Eesti Looduse fotov�istlus
2006/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2006/12
Kelle hoolde usaldada Eestimaa puude kuningas?

Pajuaasta lõpetuseks teeme siin ajakirjanumbris tutvust Eesti vägevaimate remmelgatega. Selgub, et jämedaim neist, kes kasvab Raasiku raudteejaama juures, ei jää tüve ümbermõõdult eriti maha Eestimaa puude kuningale – Tamme-Lauri tammele. Veelgi enam: kui loodus on loomult kiiremakasvulisele, kuigi seejuures ka lühemaealisele pajule armuline, võib ta esitammele isegi järele jõuda.

Aga ligi 700-aastane ja 825-sentimeetrise tüveümbermõõduga Tamme-Lauri tamm on viimasel ajal sattunud laiema tähelepanu alla, sest keskkonnaministeerium riigi esindajana on otsustanud ta koos nelja hektari suuruse maalapiga eraomanikult välja osta.

Sellesse otsusesse on suhtutud nii ja teisiti. Osa inimesi leiab, et 400 000 krooni maksumaksja raha kulutatakse asjata: riik olevat halb peremees, eraomanik seevastu hoolikam ja tegusam. Seda enam, et kaitsealust puud ju maha saagida niikuinii ei tohi. Teised kiidavad keskkonnaministeeriumi algatuse heaks, viidates sellele, et ärihuvidest lähtuvalt võib eraomanik käituda ettearvamatult.

Tammehiidu osta soovinud turismiarendajal olidki sellega omad plaanid: “Ta tahtis sinna rajada pargi, kuhu rahvas võiks omanimelisi puid istutada. Olgu need siis näiteks abiellumise, sünnipäeva või olümpiavõidu puhul. Puude vahele oleks ta rajanud kõnniteed ning pannud samasse lähedale püsti kioski, kus kohalike käsitööd müüa.”(Postimees, 15. november 2006)

Niisiis, kallis rahvas, mõelgem paarkümmend aastat või pigem pool sajandit edasi: kui eraomanik saanuks oma plaani ellu viia, nii et tamme ümber istutataks (küllap teatud rahasumma eest!) sadu nimelisi puuhakatisi ja osagi neist läheks ka kasvama, siis kaoks Eestimaa puude kuningas maastikupildilt: ta jääks üha kerkiva ja tiheneva nimelistest puudest metsatuka varju.

Meenub teisigi atraktsioone, mida eraomanikud turistide meelitamiseks on korraldanud: puu okstele saab siduda õnne toovaid riideräbalaid või kinnitada abielutruudust tagavaid tabalukke, tema ümber kanda õnnekive. Seiklusturismi arendajad saaksid paigaldada võrasse trossid, millel marakratid võiksid Tarzani kombel kiikuda või neid mööda üles ronida … Mõnel pool on põnevuse tekitamiseks riputatud puudele isegi tapetud loomade päid. Inimese leidlikkus on piiritu!

Seetõttu ühinen nendega, kes arvavad, et kõik looduskaitse alla kuuluv on kindlam usaldada pigem riigi hoolde. Kuigi libastumised pole ka sel juhul välistatud, võib ehk siiski loota, et esikohale ei seata ärihuve.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012