. Saare selgrool kulgeb külatee: sellest kord ühel, kord teisel pool ridaküla majapidamised. Tuhandepäine aas-karukella õitemeri palistab varakevadel esimese õitsejana külateed kilomeetrite pikkuselt. Kidura taimestikuga karjamaadel kuivatatakse mõrralinasid.

Saare kõrgemas keskosas on kivikülv, paiguti mattunud kunagise rannavalli kivisegusesse liiva. Kivikülv jätkub pikalt kirde pool meres ravadena. Ravadeks nimetatakse siin kandis kiviseid madalikke, mida on ümber saare küllaga. Meri on saarest loodes nii madal, et ühel suvel lasid mullikad merd mööda saarelt jalga. Saar ulatub vaevu merest välja, sügistormidega upub valdav osa madalast maalapist. 2005. aasta jaanuaritormis tõusis meri lausa majade alla välja ja jagas saare kolmeks meres hulpivaks laiuks.

Manilaiul on tukk männikut ja teine mustlepikut ning Täkulaiu sadama vastas Vahtra maaüksusel isegi ehe puisniidulapp laialehiste puudega. Täkulaiust kirdes kitsa maariba mandripoolses servas on ilus liivarand. Seal rannakarjamaa piiril kasvab liivavallil haruldane rand-ogaputk. Liigne tallamine võib siin tekitada tõsiseid kahjustusi ja seetõttu tuleks saare põhjaotsa minna mööda saare selgroo kivikülvi.

Manija suurim rändrahn on looduskaitse alla võetud juba 1938. aastal. Kihnu keeles hüütakse seda Kokkõkiviks, mõnel pool on kirjas ka Kokakivina ja Kotkakivina. Rahn on külatee ääres Koka talu õuel kui liumägi: üks külg järsk ja teine lauge kaldega. Legendi kohaselt olevat Vanapagan selle pillanud, kui Riiga meretee ehitamise katki jätnud. Teise legendi järgi olevat Vanapagan udus tullusepüügil kivi otsa põrutanud. Kolmanda rahvapärimuse kohaselt olevat Vanakurat kivi siia toonud, et tõkestada Domenäsi (?) laevateed. Vanakurat tahtnud, et hukkuva laeva mehed öelnuksid „kurat“, nii teda ikka meenutades. Paraku katkesid kuradi põllepaelad ja kivi pudenes Manijale.

Kotkakiviks on rahnu kutsutud enne saare asustamist, sest selle kõrge tipp olnud merikotkaste meelispaik. Sealt olla mitu merikotkast lastud.

Ürglooduse raamatusse on kantud veel kolm Manija rahnu: Kurgukivi, Laikivi ja Astangualune kivi, mis eraldi kaitse all pole.

Täkulaiu (Tjakulaiu) sadama taastamisel veeti osa kivikülvist keskkonnaameti keelust hoolimata sadamakai täiteks. Õnneks säilis kivikülvi parim osa.

Varõslaid (Vareslaid) ja Tjakulaid pole tegelikult miskid laiud, vaid kohanimedena säilinud pärandnimed, mis tähistavad maa kerke tõttu saarega üheks saanud endiste merelaidude asukohti. Varõslaiul on kunagise laiu piirjooned eriti selgelt näha. Aga Manija majakat kutsutakse senini tulepaagiks.


Anõlaid (Anilaid) on Manijaga võrreldes väike laiuke (umbes 2 ha), mis kevaditi kihab pesitsevatest lindudest. Harrastusornitoloog Indrek Tammekännu hinnangul pesitseb Anõlaiul niisama palju linde kui Manijal, mis on Anõlaiust sada korda suurem. Laiu põhjaosas oli veel kümmekond aastat tagasi viltu vajunud kalurihütt, milles otsiti peavarju peamiselt angerjapüügi ajal. Taimestik on pärast 2005. aasta talvetormi laiul õige kidur, kuid varem olevat siit isegi heina tehtud. Laiu kühmnokkluikede koloonia on Pärnumaa uhkeim. Anõlaiult käib nii Kihnu kui ka Manija rahvas vargsi „kullimune“ korjamas (1. aprillist 31. juulini on Anõlaiule minek keelatud).


Asustus. Enne kihnlastega asustamist kasutati Manilaidu Pootsi mõisa moonakate heinamaadena. Laiul elas vaid üks pere – hilisema Manija talu maadel, kohe sadama vastas. Et Kihnu oli üleasustatud, siis jagas riik 1933. aastal Pootsi mõisa maadest 26 krunti neile, kes olid valmis Manilaiule ümber asuma. Erakätesse anti ka pool Anilaidu. Manijal elas varsti 150 hinge ümber. Naised tegelesid peamiselt kodutööde, põllulapikeste ja kariloomadega, mehed kündsid merd. Kariloomi oli palju, talveheinaga oli kitsas käes, nii et mandrilt toodi lisa.

