Eesti Looduse fotovõistlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/1
Mudatilder

Aprilli lõpust alates soo kohal kõlav mudatildri mängulaul on märk, mis annab teada, et kauge Aafrika märgalad ei ole veel kuivaks auranud ja kodune soomaastik veel piisavalt märg ja terviklik.

Kevadsuvisesse rabalaugastikku või märga siirdesohu sattunud matkajaga tuleb tihti pahandama väike ja häälekas tilder, kes närviliselt keha jõnksutades maandub lähima rabamänni ladvas: järjest valjemalt häälitsedes üritab ta iga hinna eest tõmmata tähelepanu endale. See tähendab, et mudatildril on pojad koorunud ning kuskil läheduses peidavad end kodulauka äärses sootaimestikus pruunilaigulised tildritibud. Rändeaegu – kevadel ning hilissuvel – on mudatildri seltsingute häälitsused lahutamatu osa mudaste kallaste, üleujutatud niitude ja poldrite helipildis.

Üks tildrite perekonna väiksemaid liike, kõrgejalgne ja nõtke kehaehitusega mudatilder on looduses hästi märgatav ja lihtsalt äratuntav liik. Hundsulestikus paistavad valkjatähnilise ülapoolega vanalinnud kulunud sulestiku tõttu eemalt pruunikad. Erinevalt metstildrist on mudatildri tiiva alapool hele ja sabamuster peenevöödiline. Mudatildri lend on kiire ning maapinnal või oksal seistes nõksutavad linnud tihti keha.


Levik ja arvukus. Mudatilder pesitseb Euraasia metsatundrates ja boreaalses metsavööndis (#1). Liigi pesitsusala hõlmab ligi kümme miljonit ruutkilomeetrit, ulatudes Šotimaalt Kamtšatkani [4, 5]. Areaali lääneosas on mudatilder levinud põhiliselt Fennoskandia ja Läänemere piirkonna hemiboreaalse ja boreaalse metsavööndi soodel, üksikuid paare on leitud pesitsemas ka Šotimaa vaipsoode laugastikes ning Taanis ja Põhja-Saksamaal [4].

Arvukus on suurim levila põhjaosas. Eelistatud elupaigas – Fennoskandia rikkatoitelistes aabasoodes – küünib asustustihedus üle kümne paari saja hektari kohta [11]. Mudatildri populatsiooni kogusuurust hinnatakse 3,1–4,3 miljonile isendile, mis talvitusalade järgi jaguneb neljaks biogeograafiliseks populatsiooniks [5]. Euroopas pesitseb viimastel andmetel 350 000–1 200 000 paari (25–49% kogupopulatsioonist) ning praegust kaitsestaatust peetakse ebasoodsaks [1]. Põhiosa Euroopa mudatildritest pesitseb Fennoskandias (suur osa Soomes) ja Venemaal. Euroopa Liidus pesitseb kokku 250 000–400 000 paari [3].

Viimaste andmete järgi pesitseb Eestis vähemalt 3000 paari mudatildreid, heal aastal võib neid olla kuni 4000 paari, mis on vaid 1% Euroopa Liidu pesitsusasurkonnast. Eestis elavad mudatildrid rabadel ja lagedatel siirdesoodel ning vähemal määral madalsoodel (näiteks Tuhu, Kiive). Põhiosa asurkonnast pesitseb meil Lääne- ja Kirde-Eestis (#2).

Soostikus koonduvad mudatildrid rabalaugastike ja märede piirkonda, märgadele siirdesooribadele, soo-ojade lagedatele lammidele ning lagedatele õõtsik-madalsoodele. Parimates elupaikades (siirdesood, õõtsik-madalsood) küünib mudatildri asustustihedus kohati isegi kuni kümne paarini sajal hektaril. Erinevalt rüüdast lepib ta ka puis-laukarabaga: peamine, et seal oleks piisavalt märg. Nigula rabas on mudatildri asustustihedus 36 aasta jooksul olnud üks kuni kaks paari saja hektari kohta.


Ränne ja talvitumine. Mudatilder on kaugrändur, kelle Euroopa asurkond talvitub Aafrikas Sahara kõrbest lõuna pool ning Siberi asurkond Indias, Indo-Hiinas, Malaisias ja Austraalias [4]. Kevadel lahkuvad mudatildrid talvitusaladelt Aafrikas märtsi lõpus–aprilli alguses, lõunamaale jäävad suvitama vaid üksikud mittepesitsejad [4]. Kevadränne toimub laial rindel üsna kiiresti, ilma pikemate peatusteta ja peatuskogumeid loomata. Viimase aja DNA-meetodeile tuginevad rändeuuringud näitavad, et isaslinnud alustavad kevadrännet varem ja saabuvad kevadel pesitsusterritooriumitele enne emaslinde [9].

