Eesti Looduse fotov�istlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/2
Ümber korraldatud Eesti looduskaitse

Juba terve aasta on Eesti looduskaitset juhtinud ja korraldanud, sh. hallanud kõiki kaitsealasid, keskkonnaministeeriumile alluv riigiasutus, mil nimeks riiklik looduskaitsekeskus. Miks sellist keskust ja põhjalikku ümberkorraldust vaja oli?

Riiklik looduskaitsekeskus (LKK) loodi 1. jaanuaril 2006. a. Asutuse peamine ülesanne on praktiline looduskaitse, seega on LKK korraldada kaitstavate liikide tegevuskavade ja alade kaitsekorralduskavade täitmine. LKK loomisega lahutati looduskaitse haldus ja korraldus, seega täidesaatev võim ja praktiline korraldustegevus. Riiklikus looduskaitsesüsteemis on astutud samm edasi.

Looduskaitse uues Eestis. Taasiseseisvunud Eesti looduskaitsekorralduse hakul kuulusid administratsioonidega kaitsealad keskkonnaministri haldusalasse, teisi kaitsealasid valitsenud maavalitsuste keskkonnaosakonnad aga siseministri haldusse. See muutis asjaajamise keeruliseks. 1. jaanuaril 2000. a. loodi seniste maavalitsuste juurde keskkonnaministri hallatavad keskkonnateenistused. Alles siis said kõik kaitsealad ühe ministeeriumi kätesse.

Ent see ei kaotanud kõiki looduskaitsesüsteemi ebakõlasid. Aastatel 1999–2000 keskkonnaministeeriumi tellimusel Eerik Leibaku koostatud töö [1] annab neist hea ülevaate. Kaitsealade halduskorralduse põhipuudusena ja paljude probleemide põhjusena tõi Eerik Leibak välja haldusüksuste maakondliku jaotuse. Ära märgiti mitmed vajakud:
·

paljudel kaitsealadel on mitu valitsejat;
·

kõrvuti paiknevatel kaitsealadel on tihti eri valitseja;
·

mõne kaitsealaga tegeleb paarkümmend inimest, teistele aladele jagub vaid keskkonnateenistuste ühe-kahe looduskaitsetöötaja tähelepanu;
·

kaitsealade tööde rahastamises puudub selgus;
·

keskkonnateenistuste looduskaitsetöötajad on avalikus teenistuses, administratsioonide looduskaitsetöötajad aga mitte.

Et parandada olukorda, kasvas tööst välja ettepanek jaotada Eesti 12 looduskaitsepiirkonnaks, kus asuvaid kaitstavaid loodusobjekte haldavad looduskaitsekeskused. Piirkondadeks jaotuse aluseks oleks kaitsealade ja seniste kaitseala-administratsioonide paiknevus ning kaitstavate loodusobjektide sarnasus, ressursi/loodusvara iseloom ja maht. Selline halduskorraldus kätkeks hulga eeliseid: igal kaitsealal on ainult üks valitseja, lõpeb pindalaliste kaitstavate loodusobjektide jaotamine mehitatud ja mehitamata aladeks ning tekib võimalus ühtlustada eri spetsialistide töökoormust ja -aega.


Kõik kaitsealad ühe mütsi alla. Viis aastat hiljem, 2005. aasta algul kinnitatud “Eesti kaitsealade valitsemise korrastamise” projekti vahearuandest selgus, et Leibaku kirjeldatud kitsaskohad pole kadunud. Välja toodi samad valupunktid ning taas rõhutati põhipuudusena haldussüsteemi maakondlikku jaotust. Optimaalse lahendusena pakuti välja kümme looduskaitsepiirkonda. Kaalumisele pandi kuus eri riigiasutuse vormi ning nende alternatiivide võrdlus esitati keskkonnaministrile.

2005. aastal avalikustas toonane minister Villu Reiljan otsuse luua kaitsealade valitsemiseks ministeeriumi haldusalas iseseisev asutus, mille juht allub otse keskkonnaministrile. Hallatav riigiasutus ühendaks kõik administratsiooniga kaitsealad ning võtaks üle ka maakonna keskkonnateenistuste valitsetavad kaitsealad, liigikaitse objektid, hoiualad ja looduskaitse üksikobjektid. Sellise asutuse suurim eelis on terviklikkus. Puudusena toodi välja piiratud võimalused töötada välja ja muuta looduskaitsepoliitikat.

