Eesti Looduse fotov�istlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/2
Mnnisinelane

Mnnisinelast viks igustatult pidada mrksa telisemaks looduse eremiidiks, kui seda on Eesti Looduse mulluses novembrinumbris tutvustatud putukas ametliku nimetusega eremiitprnikas.

Relikte ammusel klmemal kliimaperioodil siin elanud liike leidub mardikate hulgas vhe. Just niisugune rgmetsa relikt on aga mnnisinelane (Boros schneideri), mardikasugukonna Boridae ainus liik nii Euroopas kui ka Euraasias. Ja kuigi maailmas lisandub perekonda veel teinegi liik, B. unicolor Phja-Ameerikas, ei mjuta see palju ksildase staatust.

Abiks ratundmisele. Mnnisinelane on keskmist mtu 1015 mm pikkune mardikas. Tema kitsas-piklik keha on leni likivalt tume- vi mustjaspruun. Tal on iseloomulikult suur pea ning sellest pisut pikem mardunud eesselg. Viimasel hakkavad silma hsti eristuv lame keskngu ning kaks vhem mrgatavat klglohukest. Kattetiibade mblus on keskosast tagapool vaostunud, muus osas aga kattetiivad viirgudeta ja siledad. Pea ja eesselg on jmeda, kattetiivad aga peene ja hreda punkteeringuga. Oluline erisus kujult ja vrvuselt sarnastest liikidest: mnnisinelasel pole karvastut. Mardikaliste seas meenutab ta osalt sel phjusel, kuid samas ka morfoloogiliselt ssiklasi (Tenebrionidae), kelle hulka on teda varem ka arvatud. Sellest tulenevalt on eesti keeles kibel ka liigi teine, hilisem nimevariant ebassik.


Miks ikkagi mnnisinelane? Liiginimetuse mnnisinelane ristiisaks oli selle kirjutise autor [12]. See on tuletatud liigi peamisest elupaigast ja toitumisbioloogiast, tpsemalt selle mardika olulisimast haudepuust (mnd) ning vastsete meelistoidust sinetusseentest. Soomlased muide andsid knealusele putukale nimeks lahokapo kduneiu. Kummaline nimi! Seost eluviisi vi vlimusega ei tasu justkui otsida. Aga kas peakski?


Elupaik. Phjamaades Euroopas leidub seda mardikat ennekike seal elab mnnisinelane peamiselt plistes, vanades mnnikutes surnud jalalseisvate mndide korba all. Tema plises elupaigas vib teda kllalt tihti leida ka peenematelt puudelt ja lamatvedelt, kuid sna lhikest aega prast puu surma (hiljemalt puukoore varisemiseni). Soomes on leitud, et putukas asustab meelsasti ka plenud mnde [6].

Niisiis areneb liik eelistavalt mnnil, kuid Eestis olen mardikat leidnud peale mnni kahel korral ka puisniidu surnud tammedelt ning korra kaselt [11, 12]. Niisamuti, tammelt ja kaselt, on seda liiki hiljuti kogutud Ltistki [13, 14]. See kinnitab varasemaid kirjandusandmeid, kus mrgitakse sobivate haudepuudena neidsamu lehtpuid. Siiski paistab, et lehtpuid asustab mnnisinelane eesktt lunapoolsetel aladel: Eestist phja pool Soomes ja Karjalas, kus teda enim nhtud , elab ta ksnes mndidel. Huvitavad on siinjuures liigi leiuteated Venemaalt: peale mnni kui sealsegi thtsaima haudepuu on mardikat mrgatud ka tammel, prnal, kasel, lepal, pajul ning haaval [8].


Eluviis. Peamises elupaigas aastasadu kestnud mnnikus asustab mardikas tavaliselt neid mnde, mis on nakatunud puidu sinetusseentega, ja tundub, et neil seentel on putuka bioloogias oluline osa. Tepoolest, mnnisinelase vastsed peituvad tavaliselt kohtades, kus koorealuse mnnipuidu pealispind on sinetusseente toimel vrvunud mustaks [6]. Laborikatsed Rootsis testasid, et vastsed toituvad sinetusseenest Ophiostoma pini [7]. Vastne toituvat ka seenest Aureobasidium [1].