Pärast poegade koorumist lahkub sageli üks vanemaist ning pojad jäävad teise vanema hoolde. Nii võib juba juuni teisel poolel märgata rannikul mudatildri vanalindude sügisrännet Vahemere-äärsetesse sulgimispaikadesse. Pärast poegade lennuvõimestumist lahkub kogu pere pesitsuspaigast: nüüd koondutakse märgadele rannaniitudele, poldritele ja mageveekogude madalaveelistele kaldaaladele. Juuli lõpus ja augusti alguses algab rannikul juba noorlindude ränne, mis kestab kuni septembri teise pooleni. Vaatlusandmetel on mudatildri sügisränne Eestis kõige hoogsam juuli lõpus–augusti alguses ning vaibub augusti teisel poolel. Septembris võib kohata vaid üksikuid linde [6, 8].

Mudatilder rändab põhiliselt öösel ja ränne oleneb ilmastikuoludest. Starditakse soodsa pärituule aegu, ebasobiva ilmaga ei riski mudatildrid kogutud rasvavarusid kulutada: nad passivad sobivat rändeilma, koondudes headele toitumisaladele. Nii võib halva ilmaga juulis-augustis madalates mageveelistes rannaniidu lompides näha kuni mitmesajast linnust koosnevaid seltsinguid.

Uuringud näitavad, et vanalinnud suudavad koguda Kesk-Euroopa peatusaladel märgatavalt suuremaid rasvavarusid ja läbida vahepeatusteta pikemaid vahemaid kui noorlinnud [10]. Nii on sobivate peatus- ja toitumispaikade võrgustik Kesk-Euroopas oluline eeldus (eriti noortele), et ületada ulatuslikud rändetakistused – Vahemeri ja Sahara kõrb. Vanalinnud jõuavad talvitusaladele Aafrikas juba juuli lõpus või augustis, noorlinnud septembris-oktoobris [4].


Pesitsus ja pereelu. Kui mudatildri rännet on uuritud üpris põhjalikult, siis põhiliselt ida pool levinud liigi pesitsusbioloogiat tuntakse võrdlemisi halvasti. Eestisse saabuvad esimesed mudatildrid tavaliselt aprillis. Põhja pool pesitsevate mudatildrite läbiränne kestab mai lõpuni. Sigimisviisilt on mudatilder monogaamne ja sageli saabuvad partnerid pesitsusalale korraga [4]. Sobivates elupaigalaikudes (näiteks ulatuslikes liikuva veega mudaälvestikes) pesitseb sageli mitu paari lähestikku, koloonialaadsetes pesitsuskogumites koos teiste kahlajatega (väikekoovitaja, punajalg-tilder, kiivitaja, mustsaba-vigle).

Neli (vahel kolm) pirnjat rohekataustalist pruunide laikudega kirjatud muna munetakse mais, kahe-kolmapäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanalinnud. Munemiseks, haudumiseks ja poegade üleskasvatamiseks kulub mudatildril kokku kaks kuud. Pärast poegade koorumist lahkub pesakond soo kõige märjematele aladele, kus on rohkesti mudaälveid. Pojad lennuvõimestuvad juulis ning lahkuvad siis ka kohe pesitsuspaigast.

Mudatildri vanalindude aastane suremus on rõngastusandmetel 46%, noorlindudel 83–88%. vanim rõngastatud isend on tabatud vähemalt 9-aastaselt [4].


Toitumine. Mudatildrid toituvad põhiliselt selgrootutest, sh. putukatest [4, 7]. Toitu hangitakse madalas vees kahlates, veest või taimestikult noppides ja ka õhust lendavaid putukaid napsates. Toidusedelis on olulisel kohal mardikad, aga ka kahetiivalised, kiilivastsed, tirdid, liblikate röövikud, väikesed ussid, molluskid jne. Taimset materjali leidub mudatildrite magudes väga vähesel määral. Möödunud sajandi keskpaiku juunikuus Eesti rabadest lastud mudatildrite maod sisaldasid põhiliselt mardikaid, kiilivastseid, surusääsklaste ja ehmestiivaliste vastseid, aga ka putukate mune [7]. Teiste rabakurvitsatega võrreldes eelistab mudatilder väiksemaid ja pehmemaid selgrootuid. Mere ja järvede rannikult lastud mudatildrite maod sisaldasid peamiselt lutiklasi ja kiilide vastseid ning neis polnud gastroliite [7]. Talvitusaladel Aafrikas toituvad mudatildrid sageli veetigudest, kiilivastsetest ja mitmesugustest veeputukatest [4].


Arvukuse muutused. Kuigi viimasel kümnendil on mudatildri arvukus püsinud, peetakse Euroopa Liidus tema seisundit arvukuse tugeva languse tõttu aastatel 1970–1990 siiani ebasoodsaks [3]. Soomes vähenes mudatildri arvukus tugevalt möödunud sajandi kuuekümnendate teisel poolel soode ulatusliku kuivendamise tõttu, samal ajal vähenes arvukus ka mitmel pool levila lõunaosas [11].

Kui pool sajandit tagasi arvati Eesti rabades pesitsevat umbes 700 haudepaari, siis praegu võib mudatildri asurkonna arvukust Eestis hinnata kolme kuni nelja tuhande paarini. Möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel oli selle liigi arvukus paljudel Eesti soodel kordades väiksem kui viimasel paarikümnel aastal, mil samade soode haudelinnustik on uuesti üle loetud.

Samasugust suundumust on viimase poolsajandi jooksul täheldatud ka Lätis Teiču soostikus [1].

Mudatildri arvukuse loomulikust kõikumistest viimase poolsajandi jooksul annab hea ülevaate Nigula rabas kogutud andmestik (#3). Selle põhjal saab väita, et arvukus suurenes põhiliselt möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel ning viimasel aastakümnel. Samas on see Nigula rabas aastati kõikunud, olles headel kuni kaks pool korda suurem kui kehvadel aastatel.

Mudatildrit ohustab eelkõige tema elupaikade – märgalade – kuivendamine ja kuivenemine nii pesitsuspaigus (soode kuivendamine metsakasvatuse ja turba kaevandamise eesmärgil), rändeaegsetel peatusaladel (veekogude ajutiselt üleujutatavad kaldaalad) ja talvituspiirkondades (kiired kliimamuutused ja sagenevad põuad Aafrikas).

Mudatilder on hea indikaatorliik, kelle olemasolu annab märku nii sooelupaikade soodsast seisundist kui ka soomaastiku üldisest mitmekesisusest ja terviklikkusest. Et kaitsta tõhusalt mudatildrit kui kaugrändurit, kes ligikaudu pool aastat viibib Aafrikas, vajame koostööd kogu Euroopa–Aafrika rändetee ulatuses: oluline on, et kõikjal järgitaks rändlindude kaitseks mõeldud konventsioone ja lepinguid.



1. Avotinš, Andris 2005. Birds of Teiči. Teiču dabas rezervata administracija, Laudona: 97–99.


2. BirdLife International, 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. – BirdLife Conservation Series 12.


3. BirdLife International, 2004. Birds in the European Union: a status assessment. Wageningen, The Netherlands: BirdLife International.


4. Cramp, Stanley et al. 1983. Handbook of birds of Europe, the Middle East and North Africa: the Bird of the Western Palearctic 3. Oxford University Press, Oxford: 577–587.


5. Delany, Simon; Scott, Derek 2006. Waterbird Population Estimates. Fourth Edition. Wetland International, Wageningen, The Netherlands.


6. Elts, Jaanus 1998. Migration of Wood Sandpiper (Tringa glareola) in Estonia. – The Ring 20: 127–130.


7. Kumari, Aino 1958. Rabakurvitsaliste toitumisest. – Kumari, Eerik (toim.). Ornitoloogiline kogumik, 1. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetus-Kirjastusnõukogu, Tartu: 195–215.


8. Ojaste, Ivar jt. 2003. Kurvitsaliste sügisränne Põgari rannaniidul. – Linnurada: 32–48.


9. Remisiewicz Magdalena; Wennerberg, Liv 2006. Differential migration strategies of the Wood Sandpiper (Tringa glareola) – genetic analyses reveal sex differences in morphology and spring migration phenology. – Ornis Fennica 83: 1–10.


10. Wichmann, Gabor et al. 2004. Age-related stopover strategies in the Wood Sandpiper Tringa glareola. – Ornis Fennica 81: 169–179.


11. Väisänen, Risto A. 1997. Wood Sandpiper. – Hagemeijer,Ward; Blair Mike (ed.). The EBCC Atlas of European Breeding Birds: The Distribution and Abundance. T & A D Poyser, London: 310–311.



AGU LEIVITS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet