Eesti Looduse fotov�istlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/1
Mudatilder

Aprilli lpust alates soo kohal klav mudatildri mngulaul on mrk, mis annab teada, et kauge Aafrika mrgalad ei ole veel kuivaks auranud ja kodune soomaastik veel piisavalt mrg ja terviklik.

Kevadsuvisesse rabalaugastikku vi mrga siirdesohu sattunud matkajaga tuleb tihti pahandama vike ja hlekas tilder, kes nrviliselt keha jnksutades maandub lhima rabamnni ladvas: jrjest valjemalt hlitsedes ritab ta iga hinna eest tmmata thelepanu endale. See thendab, et mudatildril on pojad koorunud ning kuskil lheduses peidavad end kodulauka rses sootaimestikus pruunilaigulised tildritibud. Rndeaegu kevadel ning hilissuvel on mudatildri seltsingute hlitsused lahutamatu osa mudaste kallaste, leujutatud niitude ja poldrite helipildis.

ks tildrite perekonna viksemaid liike, krgejalgne ja ntke kehaehitusega mudatilder on looduses hsti mrgatav ja lihtsalt ratuntav liik. Hundsulestikus paistavad valkjathnilise lapoolega vanalinnud kulunud sulestiku tttu eemalt pruunikad. Erinevalt metstildrist on mudatildri tiiva alapool hele ja sabamuster peenevdiline. Mudatildri lend on kiire ning maapinnal vi oksal seistes nksutavad linnud tihti keha.


Levik ja arvukus. Mudatilder pesitseb Euraasia metsatundrates ja boreaalses metsavndis (#1). Liigi pesitsusala hlmab ligi kmme miljonit ruutkilomeetrit, ulatudes otimaalt Kamtatkani [4, 5]. Areaali lneosas on mudatilder levinud philiselt Fennoskandia ja Lnemere piirkonna hemiboreaalse ja boreaalse metsavndi soodel, ksikuid paare on leitud pesitsemas ka otimaa vaipsoode laugastikes ning Taanis ja Phja-Saksamaal [4].

Arvukus on suurim levila phjaosas. Eelistatud elupaigas Fennoskandia rikkatoitelistes aabasoodes knib asustustihedus le kmne paari saja hektari kohta [11]. Mudatildri populatsiooni kogusuurust hinnatakse 3,14,3 miljonile isendile, mis talvitusalade jrgi jaguneb neljaks biogeograafiliseks populatsiooniks [5]. Euroopas pesitseb viimastel andmetel 350 0001 200 000 paari (2549% kogupopulatsioonist) ning praegust kaitsestaatust peetakse ebasoodsaks [1]. Phiosa Euroopa mudatildritest pesitseb Fennoskandias (suur osa Soomes) ja Venemaal. Euroopa Liidus pesitseb kokku 250 000400 000 paari [3].

Viimaste andmete jrgi pesitseb Eestis vhemalt 3000 paari mudatildreid, heal aastal vib neid olla kuni 4000 paari, mis on vaid 1% Euroopa Liidu pesitsusasurkonnast. Eestis elavad mudatildrid rabadel ja lagedatel siirdesoodel ning vhemal mral madalsoodel (niteks Tuhu, Kiive). Phiosa asurkonnast pesitseb meil Lne- ja Kirde-Eestis (#2).

Soostikus koonduvad mudatildrid rabalaugastike ja mrede piirkonda, mrgadele siirdesooribadele, soo-ojade lagedatele lammidele ning lagedatele tsik-madalsoodele. Parimates elupaikades (siirdesood, tsik-madalsood) knib mudatildri asustustihedus kohati isegi kuni kmne paarini sajal hektaril. Erinevalt rdast lepib ta ka puis-laukarabaga: peamine, et seal oleks piisavalt mrg. Nigula rabas on mudatildri asustustihedus 36 aasta jooksul olnud ks kuni kaks paari saja hektari kohta.


Rnne ja talvitumine. Mudatilder on kaugrndur, kelle Euroopa asurkond talvitub Aafrikas Sahara krbest luna pool ning Siberi asurkond Indias, Indo-Hiinas, Malaisias ja Austraalias [4]. Kevadel lahkuvad mudatildrid talvitusaladelt Aafrikas mrtsi lpusaprilli alguses, lunamaale jvad suvitama vaid ksikud mittepesitsejad [4]. Kevadrnne toimub laial rindel sna kiiresti, ilma pikemate peatusteta ja peatuskogumeid loomata. Viimase aja DNA-meetodeile tuginevad rndeuuringud nitavad, et isaslinnud alustavad kevadrnnet varem ja saabuvad kevadel pesitsusterritooriumitele enne emaslinde [9].