Mais 2005 alustas tööd koordineerimiskomisjon, mille ülesanne oli välja töötada ettepanekud, kuidas luua uue asutuse piirkondlikud struktuurid, ning jagada funktsioonid uue asutuse ja maakonna keskkonnateenistuste vahel, samuti koostada uue asutuse põhimääruse eelnõu ning analüüsida õigusaktide muudatusi. Komisjon lähtus oma töös põhimõttest, et täidesaatev võim jääb maakonna keskkonnateenistustele, uus asutus aga keskendub kaitse-eesmärkidele. Võttes aluseks kaitstavate alade asukohti ja pindala, samuti eramaade pindala ning arvestades võimalikult palju maakonna piire, pakkus komisjon looduskaitsekeskuse piirkondadena välja kaheksa regiooni.

Augustis algaski riikliku looduskaitsekeskuse loomine. Kõigepealt tuli ümber korraldada seniste kaitsealade administratsioonid ning täpsustada maakonna keskkonnateenistuste ülesanded. Regioonid pandi kokku peamiselt endiste kaitsealade administratsioonide põhjal.


Kontorist välja. Looduskaitse järjepidevuse tõid uude süsteemi kaasa inimesed, kes teemaga juba aastakümneid sina peal olnud, kelle juured siin kinni ning kelle nime ja looduskaitse vahele võib lausa võrdusmärgi kirjutada. LKK-l on peakontori, regioonide keskuste ja külastuskeskustega kokku 21 kontorit, neist 16 asuvad endiste administratsioonide hoonetes.

LKK sai pärandusena oma kasutusse hulga vajalikke hooneid ja vahendeid, kuid ka palju mittevajalikke varasid, millest tuleks pikemas plaanis vabaneda. Esimese sammuna tuli aga saada pilt olukorrast.

Inventuure hakati tegema 2006. aasta talvel. Administratsioon sai võimaluse linnast välja pääseda ning näha, mida põnevat, milliseid erisusi ja kitsaskohti regioonides leiab. On kontoreid, kus Interneti-ühendus ja telefoniside on väga kehv, ning ka selline, kus neid veel ei olegi. Ja veelgi enam, mõnele meretagusele objektile ei pääse ligigi. Nii katkes LKK ametnike mootorkelguretk Saarnakile keset merd jääaugus. Varad laiul jäid sel korral loendamata. Paraku ei pääsenud samad inimesed Saarnakile ka teisel katsel kümme kuud hiljem, kui Hiiumaa laidude kaitseala tähistas 35. aastapäeva: seekord oli põhjuseks torm.

Kontoreid ja kaitsealasid pole Eestimaa metsade ja põldude keskelt alati sugugi lihtne üles leida. Kord ei mõisteta neid otsides üksteise seletusi, kord ei usaldata kaarti või läheb vonkleval metsateel mõnel sootuks süda pahaks. Tegelikult on need peakontorist ja ka oma regioonist väljasaamise päevad rõõmupäevad. Alati on hea meeldivat tööobjekti kohapeal näha: vaadelda metsist Kõrvemaal, niidetud luhtasid Alam-Pedjal, hooldatud puisniitu Laelatus. /Niisama tore on töökaaslastega suhelda, arvamusi ja kogemusi vahetada ning ühise eesmärgi poole rühkida./ Nüüdseks on varad juba loetud ja käib sisuline töö: täidetakse neid ülesandeid, milleks LKK asutati.