Sinetusseened pole siiski mitte ainus toidulaud vastseile, kes on eluks puukorba all omandanud vga lapiku keha. Siia kuuluvad veel kdunev seenetanud puit ning puukoor, sekka mne teise putuka nii elusad kui ka surnud vastsed. Seega on eluviisi poolest tegemist ka fakultatiivselt rvtoidulise putukaga, ent sltuvuses paistab ta olevat ikkagi kindlatest (sinetus)seentest, kes arenevad surnud puu niiskel koorealusel puidupinnal.

Mnnisinelase vastseiga kestab kaks aastat. Teise arenguaasta hilissuvel vi sgisel nad puukorba pragudes nukkuvad, samas kooruvad mne aja prast noormardikad. Seejrel valmikud talvituvad ja kevadel paljunevad [5, 6, 8]. Kllap siin peitub phjus, miks mardika vastseid nhakse videtavalt sagedamini kui valmikuid. Nimelt leitakse valmikuid peamiselt kevaditi aprillis, mais vi juunis. Suvehakuks, prast paljunemist, nad ilmselt surevad ning seeprast polegi neid suvel vimalik leida. Mnnisinelase valmikut ra tunda on priski lihtne, vastse eristamine nuab aga teatud kogemust.


Levik ja arvukus. Mnnisinelane kui tpiline taigaliik on levinud Vaikse ookeani rannikult kontinentaalse Lne-Euroopani [7]. Ndseks on selle rgmetsa reliktiks peetava mardika arvukus kikjal tunduvalt vhenenud, paljudest senistest leiupaikadest on ta juba kadunud. Kesk-Euroopas elab mnnisinelane ldse veel vaid paaris kohas, niteks Poolas Biaowiea laanes [5] ning Slovakkias [2, 7].

Phja-Euroopa metsades on see mardikas sagedam, kuid ka sealsetes vanemates leiupaikades on ta taandumas vi kadunud (vt. Euroopa levikukaarti). Rootsis niteks on teada mitmeid vanu leiupaiku, kuid viimasel aastakmnel on seal liiki theldatud vaid Gotska Sandni saarel [3, 6]. Enim mardika praegusi leiukohti paikneb Soomes, eriti Soome idapiiril. Haruldase ja kohati leiduva liigina teatakse mnnisinelast veel Venemaal (sealhulgas Karjalas), Eestis, Ltis ja Leedus. Tpset leiukohta ning -aega teadmata on seda liiki kirjanduses mrgitud veel Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Ukrainas. Suure tenosusega on mnnisinelane enamikus neis riikides juba hvinud.

Eestis leiti mnnisinelane esimest korda 1965. aastal Kivinmmelt Kirde-Eestis. Seejrel, 1997. aastal, avastati putukas Luna-Eestis Koikkla lhedalt surnud kasetvelt ja sellest mned kilomeetrid eemal Koiva puisniidult vana jalalseisva surnud tamme korba vahelt. Taas Ida-Virumaalt, seekord Rannapungerjalt ja Muraka looduskaitseala servalt, koguti mardikat 1999. aastal [11, 12]. Hiljem on rmu valmistanud mnnisinelase leid sootuks uuest piirkonnast: Emaje-Suursoo looduskaitsealalt helt rabasaare mnnilt (2005). Samuti mullusuvine taasleid Koiva puisniidult, kuid juba uuest kohast.

htekokku on Eestis teada seitse mnnisinelase leiupaika viiest UTM 10 10 km kaardiruudust (vt. kaarti). Thelepanuvrne on see, et Eestis elab see mardikas kahes elupaigatbis: Peipsi-rsetel ja Alutaguse plistel mnnialadel eranditult jalalseisvatel surnud mndidel, ning Koiva jgikonnas jmedatel surnud tammedel ja kaskedel. Ainuksi viimati nimetatud elupaigatbist prinevad hiljutised leiud ka Ltist.

Ltis leiti mnnisinelasi aastail 20022004 hel kaitsealusel puiskarjamaal tammedelt ning teisal raielangilt mahavarisenud ja tugevasti mdanenud kasetve koore alt [13, 14]. Enne seda on Ltis liiki mrgitud vaid Kuramaal, kuid enam kui 125 aasta eest [10].