Prast poegade koorumist lahkub sageli ks vanemaist ning pojad jvad teise vanema hoolde. Nii vib juba juuni teisel poolel mrgata rannikul mudatildri vanalindude sgisrnnet Vahemere-rsetesse sulgimispaikadesse. Prast poegade lennuvimestumist lahkub kogu pere pesitsuspaigast: nd koondutakse mrgadele rannaniitudele, poldritele ja mageveekogude madalaveelistele kaldaaladele. Juuli lpus ja augusti alguses algab rannikul juba noorlindude rnne, mis kestab kuni septembri teise pooleni. Vaatlusandmetel on mudatildri sgisrnne Eestis kige hoogsam juuli lpusaugusti alguses ning vaibub augusti teisel poolel. Septembris vib kohata vaid ksikuid linde [6, 8].

Mudatilder rndab philiselt sel ja rnne oleneb ilmastikuoludest. Starditakse soodsa prituule aegu, ebasobiva ilmaga ei riski mudatildrid kogutud rasvavarusid kulutada: nad passivad sobivat rndeilma, koondudes headele toitumisaladele. Nii vib halva ilmaga juulis-augustis madalates mageveelistes rannaniidu lompides nha kuni mitmesajast linnust koosnevaid seltsinguid.

Uuringud nitavad, et vanalinnud suudavad koguda Kesk-Euroopa peatusaladel mrgatavalt suuremaid rasvavarusid ja lbida vahepeatusteta pikemaid vahemaid kui noorlinnud [10]. Nii on sobivate peatus- ja toitumispaikade vrgustik Kesk-Euroopas oluline eeldus (eriti noortele), et letada ulatuslikud rndetakistused Vahemeri ja Sahara krb. Vanalinnud juavad talvitusaladele Aafrikas juba juuli lpus vi augustis, noorlinnud septembris-oktoobris [4].


Pesitsus ja pereelu. Kui mudatildri rnnet on uuritud pris phjalikult, siis philiselt ida pool levinud liigi pesitsusbioloogiat tuntakse vrdlemisi halvasti. Eestisse saabuvad esimesed mudatildrid tavaliselt aprillis. Phja pool pesitsevate mudatildrite lbirnne kestab mai lpuni. Sigimisviisilt on mudatilder monogaamne ja sageli saabuvad partnerid pesitsusalale korraga [4]. Sobivates elupaigalaikudes (niteks ulatuslikes liikuva veega mudalvestikes) pesitseb sageli mitu paari lhestikku, koloonialaadsetes pesitsuskogumites koos teiste kahlajatega (vikekoovitaja, punajalg-tilder, kiivitaja, mustsaba-vigle).

Neli (vahel kolm) pirnjat rohekataustalist pruunide laikudega kirjatud muna munetakse mais, kahe-kolmapevaste vahedega. Hauvad mlemad vanalinnud. Munemiseks, haudumiseks ja poegade leskasvatamiseks kulub mudatildril kokku kaks kuud. Prast poegade koorumist lahkub pesakond soo kige mrjematele aladele, kus on rohkesti mudalveid. Pojad lennuvimestuvad juulis ning lahkuvad siis ka kohe pesitsuspaigast.

Mudatildri vanalindude aastane suremus on rngastusandmetel 46%, noorlindudel 8388%. vanim rngastatud isend on tabatud vhemalt 9-aastaselt [4].


Toitumine. Mudatildrid toituvad philiselt selgrootutest, sh. putukatest [4, 7]. Toitu hangitakse madalas vees kahlates, veest vi taimestikult noppides ja ka hust lendavaid putukaid napsates. Toidusedelis on olulisel kohal mardikad, aga ka kahetiivalised, kiilivastsed, tirdid, liblikate rvikud, vikesed ussid, molluskid jne. Taimset materjali leidub mudatildrite magudes vga vhesel mral. Mdunud sajandi keskpaiku juunikuus Eesti rabadest lastud mudatildrite maod sisaldasid philiselt mardikaid, kiilivastseid, surussklaste ja ehmestiivaliste vastseid, aga ka putukate mune [7]. Teiste rabakurvitsatega vrreldes eelistab mudatilder viksemaid ja pehmemaid selgrootuid. Mere ja jrvede rannikult lastud mudatildrite maod sisaldasid peamiselt lutiklasi ja kiilide vastseid ning neis polnud gastroliite [7]. Talvitusaladel Aafrikas toituvad mudatildrid sageli veetigudest, kiilivastsetest ja mitmesugustest veeputukatest [4].


Arvukuse muutused. Kuigi viimasel kmnendil on mudatildri arvukus psinud, peetakse Euroopa Liidus tema seisundit arvukuse tugeva languse tttu aastatel 19701990 siiani ebasoodsaks [3]. Soomes vhenes mudatildri arvukus tugevalt mdunud sajandi kuuekmnendate teisel poolel soode ulatusliku kuivendamise tttu, samal ajal vhenes arvukus ka mitmel pool levila lunaosas [11].

Kui pool sajandit tagasi arvati Eesti rabades pesitsevat umbes 700 haudepaari, siis praegu vib mudatildri asurkonna arvukust Eestis hinnata kolme kuni nelja tuhande paarini. Mdunud sajandi viiekmnendatel aastatel oli selle liigi arvukus paljudel Eesti soodel kordades viksem kui viimasel paarikmnel aastal, mil samade soode haudelinnustik on uuesti le loetud.

Samasugust suundumust on viimase poolsajandi jooksul theldatud ka Ltis Teiu soostikus [1].

Mudatildri arvukuse loomulikust kikumistest viimase poolsajandi jooksul annab hea levaate Nigula rabas kogutud andmestik (#3). Selle phjal saab vita, et arvukus suurenes philiselt mdunud sajandi kuuekmnendatel-seitsmekmnendatel aastatel ning viimasel aastakmnel. Samas on see Nigula rabas aastati kikunud, olles headel kuni kaks pool korda suurem kui kehvadel aastatel.

Mudatildrit ohustab eelkige tema elupaikade mrgalade kuivendamine ja kuivenemine nii pesitsuspaigus (soode kuivendamine metsakasvatuse ja turba kaevandamise eesmrgil), rndeaegsetel peatusaladel (veekogude ajutiselt leujutatavad kaldaalad) ja talvituspiirkondades (kiired kliimamuutused ja sagenevad puad Aafrikas).

Mudatilder on hea indikaatorliik, kelle olemasolu annab mrku nii sooelupaikade soodsast seisundist kui ka soomaastiku ldisest mitmekesisusest ja terviklikkusest. Et kaitsta thusalt mudatildrit kui kaugrndurit, kes ligikaudu pool aastat viibib Aafrikas, vajame koostd kogu EuroopaAafrika rndetee ulatuses: oluline on, et kikjal jrgitaks rndlindude kaitseks meldud konventsioone ja lepinguid.



1. Avotin, Andris 2005. Birds of Teii. Teiu dabas rezervata administracija, Laudona: 9799.


2. BirdLife International, 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. BirdLife Conservation Series 12.


3. BirdLife International, 2004. Birds in the European Union: a status assessment. Wageningen, The Netherlands: BirdLife International.


4. Cramp, Stanley et al. 1983. Handbook of birds of Europe, the Middle East and North Africa: the Bird of the Western Palearctic 3. Oxford University Press, Oxford: 577587.


5. Delany, Simon; Scott, Derek 2006. Waterbird Population Estimates. Fourth Edition. Wetland International, Wageningen, The Netherlands.


6. Elts, Jaanus 1998. Migration of Wood Sandpiper (Tringa glareola) in Estonia. The Ring 20: 127130.


7. Kumari, Aino 1958. Rabakurvitsaliste toitumisest. Kumari, Eerik (toim.). Ornitoloogiline kogumik, 1. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetus-Kirjastusnukogu, Tartu: 195215.


8. Ojaste, Ivar jt. 2003. Kurvitsaliste sgisrnne Pgari rannaniidul. Linnurada: 3248.


9. Remisiewicz Magdalena; Wennerberg, Liv 2006. Differential migration strategies of the Wood Sandpiper (Tringa glareola) genetic analyses reveal sex differences in morphology and spring migration phenology. Ornis Fennica 83: 110.


10. Wichmann, Gabor et al. 2004. Age-related stopover strategies in the Wood Sandpiper Tringa glareola. Ornis Fennica 81: 169179.


11. Visnen, Risto A. 1997. Wood Sandpiper. Hagemeijer,Ward; Blair Mike (ed.). The EBCC Atlas of European Breeding Birds: The Distribution and Abundance. T & A D Poyser, London: 310311.



AGU LEIVITS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012