Eesti Looduse fotov�istlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/2
Mere äärde, kas või “üle laipade”

Tallinna ümbritsev metsavöönd, mida peetakse õigustatult linna kopsudeks, kahaneb aasta-aastalt. Valglinnastumine jätkub. Pole saladus, et peamine Tallinna lähiümbruse elupiirkonna külgetõmbe näitaja on vaade merele või vähemalt mere lähedus.

Maaomaniku (loe: riigi) vaikival heakskiidul hõivatakse maid, sageli süüvimata nende ja lähipiirkonna loodusolude omapärasse, geoloogiliste protsesside kulgu, keskkonnakaitsenõuetesse, tulevaste arenduspiirkondade sulandumisse seniste asundustega ning ala jätkusuutliku arengu väljavaadetesse. Olukord pole parem elamupiirkondadeks kavandavate eramaade kokkuostul.

Võtame näitena vaatluse alla Harku vallas Muraste mõisa juures oleva mereranna, mis veel selle sajandi alguses oli kaetud metsaga. Paraku jäi see roheline oaas, nagu paljud teisedki, silma kinnisvaraarendajaile. Kohale antud nimigi – Mäeranna – pidi olema tulevastele kinnistuomanikele positiivne märk. Ent just selle asumi tekkelugu näitab ilmekalt probleeme, mis kaasnevad uue elamupiirkonna asukoha pealiskaudse valikuga. Sellest omakorda tulenevad projekteerijate paratamatud möödalaskmised.


Kuidas luuakse uusi elamupiirkondi? Uute elamupiirkondade arendamiseks vajalikke maid kasvatatakse tavapäraselt juurde ühe ja sama, Eestis laialt levinud skeemi järgi. Söötis põllumaade ja hõreda asustusega mereäärsete maade kõrval võetakse luubi alla isegi lausmetsaga kaetud riigi- ning kokkuleppel ka eramaad. Edasine asjade käik on ka tavapärane: valla või metskonna (loe: riigi) valduses olevad maad munitsipaliseeritakse ning müüakse seejärel kinnisvaraarendajatele.

Et äri huvides peab kõik toimuma kiiresti, siis jäetakse projekteerimisel sageli mõnedki otsad lahti. Eeskätt jäävad vajalikul määral uurimata ning analüüsimata piirkonna loodusolude iseärasused, prognoosimata ala arendamisest tulenevad võimalikud tagajärjed. Samal ajal võivad just viimased põhjustada teatud keerukusi nii juurdepääsuteede ja muude ühenduste rajamisel, ehitiste püstitamisel kui ka hiljem nende kasutamisel. Ehk teisisõnu: ehituse kvaliteet kannatab, maksumus suureneb jne. Ja isegi juhul, kui objekti kohta ongi tehtud seadusega ettenähtud keskkonnamõjude hinnang, ei kajasta see paraku alati kõiki hiljem esile kerkivaid kõrvalekaldeid. Näiteks radooniohtlik ala võib mõjutada tulevaste elanike tervist, joogivee kvaliteedi iseärasused saada takistuseks selle kasutamisel jms. Aga kinnisvaraarendajatel on kiire: eramute võimalikke ostjaid-tellijaid meelitatakse sageli lühikeste valmimistähtaegadega ning ka tüüpprojektide kasutamisest tingitud suhtelise odavusega.

Mäeranna elamupiirkonna lugu on vaid üks näide sellise tegevuse kurbade tagajärgede kohta looduskeskkonnale, kohalikele elanikele ja ilmselt ka uusasukatele.

Mäeranna asukoht. Sõites Tallinnast mööda Klooga maanteed Murastest läbi, köidab 15. kilomeetril pilku paremale suunav teeviit: “Mäeranna 1 km”. Et jõuda arendusalani rajasid kinnisvaraarendajad kõigepealt juurdepääsutee: mõnisada meetrit mööda pangapealset kulgev kruusatee laskub pangajärsakust 16% languga kitsukesse (vaid neli meetrit!), keskosas pimeda kurviga kanalisse. Et peale kergsõidukite kasutavad sama teed ka uue elamupiirkonna ehitamisel vajalikud raskeveokid, kraanad, buldooserid jms., siis pole kahtlust, et sellise projektlahendiga loodi juba algul avariioht liikluses. Nüüdseks on see “kanalitee” varisemisohus ning nõuab remonti: põhjavee jätkuva uuristustegevuse tõttu on kanaltee kaldad ja teekate juba algusest peale lagunemisohus. Suurenenud radioaktiivsusega kivimikihtide avamise tõttu (avatud on ligi 2,5 m paksune diktüoneemakilda kiht ning uraani sisaldav glaukoniitliivakivi), vajab kanalitee kindlasti korralikku kaitserajatist. Praegu uuendatakse vallavalitsuse algatusel seda teed. Kas klindijärsakust laskuvale lõigule tehakse ka korralik drenaaþ ja betoneeritakse kanali seinad, pole teada.

Läbinud kanali siiski õnnelikult, jõuame kitsale, umbes kuue meetri laiusele aiandusühistu siseteele ja sealt edasi läbi metsa rajatud uuele teele.

Kõnesolev ligi kilomeetri laiune metsaga kaetud maa-ala asub klindi all, astangu ja mere vahel. Pinnamoes saab selgelt eristada kolme eri kõrgusega ala – astangut: kõige kõrgem (absoluutkõrgus kuni 40 m) on Lääne-Eesti pankrannik (klint). Paeplatool asub uus elamupiirkond paarikümne kinnistuga.

Paepangast umbes 15–20 meetrit allpool, ligi 300 meetri laiusel jääaegsete setetega (liiva-kruusa segu kivilahmakatega) liivakiviplatool, tinglikult II astangul, on leidnud endale asukoha sadakond aiandusühistu Kratt-3 suvilat ja elumaja. Teisest astangust allapoole jääva ala absoluutkõrgus küünib vaid 10–12 meetrini. Sinna on tekkinud kahes jaos uus nn. Väike-Mäeranna elamukogum kokku 20 tüüpprojekti alusel püstitatud karpmajaga.

Mererannik Suurupi majaka lähistel (absoluutkõrgusega kuus meetrit) oli siiani kaetud vana metsaga, kus valitsesid kuused ja haavad. Merele lähemal kasvas kaske ning loode pool, luidetel (plaaþiks kasutataval alal), ka mände. Veel mõne aasta eest valitses metsas rahu. Praegust, paiguti prügistatud ja rüüstatud loodusmetsa nimetavad kinnisvaraarendajad, jällegi ligitõmmet toonitades, parkmetsaks. Sellest tõelise parkmetsa kujundamine nõuab aga palju vaeva ja raha.


Väike-Mäeranna loodusolud on miinusmärgiga. Ehitusgeoloogiliste uuringute tegijail oleks pidanud juba alguses sugenema kuri kahtlus: kas Väike-Mäeranna piirkond, eriti selle idapoolne osa, ikka sobib elamupiirkonnaks? Oli ju teada, et mere poole jääv tasane ala on kujunenud jääliustiku ning sellele järgnenud jääjärve ja Läänemere eri staadiumide (Joldiameri, Antsülusjärv, Litoriinameri, Limneameri) arengus. Viimase 10 000 aasta jooksul ladestunud jääjärvelised ja meresetted koosnevad valdavalt vahelduvatest aleuriitide, viirsavide ja vähemal määral peenliiva vahekihtidest.

Võrdlemisi tasane ala on väikese kaldega mere poole, aluspinnakate vähese veeläbilaskvusega. Samas voolab pidevalt vett juurde klindi jalamil avanevatest allikatest. See tingib kõrge põhjaveetaseme, millega kaasneb loodusmetsa ulatuslik soostumine. Pole välistatud, et ehitusgeoloogiliselt ebasoodsad tingimused võivad põhjustada raskusi teede ning muude ühenduste ja elamuvundamentide rajamisel. Tähelepanekute põhjal on alust arvata, et Väike-Mäeranna elamupiirkonna kanalisatsioonilahend ei pruugi toimida häireteta.

Et tagada normaalsed ehitus- ja elukondlikud olud, oleks uuringuandmetele toetudes pidanud koostama kuivendusprojekti. Paraku toimiti elamupiirkonna arenduse algstaadiumil vastupidi: vanad metsakuivenduse magistraalkraavid täideti mahalangetatud puude juurtega.

Suur-Mäeranna elamupiirkond on valdavas osas kavandatud rannaäärsele metsastunud, umbes nelja-viie meetri kõrgusele ja ühe kilomeetri pikkusele, osaliselt loopealse ribale. Siiani oli seal kasvanud küpses eas mets, kus leidus ka üsna suuri kuklaste pesakuhilaid. Paraku jäeti need metsa maha võttes lagedale ning hoolimata mitmest katsest keskkonnakaitsjailt abi leida ei õnnestunud kõiki pesakuhilaid päästa: neist sõideti buldooseriga üle. Üks siiski hingitseb veel ja ootab päästjaid.

Mere ääres on murrutusjärsaku püstloodse seina ees murrutuslava. Avatud pankrannik on tugevate tormide aegu pidevalt purustustavate lainete vallas. Murenemisprotsessi jälgi – paeastangust lahti murdunud igas suuruses kivipanku – on liivarannal igal sammul. Samas leidub ka mandrijää tegevuse jälgi: üksikuid, kohati üsna suuri tardkivimite rahne.

Sellest kõigest tuleneb ligi kümne hektari suuruse Suur-Mäeranna elamupiirkonna mereäärsete kinnistute piirikontuuride ebastabiilsus: meri “närib” pidevalt murrutusjärsakut, mistõttu üldkasutatava rannaala ning eravalduses olevate kinnistute piirid muutuvad mere tegevuse tõttu ühtelugu. Madala veeseisu ajal on mereranna laius vaid mõnest meetrist kuni kümne meetrini, kõrge veeseisu aegu kaob see rannariba hoopis. See piirneb järsu pankrannikuga, mida mööda jookseb kinnistute piir.

Kuigi planeeritud 22 kinnistust on lõplikult välja ehitatud ainult üks, on Suur-Mäeranna valdajad juba kuulutanud oma ala eravalduseks, pannes sissesõiduteele ette vastavad keelumärgid ja takistused: randa viiv tee on suletud (aga teist ju polegi!). Tinglikult on rand pandud teiste inimeste jaoks lukku. Nii on loodud pingekolle varasemate olijate ja uustulnukate vahel. Kuid see pole veel kõik.

Aiandusühistu elanikud tinglikult pantvangid. Nagu öeldud, valisid projekteerijad klindist läbimurtud tee jätkuks aiandusühistu Kratt-3 suvilate ja eramute piirdeaiavahelise umbtee: see oli kõige lühem võimalus. Seejuures ei võetud arvesse, et suvilad, osaliselt juba ümber ehitatud elumajadeks, paiknevad kõigest viie kuni kümne meetri kaugusel teest ning et viimase laius (6 m) ei võimalda tagada isegi V klassi teele esitatud nõuete täitmist.

Varem jätkus tupiktee jalgrajana, mida mööda mindi läbi metsa mere äärde. Nüüd ehitati läbi loodusmetsa tee ligi kilomeetri kaugusel asuva Suure-Mäeranna elamupiirkonnani. Justkui möödaminnes võeti maha ka väljaspool valitud sihti kasvavad üksikud jämedamad kuused. Kahele poole jäi alles räsitud, sügavate veokijälgedega ning prahti ja jäätmeid täis metsaalune.

Sellist teed ei oleks tohtinud läbi elamupiirkonna rajada eeskätt kolmel põhjusel. Esiteks, kahjustati tee äärde jäävaid põlispärnasid ja -tammesid (osa puujuuri raiuti läbi). Teiseks, kitsuke, umbes kuue meetri laiune ühistu sisetee ei vasta sõiduteedele kehtestatud ehitusnormatiividele. Kolmandaks, elava liiklusega, sh. raskeveokite jaoks rajatud tee läbi suvila- ja elamurajooni tähendab selle elanikele lubamatult suurt müra- ja õhusaastet. Teekatte alla jäi ka ühistusisene suvine veetorustik.

Riik peaks sekkuma. Keskkonnakaitsest rääkides deklareeritakse, et majandusedu ei tohi sündida loodusvarade ja nende tasakaalu rikkumise arvel. Ometi teame, et kui kõik keskkonnakaitsenõuded saaksid täidetud, siis tuleks uue asumi rajamine tunduvalt kallim. Võib arvata, et see paneks ka mere äärde pürgijaid oma ettevõtmisi tõsisemalt kaaluma.

Lagastamata looduskeskkond, puhas õhk ja puhas vesi on olulised inimeste tervise, järelikult ka piirkonna jätkusuutliku arengu tagatisena. Sestap tuleks ala arendamisel arvestada looduskeskkonna eripära, eeskätt ala geoloogilist ehitust, loodushoiu- ja keskkonnanõudeid ning muid inimeste elu mõjutavaid näitajaid. Kõik nad määravadki lõppkokkuvõttes antud piirkonna tulevikuväljavaated.

Omavalitsustele on antud suured õigused inimväärse eluolu korraldamiseks oma haldusalal. Ehituskeeluala loomine ning metsa- ja põllumaa sihtotstarbe muutmine rannal käib aga keskkonnaministri kompetentsi. Uusasumit rajades ei tohi halvendada varem kohalolnute elu-ja puhketingimusi. Keskkonnaminister peaks hea seisma Tallinna rohelise vööndi ja kõigile avatud rannajoone eest, mitte toetama kinnisvara arendajaid!

Valglinnastumise oludes vajavad erilist tähelepanu nii radooniohtlike alade kaardistamine, kui ka veevarustusprobleemide lahendamine parimal viisil. Seda ei saa teha ainult kohalikul tasandil ning silmas tuleb pidada ka kaugemat tulevikku. Siingi oleks vaja keskkonnaministeeriumi juhtivat kätt. Ehk: palju oleneb küll kohaliku omavalitsuse algatustest, vastutus- ja perspektiivitunnetusest. Ent mõnegi sõlmküsimuse lahendamisel oleks vaja rohkem riiki.



ERNA SEPP
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012