Eesti Looduse fotovõistlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2007/1
Kühmus nokaga luik

Luik on meil valitud tänavuse aasta linnuks. See au saab osaks kõigile luikedele, ent sedapuhku lähen külla kühmnokk-luigele.

Vaikne märtsikuu hommik mere ääres ei reeda kuidagi, et lindude kevadränne võtab peagi täistuurid. Kaldast paarikümne meetri kaugusel toituvad siin talve üle elanud pardilised, neil ei näi kuhugi kiire olevat. Minagi võtan hoo maha ja süvenen oma mõtetesse.

Äkki hakkab eemalt paistva poolsaare tipu poolt kostma järjest valjenevat tsauhkamist. Kühmnokk-luiged, jõuan mõelda, kui juba ilmuvadki nähtavale heli tekitajad: viieliikmeline rändeparv tuleb madallennul piki veepiiri otse minu suunas. Mind märgates tüürib juhtlind parve kaldast natuke eemale, tõustakse ka pisut kõrgemale ja luiged mööduvad valju tiibade heli saatel neile ohutus kauguses.


Kühmnokk-luige (Cygnus olor), keda rahvapäraselt tuntakse ka punanokk-luigena, esimene pesitsus Eestis on teada 1959. aastast. Peaaegu viiekümne aastaga on selle liigi arvukus meie aladel märgatavalt suurenenud. Pool sajandit tagasi peeti kühmnokk-luike ilusaks harulduseks, nüüd juba mõnel pool lausa nuhtluseks. Ta on enim levinud Lääne-Eestis, saartel ja rannikul, pesitsused sisemaal on siiani harvemad.

Varem rohkem hahkade pärusmaaks olnud pisematel saartel ja laidudel hakkavad järjest enam kanda kinnitavad kühmnokad võimust võtma, tõrjudes väiksemat kasvu pesitsejad eemale. Arvatakse, et kühmnokad koos siin end samuti üha paremini tundvate merikotkastega on hahapopulatsiooni vähenemise ühed peasüüdlased: ühed tõrjuvad hahapered nende harjumuspärastest pesitsuspaikadest minema ja teised võtavad neid saagiks.


Haruldusest on saanud tavaline. Pesapaiga valib kühmnokk-luik taimestikurikastele rannikualadele ja lähedalasuvatele järvedele, aga ka lagedatele meresaartele. Pole ka harv, et seatakse end sisse linnade lähedal paiknevatel siseveekogudel, mille ääres inimesed puhkamas käivad. Niimoodi luuakse hea tugipunkt rasketeks aegadeks, mil toitu napib, sest sellised linnud saavad kohe üle linna kuulsaks: nädalavahetustel lausa tunglevad luikede ümber need, kes kaunitele lindudele just oma saiapätsist palakest pakkuda tahavad.

Enamiku inimeste kokkupuude luikedega piirdubki linnastunud ehk inimestega harjunud lindudega, kes sisisedes oma liigikaaslasi ja teisi saiakonkurente eemale peletavad ning siis nagu naeratades oma oranžika noka toitja poole sirutavad. Graatsilisest haruldusest on poole sajandiga saanud linnu-uurijate halvustavas kõnepruugis „prahilind“. Graatsia on küll alles, ent kaotsi on läinud salapärane ja harvanähtav võlu.

Loomulikult pole selles süüdi linnud, kes järjest suurema hulgana saabuvad neile sobivatesse elupaikadesse. Hoopis inimene tüdineb korduvatest asjadest liiga kiiresti: linnud on sama põnevad ja ilusad nagu pool sajandit tagasi, ent nüüd satuvad nad meie silma alla palju sagedamini.


Üks tavaline perekond. Meenub maipäev, mil läksin vaatama oma kodulinna staare. Neidsamu, kes jäämineku aegu sinikaelte ja kajakatega saiapätside pärast olid võidelnud. Tol päeval olid nad kuidagi vaiksed ja hoidusid eemale. Ma juba kahtlustasin, et mõni kõuts või kaval rebane on äkki nende järglased omale lõunaroaks võtnud, ent siis märkasin kahe vanalinnu vahel udusulis noorsande: väikseid ilmakodanikke oli kokku kuus ja kõik nad tiirutasid vanemate ümber, järgides hoolega näpunäiteid toidu otsimise kohta. Vanematest natuke vähem edukalt hankisid nemadki oma pisikeste nokkadega vee alt söödavaid taimi. Mõned neist tüdinesid peagi õppetundidest ja ronisid vanemate selga puhkama, nautides suure linnu ujumiskiirust. Niimoodi – vahelduva eduga toitu otsides, vanemate näpunäiteid järgides ja nende seljas sõites – möödus vastkoorunud luigepoegade päev.

Meie järgmise kohtumise ajaks – paar kuud hiljem – olid kõik kuus sirgunud juba „pärisluikedeks“. Et tegemist on siiski lindudega, kes pole veel külma ilma ja lumehelbeid näinud, reetis vaid tuhmhall sulestik. Noored luiged paistavad oma vanematest iluduste kõrval tõeliselt inetute pardipoegadena. Välise erinevuse taga peitub siiski luige iseloom: saiapätsi pärast võitlesid hallikesed niisama innukalt nagu vanemad.


Ohtudest hoolimata. Kühmnokk-luiged on sügisrändele asujate seas ühed viimased. Ütleb ju rahvasuugi: luiged läinud, lumi taga. Luikede seas on ka julgeid, kes jäävad siia talvituma: enamjaolt rannikule ja saartele, kus meri lahti püsib. Kuid sealgi pole kerge toitu hankida, sest rannajoon ikkagi jäätub ning kaugemal merel jäävad veetaimed sügavale. Samas, nähes talvituvate luigeparvede suurust, tundub küll, et jutt raskesti kättesaadavast toidust on vist liialdus.

Looduslikke vaenlasi on kühmukestel vähe, kuid just talvituvaid linde varitsevad merikotkad, kes on talve karmides oludes valmis suurteks pingutusteks. Niimoodi hakkab ikka mere ääres silma mõni luigekorjus, mille kallal vähemalt üks merikotkas koos paljude ronkade ja varestega maiustab. Samas jätkavad teised luiged omi toimetusi. Kas ühe liigikaaslase mahavõtmine neid ei heidutanud, või siis ei olnudki mingit rünnakut, vaid saagiks langes hoopis nälga või muul põhjusel surnud lind? Mina pole oma silmaga näinud ühtki luike ründavat kotkast, kuid lugusid olen kuulnud küll.


Linnud, kes vaevalt pool sajandit tagasi kogusid kuulsust vaid tiibade häälega, on nüüdseks meile omaseks saanud. Luiged, kes meie piirialadelt tsauhkamise saatel läbi rändasid, justkui punased vilkurid ninal põlemas, lasevad nüüd end lähemalt vaadata ja avastada vilkuri ülaosas uhke kühmu. Kühmnokk-luiged on lubanud inimese oma koju. Mingem neile külla.



SVEN ZAČEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet