Eesti Looduse fotov�istlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2007/1
Khmus nokaga luik

Luik on meil valitud tnavuse aasta linnuks. See au saab osaks kigile luikedele, ent sedapuhku lhen klla khmnokk-luigele.

Vaikne mrtsikuu hommik mere res ei reeda kuidagi, et lindude kevadrnne vtab peagi tistuurid. Kaldast paarikmne meetri kaugusel toituvad siin talve le elanud pardilised, neil ei ni kuhugi kiire olevat. Minagi vtan hoo maha ja svenen oma mtetesse.

kki hakkab eemalt paistva poolsaare tipu poolt kostma jrjest valjenevat tsauhkamist. Khmnokk-luiged, juan melda, kui juba ilmuvadki nhtavale heli tekitajad: viieliikmeline rndeparv tuleb madallennul piki veepiiri otse minu suunas. Mind mrgates trib juhtlind parve kaldast natuke eemale, tustakse ka pisut krgemale ja luiged mduvad valju tiibade heli saatel neile ohutus kauguses.


Khmnokk-luige (Cygnus olor), keda rahvapraselt tuntakse ka punanokk-luigena, esimene pesitsus Eestis on teada 1959. aastast. Peaaegu viiekmne aastaga on selle liigi arvukus meie aladel mrgatavalt suurenenud. Pool sajandit tagasi peeti khmnokk-luike ilusaks harulduseks, nd juba mnel pool lausa nuhtluseks. Ta on enim levinud Lne-Eestis, saartel ja rannikul, pesitsused sisemaal on siiani harvemad.

Varem rohkem hahkade prusmaaks olnud pisematel saartel ja laidudel hakkavad jrjest enam kanda kinnitavad khmnokad vimust vtma, trjudes viksemat kasvu pesitsejad eemale. Arvatakse, et khmnokad koos siin end samuti ha paremini tundvate merikotkastega on hahapopulatsiooni vhenemise hed peasdlased: hed trjuvad hahapered nende harjumusprastest pesitsuspaikadest minema ja teised vtavad neid saagiks.


Haruldusest on saanud tavaline. Pesapaiga valib khmnokk-luik taimestikurikastele rannikualadele ja lhedalasuvatele jrvedele, aga ka lagedatele meresaartele. Pole ka harv, et seatakse end sisse linnade lhedal paiknevatel siseveekogudel, mille res inimesed puhkamas kivad. Niimoodi luuakse hea tugipunkt rasketeks aegadeks, mil toitu napib, sest sellised linnud saavad kohe le linna kuulsaks: ndalavahetustel lausa tunglevad luikede mber need, kes kaunitele lindudele just oma saiaptsist palakest pakkuda tahavad.

Enamiku inimeste kokkupuude luikedega piirdubki linnastunud ehk inimestega harjunud lindudega, kes sisisedes oma liigikaaslasi ja teisi saiakonkurente eemale peletavad ning siis nagu naeratades oma oranika noka toitja poole sirutavad. Graatsilisest haruldusest on poole sajandiga saanud linnu-uurijate halvustavas knepruugis prahilind. Graatsia on kll alles, ent kaotsi on linud salaprane ja harvanhtav vlu.

Loomulikult pole selles sdi linnud, kes jrjest suurema hulgana saabuvad neile sobivatesse elupaikadesse. Hoopis inimene tdineb korduvatest asjadest liiga kiiresti: linnud on sama pnevad ja ilusad nagu pool sajandit tagasi, ent nd satuvad nad meie silma alla palju sagedamini.


ks tavaline perekond. Meenub maipev, mil lksin vaatama oma kodulinna staare. Neidsamu, kes jmineku aegu sinikaelte ja kajakatega saiaptside prast olid videlnud. Tol peval olid nad kuidagi vaiksed ja hoidusid eemale. Ma juba kahtlustasin, et mni kuts vi kaval rebane on kki nende jrglased omale lunaroaks vtnud, ent siis mrkasin kahe vanalinnu vahel udusulis noorsande: vikseid ilmakodanikke oli kokku kuus ja kik nad tiirutasid vanemate mber, jrgides hoolega npuniteid toidu otsimise kohta. Vanematest natuke vhem edukalt hankisid nemadki oma pisikeste nokkadega vee alt sdavaid taimi. Mned neist tdinesid peagi ppetundidest ja ronisid vanemate selga puhkama, nautides suure linnu ujumiskiirust. Niimoodi vahelduva eduga toitu otsides, vanemate npuniteid jrgides ja nende seljas sites mdus vastkoorunud luigepoegade pev.

Meie jrgmise kohtumise ajaks paar kuud hiljem olid kik kuus sirgunud juba prisluikedeks. Et tegemist on siiski lindudega, kes pole veel klma ilma ja lumehelbeid ninud, reetis vaid tuhmhall sulestik. Noored luiged paistavad oma vanematest iluduste krval teliselt inetute pardipoegadena. Vlise erinevuse taga peitub siiski luige iseloom: saiaptsi prast vitlesid hallikesed niisama innukalt nagu vanemad.


Ohtudest hoolimata. Khmnokk-luiged on sgisrndele asujate seas hed viimased. tleb ju rahvasuugi: luiged linud, lumi taga. Luikede seas on ka julgeid, kes jvad siia talvituma: enamjaolt rannikule ja saartele, kus meri lahti psib. Kuid sealgi pole kerge toitu hankida, sest rannajoon ikkagi jtub ning kaugemal merel jvad veetaimed sgavale. Samas, nhes talvituvate luigeparvede suurust, tundub kll, et jutt raskesti kttesaadavast toidust on vist liialdus.

Looduslikke vaenlasi on khmukestel vhe, kuid just talvituvaid linde varitsevad merikotkad, kes on talve karmides oludes valmis suurteks pingutusteks. Niimoodi hakkab ikka mere res silma mni luigekorjus, mille kallal vhemalt ks merikotkas koos paljude ronkade ja varestega maiustab. Samas jtkavad teised luiged omi toimetusi. Kas he liigikaaslase mahavtmine neid ei heidutanud, vi siis ei olnudki mingit rnnakut, vaid saagiks langes hoopis nlga vi muul phjusel surnud lind? Mina pole oma silmaga ninud htki luike rndavat kotkast, kuid lugusid olen kuulnud kll.


Linnud, kes vaevalt pool sajandit tagasi kogusid kuulsust vaid tiibade hlega, on ndseks meile omaseks saanud. Luiged, kes meie piirialadelt tsauhkamise saatel lbi rndasid, justkui punased vilkurid ninal plemas, lasevad nd end lhemalt vaadata ja avastada vilkuri laosas uhke khmu. Khmnokk-luiged on lubanud inimese oma koju. Mingem neile klla.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012