Muruvaibana rohetavatel rannaniitudel kihas mitmekesine elustik, joodi maatõugu lehmade piima ja Kihnu tõugu maalambaid andis kokku lugeda. Meestevägi kasvas nii jõudsalt, et pruute käidi otsimas Kihnust.

Viljastav nõukogude periood esialgu saare maakasutuses suuri muudatusi ei põhjustanud, kuid 1980. aastate alul hakkas Manija rahva jaks lõppema. Noored lahkusid ja vanemad vananesid. Meretagune elu muutus nooremale põlvkonnale üha enam vastuvõetamatuks. 1991 suleti Manija külakool ja 2004 juba mannermaa lähim – Pootsi kool. Nüüd tuleb koolis ja lasteaias käia Tõstamaal. Praegusajal on saarel 14 suitsu ja elab püsivalt 31 inimest, kooli käib üks ja lasteaias samuti üks laps. Ametlikel andmetel elab Manijal 45 hinge. Lambaid ja kitsi on viies peres, lehmi neljas ja hobune ühes.


Põrgu kõreparadiisis. Kihnu kultuuriruumi kõrval on Manija suurim väärtus tema karjatatavad rannikumaastikud – ainuvõimalik elupaik paljudele kitsalt kohastunud liikidele. 1998. aastaks oli 150 hektarist rannaniitudest järel alla 20 hektari ja needki enamasti mere küljelt roostikega palistatud. Rannaniidud hääbusid koos kariloomade vähenemisega. Manija vapiloom ja sumedate kevadööde kontsertmeister on juttselg-kärnkonn ehk kõre, keda kohalikud hoopiski ronikonnaks kutsuvad. Vanasti kõlanud lombikontserdid nii valjult, et seganud magamist. Nüüdseks on neist jäänud üksnes mälestus. Pärnumaa rannaniitudel veel 1960. aastatel tüüpiline ja rohkearvuline kõre on hävimise piiril.

Rannaniidu asukatele terendavad siiski taas paremad ajad. Heas korras, rohukamara tasandilt vaba merevaatega rannaniitude pindala on selle sajandi algusest tasapisi suurenemas: läheneb juba 50 hektarile. Mingil määral karjatatakse veelgi suuremat ala. Rannaniidul pesitsevaid linde on siin loendatud ligikaudu 80 liiki ning tüüpiliste pesitsejate – mustsaba-vigle, punajalg-tildri, tutka ja rägapardi arvukus enam ei vähene. Kaitsealal pesitsevad rahvusvahelise tähtsusega liikidest veel tõmmuvaeras, väiketiir, randtiir, jõgitiir, roo-loorkull ja punaselg-õgija. Ka kõre arvukus ei vähene enam nii kiiresti kui möödunud kümnenditel. Kaitsemeetmete tulemusena võib loota, et arvukus suureneb pikkamisi. Rannaniidul kasvavast 288 rohttaimeliigist on enim tähelepanu all tagasihoidliku välimusega rannaniidukäpaline harilik muguljuur. Temagi on hakanud kosuma.


Manija looduse kaitseks tuleb taastada karjakasvatus. 1999. aastal asuti eraviisilise algatusena Manijas toetama rannakarjamaade ja -niitude taaskasutust rohumaadena. Kogu riigis rakendus riigi loodushoiutoetus alates 2001. aastast. Manija rahvas suhtus alul tõrksalt pakkumisse teha rannaniidu hoodusleping, et saada selleks toetust. Igaüht tuli eraldi veenda. Ega kõik vedu võtnudki. Hoolimata Matsalu positiivsest kogemusest ei usaldanud Manija rahvas looduskaitseametnikku ega riiki.

Tuleb tõdeda, et maastikukaitseala loomisest saadik polnud Manijal rahva ega looduse heaks ka midagi märkimisväärset tehtud. Tasapisi hakkas usalduseseeme siiski idanema ja ametliku toetuse kehtestamise järel asus rahvas rannaniite ka taastama. Kariloomi peetakse iga aastaga rohkem, kuid hea tulemuse saavutamiseks ikka veel liiga vähe. Manija karjamaad suudavad madalmuruseks rannakarjamaaks pügada 50–60 lehma ja 500–600 lammast üheskoos. Talveheingi tuleks neile teha Manijalt. Praegu on loomi viis kuni kümme korda vähem.

Kord hukka läinud rannaniitude taastamise ajal peaks loomade arv olema veel paar korda suurem.

Manija on sedalaadi kaitseala, mille kaitse ei seisne majandustegevuse piiramises, vaid tavapärase maastikukasutuse (karjakasvatuse) taastamises. Manija rahvas üksi sellega toime ei tule, sest elanikest ligi pool on pensioniealised, kellel pole nooremaid abiks. Riik peab Manija rahvale appi tulema.


Ent mitte üksnes karjakasvatus. Kosklatünnide ülespanek ja jääkoskla munade korjamine on Manijal siiani püsinud tava. Korjatakse ka „kullimune“ , et ohjeldada agressiivse merikajaka ja kalakajaka kolooniaid. Elanike vananemisega on seegi pärand kadumas. Jääkoskla ning suurte kajakaliste kolooniate ees taanduvatele väikesearvuliste linnuliikide asurkondadele oleksid sellised tavad toeks. Neid pole aga jõutud elustada.

Varem koristati jäämineku ja tormidega kuhjunud adruvallid: nii said rannakarjamaad korda ja põllud väetist. Vähene pilliroog niideti katusteks ja loomadele allapanuks. Nüüd on Manijal rookatus vaid ühel suvekodul ning põllulappe jääb üha vähemaks. Kuhjunud roovalle koristatakse vaevaliselt. Kõdunevad roo- ja adruvallid on ideaalne „inkubaator“ nastiku munadele, roopahnased rannalõukad ja sonnid sobivad harilikule kärnkonnale, kuid mitte kõrele, lokkavad rooväljad ei meeldi rannaniidu linnustikule. Palju nastikuid tähendab ohtu kõrele, kes kuulub nastiku menüüsse. Harilik kärnkonn ei ole nii nõudlik elupaigakonkurent kui kõre.

Traditsiooniline mõõdukas hülgeküttimine ei ohustaks viiger- ja hallhülge asurkondi, kuid püsiksid hülge liha ja muude saaduste kasutamise tavad ja oskused. Küttimistavad võiksid osutuda tõmbenumbriks huvilistele ja olla üks Manija püsielanike sissetulekuallikas.


Mis tehtud, mida veel oleks vaja. 2001. aastal rakendunud Euroopa Liidu LIFE-Nature projekti „Läänemere rannaniitude kaitse Eestis“ üks sihtalasid oli Manija saar. Projekti põhieesmärk oli soodustada rannaniitude taaskasutust, päästmaks hävingust katastroofilise kiirusega hääbuvaid kõre asurkondi.

Manija saarel elas ja ilmselt on siiani lähimineviku suurim kõrepopulatsioon. Hoolimata sellest on saare mitmekümnetuhandelisest kõreväest saanud mõnesaja isendiga konnarahva kild. Asi on nii hull, et veel hiljuti siin kandis kartulikorvidega lõkkesse või kanade ette loobitud konn võeti 2004. aastal kaitse alla I kategooria liigina. Kõre iga isend, kudu ja kulles on niisama range kaitse all nagu põlislaante haruldane asukas must toonekurg, tema pesa või muna!

Manija inimeste, euroliidu, Taani, SA Kihnu Väina Merepargi, Pärnumaa loodusmälestiste sihtasutuse, Pärnumaa keskkonnateenistuse, OÜ Tõhela Loomaarsti ja keskkonnaministeeriumi entusiastide, eriti Riinu Rannapi, ning veel mitme valitsusvälise organisatsiooni (PKÜ, ELF, EOÜ, Pärnumaa jahimeeste liit) koostöös on aastaid veetud Manijale suveks mandrilt mullikaid, ehitatud loomadele katusealuseid ja karjaaedu, antud kariloomi, toetatud rannaniitude taastamis- ja hooldustöid, korraldatud talgupäevi, rajatud kõrele sigimisveekogusid, piiratud rebase ja kähriku arvukust, jälgitud linnustiku ja kõre arvukust, kogutud „puuridesse“ kõrekulleseid. Valminud on „Tegevuskava kõre (Bufo calamita) kaitseks Eestis“, mida järgides aitame kindlasti kaasa ka Manija rannaniitude taastamisele. Igati on püütud abistada ka Manija elanikke.

Et kõre sigimistingimusi kiiresti parandada, otsustati taanlaste eeskujul rajada rannaniitudele kõrele sobiliku suurusega lombid. Esimesena andis selleks nõusoleku Riida turismitalu peremees Tiit Pilt. Kui üüratu suure buldooserikolakaga kohale sõitsime, vaatas Tiit meid õige imeliku näoga. Kuid Enno Pärna meistrikäe all tegi buldooser nii peene töö, et teiste kõhklejatega saime juba hõlpsasti kaubale. Paari aasta pärast ei arvanud enamik asjasse pühendamatuid ära, et loigud rannaniidul polegi looduslikud.

Riida turismitalus polnud alul kariloomi, nüüd on lambad, lihaveised, mägiveised ja väiksemad lojused. Talu hoiab korras saare mandripoolse ranniku juba kuni Sitna ninani. Buldooseriga tehtud veesilmade ümbrusse on just karjatamise tõttu kujunenud saare paremad kurvitsaliste elupaigad.

Veel meenub naljakas seik Mark Soosaarega, kellel on Manijal suvekodu. Veensin teda, et ta taastaks ise või lubaks taastada oma maavaldustes roostuvaid ja kasutuseta rannaniite. Soosaar ei andnud kahel aastal järele, arvates, et rannaniitu hooldades hävitatakse seal kõik käpalised. Et asi on vastupidi, ei tahtnud ta sugugi uskuda. Nüüdseks on uskumatu Soosaargi oma seisukohti muutnud: ta lubab lambaid karjatada ka oma maal.


Kaitsekord. Manija maastikukaitseala kaitse-eeskiri kehtestati 29. mail 2006 valitsuse määrusega nr. 127, kuigi eeskirja esimene eelnõu sai valmis juba 2001 ja ekspertiis 2002.

2003. aasta märtsis Manijal eeskirja eelnõu aruteluks kokku kutsutud rahvakoosolekul osales 22 inimest, neist 17 Manija püsielanikku. Esindatud olid peaaegu kõik pered, mis on selliste koosolekute rekordtulemus. Kaitseala uue kaitsekorra kehtestamise poolt olid, ehkki kõhklevalt, peaaegu kõik. Erandina oli vastu üks kalur, kes kirjalikku vastuväidet siiski ei esitanud. Nii hea tulemus oli üllatuseks mullegi: selge, et looduskaitsjate pingutused olid vilja kandnud.

Samal sügisel kirjutasid 13 inimest alla pöördumisele lubada saarel üle 20 osalejaga rahvaüritusi üksnes erandkorras: see oli kaitsekorras ette pandust hulga rangem piirang. Inimesed nägid kaitse-eeskirjas võimalust piirata saarele pressivat, kohalike ja suvekodude omanike toimetusi segavat turistidevoogu.

Manilaid kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja arvatud Kihnu kultuuriruumi, kus emakeelena räägitakse kihnu keelt, peetakse au sees kihnu kombeid ja igapäevane leib tehakse oma kätega. Hiljuti selgus, et Kihnust Manijale toodud lambad on põline maalambatõug, mis veel kõige kiuste ja vastupidi asjameeste väidetele hinges. Mõned aastad tagasi hakkasid Manijale uue kodu rajamiseks ettevalmistusi tegema Eesti maalamba ühingu asutajaliikmed Anneli Ärmpalu ja Erki Idvand: nemad karjatavad Manijal õige mitmekümnepealiseks paisunud maalamba tõukarja, mille tuumik on pärit Kihnust. Kihnu maalammas on Kihnu ja Manija rahvakillu hindamatu väärtusega pärand.

Kunagi sattusin Mõisa Mannile (Maria Niit) kiitma Manija maastike ilu ja rahva külalislahkust. Elukogenu kindlal viisil antud vastus on siiani meeles: „Suvitajad käivad õhkamas küll, aga talvel ei taha siin keegi olla, kui tuisuga uksestki välja minna ei tahaks ja on hirm, et torm viib viimaks katuse.“

Manija külateel liigeldakse peale kondiauru ka autode ja mootorratastega. Kõrele soodsamatel aegadel leidsin külateelt sageli suveööl ratta all litsutud kõrelaipu. Kui kõret palju oli, võis neid sel viisil ohtralt hukkuda, kuid praegu saaks kahju vältida, piirates kohalike sõite kevaditi kõre üksikutel väga aktiivsetel pulmaöödel. Saare külalisel ei maksa mootorsõidukiga saarele trügida.

Külavanem on Sulev Alas, eelmine külavanem Tiit Pilt peab saare ainsat turismitalu, mis võib majutada korraga mitukümmend külalist. Perenaine Ülle pakub maitsvaid toite ja loob hubase õhkkonna. Kui hästi läheb, saab siin mekkida isegi kohalikku kala. See on menukas koht, presidendidki on siia käima sattunud.

Vilma Havikult Noormanni talust tasub küsida – ega leiba müüa ole?

Endisest koolimajast on Tõstamaa vallavalitsus kõpitsenud külakeskuse, kus saab püsinäitust vaadata ja peldikus käia. Keskuse võtit küsige küla pealt: kes otsib, see leiab!



URMAS VAHUR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet