Eesti Looduse fotovõistlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/1
Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal

Kes väitis, et matkarada peab alati kulgema põlislooduses? Mudaaugu–Keila matkarada on hea näide algatusest rajada matkarada inimestele kergesti ligipääsetavasse kohta: linna äärde, tugevate inimmõjudega kultuurmaastikule. Kuid looduski oma eri variatsioonides on sel matkarajal kenasti esindatud.

Hiina mõttetark Yi-Fu Tuan on märkinud: „Üks hea, moraalse inimese määratlusi ütleb, et niisugune inimene ei suru oma kujutlusi teistele peale. See tähendab, et tal jätkub tahtmist tunnustada teiste indiviidide reaalsust, ning isegi puu ja kivi reaalsust. Nii on ta võimeline seisma ja kuulatama.” Selle mõtteteraga algab trükis, mis kajastab Mudaaugu–Keila matkarada. Rajale minnes on tõepoolest tarvis tolerantsi, kas või ses suhtes, et tavaliselt mõistavad inimesed „kauni looduse” all puutumatu ürgmetsa, ligipääsmatu soo või sinisinise veekoguga paradiisiaeda. Keila lähedale loodu on rada kultuurmaastikul, kus on häbenemata näha inimese jalajälge ja käepuudutust, ning seda üllatavam on leida looduse imetegusid otse matkaja kõrvalt.

Raja ettevalmistajate Lii Sepa (Keila gümnaasium), Toivo Lodjaku (Eesti loodusmuuseum) ning Heli Nurgeri (Harjumaa muuseum) peamine siht oli luua mõtestatud matkatee koolilastele koduümbrusse, kus saaks käia igaüks mis tahes aastaajal ning kus oleks näha suur osa sellest, mida peetakse omaseks just Põhja-Eesti loodusele. Mudaaugult Keila haigla juurde kulgeva raja pikkus on kuus kilomeetrit, tee võib läbida nii jalgsi kui ka jalgrattal. Selline matk kulgeb rahulikus tempos umbes kolm tundi või veidi vähem. Raja alguspunkti saab sõita Keila linnaliinibussiga ning väljuda Mudaaugu peatuses. Sellisel juhul peab silmas pidama, et raja algus ja lõpp-punkt on erinevad. Vajaduse korral võib raja alguspunkti jõuda mööda Keila–Mudaaugu kergliiklusteed, siis pikeneb rada 2,4 kilomeetri võrra.


Kas linn või maa? See küsimus võib Mudaaugu–Keila matkarajal rännates kergesti kerkida. Rada kulgeb Keila linna territooriumil, kuid linna näeb ehk ainult raja esimeses punktis Mudaaugul ning viimases punktis Keilas. Sellest hoolimata on inimese ja looduse koosmõju näha kogu teekonna jooksul: sajanditevanused paemurruaugud, kultiveeritud loopealne ning tuhandeaastane tammik, aastasadade jooksul inimkätega rajatud kiviaiad, kurepesa, muistsed matmiskohad. Selle ringkäigu jooksul saab näha ka nüüdismaailma negatiivseid mõjusid: metsa alla maha pandud prügi ja nõukogude sõjaväebaasi mõju loodusele. Ehk on praegusaegse pahelise maailma märke ka see, et teetähistest on järel vaid viis – need, mis asuvad otse talude läheduses. Nüüdseks on rajatähised loodusesse tumepunase-valge värvitriibuga maha märgitud, kuid teekond kulgeb kindlasti hõlpsamalt, kui kaasa võtta kaart.


Paekivi on Eesti rahvuskivi. Põhja-Eesti maastik on hümn paekivile – seda leidub kõikjal. Inimene on paasi juba vanadest aegadest kasutada osanud. Keila ümbruses võib leida hulgaliselt hooneid, mille ehitamisel on kasutatud just kohalikku paekivi. Esiletõstmist väärivad Keila kirik ja Keila raudteejaamas asuvad endised vabrikuhooned. Ka arvukad ümbruskonna talude kõrvalhooned on ehitatud Keilast loode poolt murtud kivist. Suuremad paemurruaugud jäid Keila keskusest kilomeetri kaugusele, sealt murtud kivi viidi muu hulgas ka hobuvankritel raudteejaama ning veeti Nõmmele uute elamute tarbeks.

Tänapäeval tunnevad Keila ladet ordoviitsiumiuurijad kogu maailmas. Keila lade on moodustunud umbes 454 miljonit aastat tagasi ning selle paksus on ligikaudu 20 meetrit. Matkaraja äärde jääval tüüppaljandil on näha vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast, kuid sama lademe alumisi kihte saab jälgida näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas.

Esinduslik peakivinäide on Kahari talu kõrvalhoone seinamüür, millest rada mööda kulgeb. Mõnesaja meetri pärast on tee ääres võimalik igal rändajal ise paekiviga lähemat tutvust teha. Paelasu otse raja kõrval lausa kutsub kivistisi otsima ning selles ordoviitsiumiajastu kivis neid ka leidub. Enim levinud on käsijalgsed, teod, vetikad ja meriliilia varrelülid, õnne korral võib sattuda kivistunud trilobiidile. Kõlab põnevalt!


Tuhandeaastane tammik. Tammed hakkasid Eesti alal levima 7000–8000 aastat tagasi ning tõrjusid välja tol ajal valitsenud männimetsad. 5000 aastat tagasi olid tammikud Eesti alal ülekaalus. Hilisem kliima jahenemine andis eelise kuuse levikule. Kliima jahenemise kõrval aitas tammede väljatõrjumisele kaasa ka inimene. Kuna tammikud kasvasid viljakatel muldadel, siis hakati neid maid kasutama põllumaadena. Tammest sai hinnaline tarbepuit.

Juba raja algusosas loopealsel on näha esimesed üksikud tammed, kes sirutavad oma juuri paepragudesse. Esinduslikum tammesalu on Loigu talu lähedal. See on äärmiselt mõjus paik, et lihtsalt olla ja mõtiskleda, aga ka väikest piknikut pidada.

Kunagi muistsel ajal hõlmas Keila lääneosa mitme hektari suurune tammik. Järel on looduskaitsealune Liivaaugu tamm Keilast Paldiski ja Riisipere suunal kulgeva raudteeharu vahel Rõõmu kaubamaja taga ning tammiku loodepoolne osa matkaraja ääres. Suurem osa praeguseni säilinust on 50–90 aasta vanune lootammik, mis peamiselt jääb segametsa koosseisu. Tammedega kõrvuti kasvavad seal saar, pärn, vaher, aga ka kask, haab, kuusk, mänd ja hall lepp.

Tamme on läbi aegade peetud pühaks puuks, sest puu, mille vanus võib ületada inimpõlvi ning millele pole tugevuselt eriti vastaseid, tundus inimmõistusele üleloomulik. Samas on tamme peetud ka piksejumala puuks, kuna tammesse löövat äike teistest puudest sagedamini. Tõenäoliselt on põhjus selles, et tamm kasvab maastikul tihti üksi ning tema peajuur ulatub sügavamale maasse kui teistel puudel, toimides niiviisi loodusliku piksevardana.


Loigu keerdkadakas. Kes poleks näinud või kuulnud midagi toredast Kernu kadakast, Rootsi kuninga jalutuskepist, mis elab Tallinna–Pärnu maantee ääres visalt oma elu, hoolimata pealetungivast maanteest. Vähesed aga teavad Loigu kadakat, mis jääb ühena vähestest Keila linna looduskaitsealustest objektidest suurest maanteest kõrvale – just matkaraja äärde. See puukujuline kadakas on 8,2 meetrit kõrge ning tema ümbermõõt on 1,4 meetrit. Puu arvatav vanus on 150 aastat.

Keerdumine on puukujuliste kadakate omapära. Tavaliselt keerduvad kadakad päripäeva, Loigu kadakas aga hoopis vastupäeva. Kadakas, olgu siis puu- või põõsakujuline, on kohastunud kasvama kesise niiskusega paikades, sealhulgas loopealsetel. Tema imepeenikeste kolmetahuliste okaste kaudu aurustub võimalikult vähe vedelikku. Kadakamarjad ehk õigupoolest käbid sisaldavad nõnda palju õlisid, et ei külmu ka talvel. Loigu kadaka lähikonnas kasvab teisigi puukujulisi kadakaid, kuid ükski ei saa oma mõõtmetelt talle vastu.


Surnumäe. Enne Surnumäele jõudmist lõpeb teed ääristanud salumetsakooslus. Surnumäe on väike liivane kõrgendik, kus paljandub liiv ja kruus. Siinne kõrgendik on kunagi olnud rannavall. Geoloogilised uuringud näitavad, et 8000–9500 aastat tagasi oli Surnumäe kohal Antsülusjärv, mis uhtus oma kaldale liiva ja kruusa. Liivasest pinnasest annab tunnistust ka taimekoosluse muutus: ilmuvad männid, pohlad ja mustikad. Tähelepanu väärib dekoratiivne luga, mis on tihedalt hõivanud ümberkaudse kasvukoha.

Surnumäe kohta on Jaan Jung oma raamatus „Muinasajateadus eestlaste maal” kirjutanud: „Kalme Keila vallas, kus üks Surnumäe talu on, kelle juures üks pikk liivamägi on, mille üht otsa Surnumäeks hüütakse, kust luid välja tulnud.” [1] Arheoloogid on dateerinud Surnumäelt leitud luud 15.–16. sajandisse. Arvatavasti on seal olnud keskaegne matmispaik, kuid esemeid leitud ei ole. Teele on praeguseni paista liivavõtmise augud.

Surnumäel oli veel 20. sajandi keskpaigas talu. Selle elanikud küüditati ning hooned jäid ilma peale. Praeguseks pole alles muud, kui elumaja vundamendi jälg, maa-alune kelder ning suur kuusepuu, mis kunagi kasvas maja köögiakna all.


Tankipolk. Matkaraja viimane lõik kulgeb üle nõukogudeaegse tankipolgu maade. Kui ei teaks, ega siis ei usukski, et 50 aasta jooksul on see kohalike jaoks olnud peaaegu suletud paik. Nüüdseks on Keila linn just loode suunas laienenud ning endise tankipolgu alal laiub eramurajoon. Ühtlasi on varasemasse tankide harjutusmetsa loodud Keila terviserajad.

Tankipolk ei tekkinud nõukogude ajal siiski tühjale kohale. Eelmise sajandi sõdade vältel on Keila ümbruses peetud lahinguid, mis tingisid vajaduse paigutada Keilasse sõjaväelasi ja nende varustust. Esimese maailmasõja algusest saati oli Keilas vähemalt ühe rügemendi asupaik. Haapsalu maantee äärde ehitati laskemoonalaod esimese Eesti Vabariigi ajal. 1940. aastal hakkas laskemoonaladusid kasutama üks Punaarmee väeosa. Nõukogude võimu kinnistudes rajati siia 144. motolaskurdiviisi tankipolk. Veel 1990.–1993. aastal tegutses Keila tankipolgu territooriumil palju kõneainet tekitanud piraatraadiojaam Nadeþda, mis edastas nõukogudemeelseid teateid. Pärast tankide lahkumist Keilast 1995. aastal on see piirkond pöördumatult muutunud. Tõenäoliselt ei ole Keilas enam kunagi ruumi sõjaväebaasile.

Rajale matkama minnes võite leida eest muudki vaatamisväärset: kusagil metsa varjus peidavad ennast samblaga kaetud hallid ja punased rändkivid, teisal puu all on tegutsev sipelgapesa, eri aastaaegadel näete õitsemas-kasvamas mitmesuguseid taimi, kuulete ja näete mitmeid linde. Matkarada piirneb Natura 2000 alla kuuluva Niitvälja loodushoiualaga, kus on muu hulgas eesti soojumika püsielupaik, haruldastest taimedest kasvab siin veel sõrmkäpa liike, suur käopõll ning sile tondipea.

Kui ühel kevadel esimest korda matkajatega rajale läksin, oli mu tähelepanu linnamelust nii hajevil, et oleksin peaaegu rästikule peale astunud. Mudaaugu–Keila matkarajal on küllalt vaadata ka niisuguseid nähtusi, millele ei saa tähist külge panna. Need, kes saavad seal tihedamini käia, võivad rajalt kõrvalegi pöörata ning avastada uut – teha oma rada või mitugi, muidugi arvestades loodushoiu põhimõtteid. Julgustan matkama ka hilissügisel või talvel. Jalutuskäik looduses aitab sügis- või talvenukrusest võitu saada ja veeta kena päeva perega metsas.


1. Jung, Jaan 2000. Muinasajateadus eestlaste maal: III.



Heli Nurger
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet