Eesti Looduse fotov�istlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2007/2
Mned mtted Homo sapiens

Need mtted on inspireeritud minu viimaste aastate populaarteaduslikust lektrist, mille hulgast vib nimetada kigeplt Matt Ridley [1], Frank Tallise [2], Steven Mitheni [3] raamatuid ja viimasena Mart Viikmaa artiklit inimesest kui neoteenilisest primaadist [4]. Selle krval on oluline roll mu enda primaadielu kogemustel, slhulgas isa ja vanaisana, suvel parmude ning krbeste toidulauana ning (osalt sellest rollist psemiseks) amfiibse eluviisi poole (tagasi)prdununa.

Inimese neoteenilisus thendab Viikmaa ja tema tsiteeritud autorite jrgi tema omamoodi arengupeetust: inimene snnib enneaegsena, savlise lootena. See avaldub mitmete tunnustena, mis lhendavad inimest fenotbilt teiste primaatide loodetele. hena neist tunnustest on nimetatud inimese juveniilset, ahvilast meenutavat ngu ja karvkatte puudumist. On kahtlemata oluline leida, milline on nende silmatorkavate fenotpsete tunnuste geneetiline taust, milliste geenide millistest mutatsioonidest on tingitud inimese titalik vlimus. Ent pole phjust kahelda, et sellist arengut on tagant tuganud ikka kssama valikusurve: inimene on kujunenud neoteeniliseks ahviks ja sellena esialgu osutunud edukaks seetttu, et neoteenia andis talle mingeid eeliseid. Ning muidugi tekitas ka probleeme, mis andsid uusi tukeid evolutsioonilisel vi hominiidide puhul juba ppimise teel omandatud kitumuslike muutuste tekkimiseks.

Kui vaadelda Viikmaa artiklis nimetatud inimese neoteeniale osutavaid feneetilisi tunnuseid, siis ht neist karvkatte nrka arengut vi puudumist on seletatud mitmeti. Kige kmulisem neist seletustest on Desmond Morrise esitatu tema Alasti ahvis. Morris seostab inimese alastust tema seksuaalsusega. Inimene olevat kige seksikam ahv, kelle, eriti emaslooma alatine valmisolek suguaktiks aitab siduda isa(s)looma ja niiviisi kindlustada jrglastele parem hooldus.

Inimese seksuaalsuse ja laiemalt armuelu seost abituna sndiva lapse hooldusvajadustega on tunnistanud ka hilisemad ksitlused [1, 2]. Ent selle krval on karvkatte kadumist inimesel seletatud ka sellega, et erinevalt teistest primaatidest on hominiidid vi vhemalt inimese lhemad esivanemad olnud pevase eluviisiga, veetnud palju aega avamaastikul kuumas pikesepaistes ning pidanud kttide ja/vi ktitavatena jooksma pikki maid. Sellistes tingimustes soosis valik kahtlemata hredama karvkattega (mis soodustab kiirel liikumisel tekkiva soojuse kiirgamist kehast) ja rohkem pstiasendis viibivaid indiviide (pike soojendas viksemat osa kehapinnast, ainult plage, mida inimestel vhemalt noores plves kaitsevad juuksed).

Eksisteerib ka teooria, mis seletab hominisatsiooni inimese veelise eluviisiga, nn. aquatic apei teooria, millest annab kige vrskema levaate Denis Montgomery [5] . Ple selle, et inimene on suureprane jooksja, on ta ka suureprane ujuja, sarnanedes niiviisi muude suuremate imetajatega, kes veedavad oma elu vees, ja on ehk just seetttu kehakarvadest ilma jnud nagu lamantiinid.

Ent pole hd ilma halvata. Igale Eestis ja veel enam kaugemal phjas, niteks Siberis, suvel viibinud inimesele on selge, et katmata kehaga on siin inimesel vimatu looduses viibida. Ttutest putukatest pole puudust ka Ida-Aafrikas, kust me oleme prit. Imetajad leiavad kaitset nii talvise klma kui suviste parmude ja krbeste vastu karvadest vi paksust nahast, nagu elevandid ja ninasarvikud.

Karvkatte kaotanud inimene pidi end tiivuliste vereimejate vastu kaitsma kuidagi teisiti. Selleks on mitu vimalust. Inimene vib varjata oma alasti keha mingi nahkadest, rohust, lehtedest valmistatud hlstiga vi katta selle kaitsva kihiga, niteks poriga, rasvaga vi nende mlema seguga. Alasti ahvi vajadusele ja vimalustele on juhtinud oma raamatus thelepanu Denis Montgomery. Pori rolli vis kultuuri edenedes tita mingi smboolsema thendusega aine, niteks vrvimuld. ks vimalus seletada meie lhemate ja kaugemate eellaste matustest leitud ookri thendust on ehk melda sellele kui osaliselt keha parmude-krbeste eest kaitsvast kihist.

Alasti inimene vis end vereimejate vastu kaitsta ka pagedes vette vi vee rde, niteks mereranda, kus on tuulisem ja putukavabam seda teevad mned teised loomad, kas vi phjapdrad. Nii visid meie esivanemad testi elada mere res ja palju vees viibida, mis aitas neil hankida toitu (kalu, limuseid jm.), ent kaitses ka lendavate parasiitide eest. Nii vis karvkatte kadumine olla inimese mere rde siirdumise phjusi, ent kalduvus vees viibida vis seda omakorda soodustada.