LKK arvukad ülesanded. Ehkki LKK loomise peapõhjus oli suuresti administratiivsed puudujäägid varasemas looduskaitsekorralduses, tulenes vajadus kaitsealade haldus ümber korraldada ka muutustest Eesti ühiskonnas ja keskkonnas. Viimastel aastatel on märksa suurenenud inimese surve loodusele, liiga tugeva külastuskoormuse alla on sattunud paljud rannaluited, rabad ja teised tundlikud alad. Samal ajal on ootavad inimesed avalike teenuste üha paremat kvaliteeti, seega peab looduskaitsesüsteem tagama ka hea teeninduse. Tähtsa muudatuse tõi kaasa Natura 2000 alade loomine: kaitstavate alade pind küll suurenes oluliselt, kuid seniste kaitsealade kõrvale lisandusid leebemate kaitsemeetmetega hoiualad. Üha suuremat rolli kaitse-eesmärkide saavutamisel etendavad kohalikul elanikud. Seega pole looduskaitse enam pelgalt kitsa ringi tööpõld, vaid eeldab väga tõhusat koostööd kohaliku kogukonna ja maaomanikega.

LKK peamine ülesanne on looduskaitse praktiline pool – korraldada LKK kaitstavate liikide tegevuskavade ja alade kaitsekorralduskavade täitmist. Kui siiani on riikliku looduskaitsesüsteemi esmaülesanne olnud kavandada loodusväärtuste kaitse alla võtmist ja kaitsekorraldust, siis nüüd on olemas asutus, kes juhib kaitsekorraldustöid.

Tekstikast, võib väiksemas kirjas olla

LKK ülesanded on:

1) korraldada kaitstavate loodusobjektide kaitse-eeskirjade ja kaitse alla võtmist, otsuste, tegevuskavade ja kaitsekorralduskavade koostamist ning viia need ellu;
2) nõustada looduskasutuse korraldajaid kaitstavatel loodusobjektidel;
3) korraldada looduskaitsetöid;
4) anda hinnang kaitstavate loodusobjektide kaitsetegevuse tulemuslikkusele ja kaitsekorra otstarbekusele ning teha vajaduse korral ettepanekuid seda tõhustada;

5) anda keskkonnateenistusele hinnang kaitseala valitseja nõusolekute menetluse kohta ja teha ettepanekuid seada kavandatavate tegevuste tingimusi;
6) korraldada loodusõpet oma pädevuse piires ning tutvustada kaitstavaid loodusobjekte üldsusele;
7) kaitstavate loodusobjektide järelevalve; vajaduse korral teavitada keskkonnainspektsiooni ja teisi õiguskaitseorganeid õigusrikkumistest;
8) osaleda kaitstavate loodusobjektide hoiuks vajalike õigusaktide eelnõude väljatöötamises;
9) korraldada ja koordineerida loodusobjektide uuringuid ja seiret;
10) osaleda rahvusvahelises koostöös, koostada rahvusvahelisi projekte ja osaleda neis oma pädevuse piires;
11) korraldada ja koordineerida kultuuripärandi kaitset rahvusparkides ja teistel ajaloolis-kultuurilisel eesmärgil kaitse alla võetud loodusobjektidel;
12) koordineerida võõrliikide isendite arvukuse reguleerimist;
13) täita muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse või mõne muu õigusaktiga.


Et eesmärke paremini saavutada, on LKKs kasutusel kahetasandiline juhtimisskeem. Regioonide töötajad alluvad otse regiooni direktoritele, need omakorda peadirektorile. Neile lisanduvad nn. funktsionaalsed töörühmad, kes alluvad peaspetsialistidele ja need omalt poolt peadirektori asetäitjale (J 1). Sellise töömudeli järgi saab planeerida ühtset tegevust kogu Eestis, jaotada paremini raha kaitstavate alade vahel ning tagada inimeste ühtlasem töökoormus. Omaette väärtus on võimalus kasutada LKK erialaspetsialistide kogemusi kogu Eesti piires.


Puudusi veel siiski on. Looduskaitsesüsteemi ümberkorraldusi tinginud probleemidele on praeguseks enamasti lahendused leitud. Üks väga oluline kitsaskoht on siiski jäänud: kuigi kaitse korraldus lähtub kaitsealade piiridest, on kaitstavate objektide valitsemine endistviisi seotud maakonna piiridega. Kaitsealade haldus on maakonna keskkonnateenistuste ülesanne, seega on maakonna piire ületavatel kaitsealadel ikka mitu valitsejat. Esimese aastaga pole päris täpselt paika saanud valitseja ja korraldaja tööjaotus.

Looduskaitsekorralduse kõrval on keskuse ülesanne aidata keskkonnateenistustel eri tegevusi kooskõlastada. See tähendab, et LKK esitab valitsejale arvamuse ja teeb vajaduse korral ettepanekud ja piirangud kaitstavatel objektidel kavandatud tegevuste kohta. Tegevusi, mis nõuavad valitseja nõusolekut, seega ka LKK arvamust, on palju: raied, ehitamine ja hoonete renoveerimine, maaparandussüsteemide rajamine ja hooldustööd, veetaseme ja kaldajoone muutmine, ehituskeeluvööndi muutmine, maavarade kaevandamine ja palju muud. Ühest küljest on hea, et otsuste tegemist kontrollib kaks asutust, teisalt tundub topelttöö sageli aja- ja tööjõu raiskamisena. Siin-seal ongi leitud, et need asutused tuleks ühitada. Ega see võimatu olegi – küll aeg asjad paika paneb.


Esimese aasta tegemised. Praegu on LKK-l kaheksa regiooni, kolm regionaalset talitust (Hiiu-Lääne regiooni Hiiumaa talitus, Hiiu-Lääne regiooni talitus – Matsalu rõngastuskeskus ja Pärnu-Viljandi regiooni talitus – Nigula metsloomade taastuskeskus) ja 172 koosseisulist töötajat (J 2). Ehkki arenguruumi veel on, saab julgelt väita, et LKK on oma identiteedi leidnud. Seljataga on tulemusterohke aasta. Võimalused täita põhiülesandeid on loodud: sisustatud on tööruumid, hangitud vahendid ja tarkvara, toimib ühtne e-posti- ja dokumendihalduse süsteem, olemas on koduleht www.lk.ee ning välja on töötatud kord ja eeskirjad.

2006. aasta kaitsekorraldustöödest väärivad märkimist järgmised: hooldati ja taastati 22 000 hektarit poollooduslikke kooslusi; karuputke tõrjetöid tehti 400 hektaril; õlireostuse ajal juhtis LKK Keila linnuabikeskuse tööd; täideti riikliku eluslooduse seire kolme alaprogrammi (madalsoode ja rabade linnustik; saarmas ja kobras; hülged). Peale selle jooksvad ülesanded, millele aasta lõpuga joont alla tõmmata ei saa: pidevalt uuendatakse ja valmistatakse ette kaitse-eeskirju, koostatakse ja rakendatakse kaitsekorralduskavasid ja liikide tegevuskavasid, seiratakse kaitsekorraldust, täiendatakse külastuskeskuste ekspositsioone, korrastatakse õpperadu ja muid külastusobjekte ning koostatakse ja jaotatakse infomaterjale jmt.

LKK-l on 12 külastuskeskust, umbes 600 km hooldatavaid õpperadu, 71 lõkke- ja puhkekohta, 38 torni ja vaateplatvormi ning üle 300 infotahvli. Kahjuks ei jagu kõigi kohustuste täitmiseks raha. Nii kasutas LKK 2006. aastal oma põhitööks ka hulganisti projektirahasid: LKK täita oli 17 rahvusvahelist ja üle saja KIK-i projekti. Kuna projektitaotluste kirjutamine on mahukas töö ning rahastajad võivad olulised taotlused rahuldamata jätta, on põhitöö osaliselt häiritud. Kindlalt tuleb liikuda selles suunas, et LKK tööd rahastataks riigieelarvest.

Positiivse lõpunoodina võib tõdeda, et oma esimesel tegevusaastal sõlmis LKK koostöölepingu Soome metsaameti looduskaitseteenistusega, kellel on sarnane kahetasandiline juhtimisskeem. Seega tasub nende kogemustest õppust võtta. Ja veelgi uhkem: juunis sai LKK Euroopa kaitsealade katusorganisatsiooni EUROPARC täisväärtuslikuks liikmeks ning on selle töös sestsaadik aktiivselt osalenud. Riikliku looduskaitsekeskuse nimi kinnistub nii Eestis kui ka Euroopas.



1.

Leibak, Eerik 2000. Eesti kaitsealade haldussüsteemi optimeerimisest. Keskkonnaministeerium.



Riina Martverk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012