Ohud ja kaitse. Peamine ohutegur on sanitaar- ja lageraie mnnisinelase elupaigas, ennekike plistes ja vanades mnnikutes. ldisemalt eldes peitub oht metsade ekstensiivse majandamise asendumises intensiivsega, sest tavalisse majandusmetsa eksib see liik vaid erandjuhul. Just seetttu on mardika populatsioonid mrgatavalt taandunud nii Rootsis kui ka Soomes ning peaaegu hvinud Kesk-Euroopas. Puisniidu tammedel elupaiga leidnud mardikat ei soosi aga nende biotoopide vhesus ja jtkuv kahanemine. ksikutel juhtudel vib seda mardikat ohustada vanade (surnud) kaskede krvaldamine.

Eestis on mnnisinelane II kaitsekategooria liik. Kaks siinset leiupaika, mis jid vljapoole kaitsealasid, veti 2005. aastal arvele psielupaigana ning kehtestati vastavad kaitse-eeskirjad. Paraku pole see vltinud peaaegu iga-aastast kaskede raiet hes neist, Koikkla vanal kasealleel: mitu jmedat kaske langetati seal ka mdunud aastal. Teises psielupaigas Kauksi mnnikus on mardika haudepuid sstetud: seal tohib surnud mnde maha vtta vaid juhul, kui nende koor on tielikult varisenud. Sama juhist viks jrgida mujalgi mnnisinelase (psi)elupaikades: nnda hoiaksime haruldast mardikat hvingu eest.

Hoolimata sellest, et Eestis ja Ltis on mnnisinelane andnud elumrki just viimasel kmnel aastal, pole veel phjust vga rmustada. Sest kigis Euroopa riikides (Eesti, Lti, Leedu ning Vene Karjala kaasa arvatud) on see mardikaliik juba praegu viimse pelgupaiga leidnud ksnes looduskaitsealadel, mnel prandkooslusena kaitstaval puisniidul (-karjamaal) vi ksikul mere- ja soosaarel. Just nagu reliktile kohane?


1.

Boros schneideri a beetle living under a dead pines bark. http://www.outdoors.fi/


2.

European Nature Information System. Boros schneideri. http://eunis.eea.europa.eu/


3.

Grdenfors, Ulf (ed.) 2000. Rdlistade arter i Sverige 2000. The 2000 Red List of Swedish Species. ArtDatabanken, SLU, Uppsala.


4.

Kaszab, Zoltan 1969. Familie: Boridae. Die Kfer Mitteleuropas. 8. Goecke & Evers, Krefeld.


5.

Kubisz, Daniel 2004. Boros schneideri (Panzer, 1796). Gowaciski, Zbigniew; Nowacki, Janusz (eds.). Polish Red Data Book of Animals. Invertebrates. Instytut Ochrony Przyrody PAN, Akademia Rolnicza im. A. Cieszkowskiego, Krakw-Pozna: 139140.


6.

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkrangattomat elimet. Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Suomen ympristkeskus, Helsinki: 122149.


7.

Muona, Jyrki et al. 1998. Boros shneideri. Kotiranta, Heikki et al. (eds). Red data book of East Fennoscandia. Ministry of the Environmet, Finnish Environmet Institute & Botanical Museum, Finnish Museum of Natural History, Helsinki: 327328.


8.

Никитский, Н. Б. и др. 1996. Жесткокрылые-ксилобионты, мицетобионты и пластинчатоусые Приокско-Террасного биосферного заповедника (с образом фауны этих групп Московской области). Сборник трудов зоологического музея МГУ 36: 1197.


9.

Pileckis, Simonas; Monseviius, Virgilijus 1997. Lietuvos fauna. Vabalai. 2. Mokslo ir enciklopedij leidybos institutas, Vilnius.


10.

Seidlitz, Georg 1875. Fauna Baltica. Die Kfer (Coleoptera) der Ostseeprovinzen Russlands. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. 2, 5. Dorpat.


11.

Sda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. Metsanduslikud Uurimused 29: 109123.


12.

Sda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. Metsanduslikud Uurimused 38: 103114.


13.

Telnov, Dmitry et al. 2005. Contributions to the knowledge of Latvian Coleoptera. 4. Latvijas Entomologs 42: 1847.


14.

Vilks, Kristaps; Telnov, Dmitry 2003. Notes on recent findings of Boros schneideri (Panzer, 1795) (Coleoptera, Boridae) in Latvia. Latvijas Entomologs 40: 63.



ILMAR SDA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012