Kes on pidanud suvel jlgima-valvama suplevaid lapsi, ei kahtle vist eriti selles, et suplemises ja rannaelus on midagi sgavalt inimlikku, midagi meie muistsetelt eellastelt pritut. Tuulele avatud sooja mere rand on ks meie rgseid kodukeskkondi ja kui meil on vimalus, prdume sinna mneks pevaks vi ndalaks tagasi, sites puhkama Kanaari saartele, Egiptusesse vi kuskile mujale, kus seda keskkonda meile pakutakse.


Kui sdikute vastu ei ole abi veest ega tuulest, vib inimene seda leida ka tulest, igemini suitsust. Nii suitsevad niteks hantide majade ees suveajal plekktopsid kbidega: sedasi ei pse ssed ja parmud uksest sisse. Vib ksida, kas ei kasutanud tuld sdikute peletamiseks ka meie kauged esivanemad Aafrikas ja mujal. Ning sedagi, kas ei leidnud nad putukate peletamiseks mingeid repellente, niteks tugevalhnalisi eeterlikke lisid sisaldavaid taimi, millega tnapevalgi mnel pool looduslikke trjeaineid eelistavad inimesed end hruvad.

Inimese neoteeniliste tunnuste hulgas on mainitud tema lamedat ngu ja nokoljuga vrreldes suurt ajukoljut, miska inimene sarnaneb vastsndinud primaatidega, niteks impansibeebiga. Inimlapse lapselik ngu ei saa jtta meenutamata Konrad Lorenzi loodud terminit Kindchengestalt, mis thistab paljudele loomade poegadele iseloomulikku lamedat nokuju, tillukest nina ja mnd muud tunnust, mille ngemine virgutab loomades ka le oma liigi piiride ulatuvat hoolitsusinstinkti.

Selline instinkt pole vras ka inimesele, mida nitab inimeste kiindumus niteks kassidesse ja mnesse muusse looma, kelle kohta tavatsetakse elda vike ja armas. Inimlapsed ja loomalapsed ratavad paljudes heldimust, tahtmist vikest armast ja abitut olevust hellitada. Teiselt poolt thendab see ka, et meil on raskem teha sellisele olevusele liiga, teda tappa vi rnnata. Tiskasvanud karu vi hlge tapmine snnitab palju vhem proteste kui karupoja vi hlgepoja tapmine: nii on Kindchengestalt ka stiimul, mis surub meis alla agressiivsed vaistud lastes ei ne me rivaale.

Kas ei vi inimese neoteeniline lapsengu esile kutsuda analoogseid reageeringuid ka suurtes loomades, niteks suurtes kiskjates, kellele inimene vis olla nii vistleja, vaenlane kui saakloom? Kas ei vinud inimese lapsik vlimus suruda kiskjas alla kiskjarefleksid, mida Homo kasvu loom temas muidu oleks vallandanud? Kui inimene, nagu nd arvatakse, hankis olulisel mral toitu suurte kiskjate saagist ja selle jnustest, vis inimese ja niteks lvide, karude ja teiste vahel tekkida mingi kommensaalne suhe, mis kahandas vhemalt tugevama poole (tookord suurte kiskjate) kalduvust nha temas vaid lisa oma toidulauale? Kas ei ole inimese vahel sna juliselt avalduv smpaatia teiste loomade vastu jnuk sellest omaaegsest kommensaalsusest, meie ja muude loomade vahelisest kauaaegsest modus vivendist, kus agressiooni ja hirmu oli vhem, kui oleme harjunud arvama?

Tnapeval nib meile raske hendada inimese jahimehekalduvusi tema kiindumusega armsatesse karvastesse ja vahel isegi karvatutesse loomadesse(vaalad)? Ei ole ka kige hlpsam mista ja tlgendada inimeste pliseid pdeid leida enda ja muude loomade vahel erilisi tihedaid sidemeid, isegi sugulust, nagu tendavad totemismiks nimetatud uskumused. Kui inimene on mingeid aegu elanud mnede teiste loomadega kommensaalsetes suhetes, ei mju need erisugused suhtumised teistesse loomadesse nii vasturkivalt ja irratsionaalselt, kui meile praegu nib.


1. Ridley Matt, 1995. The Red Queen, Sex and the Evolution of Human Nature. Penguin Books, London e. a.

2. Tallis, Frank 2005. Love Sick. Arrow Books, London.

3. Mithen, Steven 2006. The Singing Neanderthals, The Origins of Music, Language, Mind, and Body. Phoenix Books.

4. Viikmaa, Mart 2005. Inimese evolutsiooni mistatusi: neoteenia. Eesti Loodus 56 (3): 1418.

5. Montgomery, Denis. Seashore Man and African Eve, A Search for the Origins and Evolution of Humankind in Africa. Uuendatud variant Internetis: http://www.sondela.co.uk/Aqua/aquaindex.htm



Jaan Kaplinski
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012