Eesti Looduse fotovõistlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2007/2
Aasta lind on luik

Tänavuse aasta linnuks on Eesti ornitoloogiaühing valinud luige. Kindlasti on selle valiku üks põhjusi vajadus tutvustada üldsusele meie kõiki kolme luigeliiki, mitte ainult kühmnokk-luike.

Võrdlemisi hästi tuntakse inimkaaslejat kühmnokk-luike (Cygnus olor), keda võib kohata peale loodusmaastike ka meie asulates ja linnades. Vähem tuntud on nn. kollanokalised luiged – laululuik (Cygnus cygnus) ning väikeluik (Cygnus columbianus bewickii).

Peale nende kolme luigeliigi nähakse Eestis harva ka mustluike (Cygnus atratus), kelle kodumaa on küll Austraalia, kuid ühtlasi on ta üsna populaarne lind Lääne-Euroopa linnutiikidel. Meil kohatavad mustluiged ongi sealt pärit. Kindlasti ei tohiks mustluike segi ajada meil peatuvate luikede noorlindudega, kelle sulestik on tumehall, ent teatud valgusoludes paistab see üsna tumeda või isegi mustana.

Kuigi kühmnokk-luik kinnitas Eestis kanda üsna hiljuti, on ta inimkaaslejana kindlasti enim tuntud luigeliik ning selle liigi määramine ei tohiks kellelegi raskusi valmistada. Kühmnokk-luik on Eesti suurim lind, kelle kaal võib ulatuda 12 kilogrammini. Olulise tunnusena tuleb kindlasti märkida musta kühmuga punast nokka, mille järgi ongi liik nime saanud. Musta kühmu suuruse järgi saab visuaalselt eristada isalindu emalinnust. Nimelt esimesel on kühm oluliselt suurem. Kühmnokk-luige kael on ujudes kõverdunud ja pesitsusajal hoiavad vanalinnud tihti tiibu kohevil, mida teised luiged ei tee.

Erinevalt teistest tekitavad kühmnokk-luige tiivad lennul iseloomulikku vihinat, mis vaikse ilma korral kostab paari kilomeetri kaugusele. Lind ise suurt ei häälitse, üksnes ärritudes toob ta aeg-ajalt kuuldavale madalat norinat. Inglise keeles kutsutaksegi teda tummaks luigeks – Mute Swan.

Kühmnokk-luik introdutseeriti Euroopasse 16.–17. sajandil, kuid arvukus suurenes järsult siiski alles 20. sajandi esimesel poolel. Nüüdisajal on liik levinud peaaegu kõikjal Euroopas, välja arvatud Hispaania, Itaalia ja Balkanimaad (#, 9), ning laiendab pidevalt oma leviala põhja poole, ulatudes oma pesitsusareaaliga juba Petšora jõe deltani.

Liik on viimasel ajal introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ning Uus-Meremaale, kus ta tekitab üha enam probleeme kohalike luigeliikidega konkureerides. Peale Loode- ja Kesk-Euroopa populatsiooni, mille arvukuse uus hinnang on 250 000 isendit, on Euroopas eraldatud veel kuus asurkonda: Suurbritannia (31 700 isendit), Iirimaa (10 000), Musta mere (45 000), Kaspia (250 000), Kesk-Aasia (kuni 25 000) ning Ida-Aasia populatsioon (1000–3000) [13].


Kühmnokk-luik asus Eestis pesitsema 1908. aastal [12]. Alles pärast 20-aastast vahet tõestati taas kahe paari pesitsus Lõuna-Saaremaa rannikujärvedel [6]. 1960. aastatel asusid need kaunid linnud pesitsema Lääne-Eesti rannikule ja 1973 Soome lahele [5]. Seejärel on kühmnokk-luikede arvukus üha suurenenud, ulatudes 1960ndatel 25 paarini [10], 1970ndatel 275 paarini [11], 1980ndatel 550 paarini ning sajandivahetusel kuni 3000 paarini [2].

Praegusel ajal on arvukus tõenäoliselt veelgi suurenenud, kuna liik on hoogsalt levinud ka sisemaa järvedele. Nii näiteks pesitses 2005. aastal Peipsi ja Pihkva järvel, eriti Velikaja jõe deltas, hinnanguliselt kuni 50 paari kühmnokk-luike. Kindlasti toob kühmnokk-luige pesitsemisse selgust käimasolev Eesti ornitoloogiaühingu linnuatlase projekt (http://www.eoy.ee/atlas/).

Pesakohana eelistavad need linnud rannikuäärset roostikku ja kaugemaid saari ning laide. Üha enam pesitsetakse kolooniatena, kus paaride arv võib ulatuda sajani (#). Pesitsema asub kühmnokk-luik aprillis, muneb 5–8 sinakashalli muna. Pesitsusajal on ta tihti väga agressiivne, eriti isaslinnud.

Rändliigina on kühmnokk-luik Eestis üsna arvukas; rändel eelistatakse peatuda väiksemate salkadena. Kevadränne algab märtsi alguses ning kestab aprilli esimese pooleni [5]. Rändepeatuspaikadeks valib kühmnokk enamasti madalaveelised lahed Lääne-Eesti rannikul. Vähesel määral kohtab teda ka sisemaa järvedel. Kuna tegemist on arvuka liigiga, kelle Loode- ja Kesk-Euroopa populatsiooni suuruseks on hinnatud 250 000 paari [13], ei ole meie kevadistel rändepeatuskohtadel rahvusvahelist tähtsust, sest siia ei kogune üle 1% populatsioonist. Kuid Eestis etendab see liik kahtlemata olulist osa, kuna neid luiki kohtab meie rannikul arvukalt (# 1).

Kühmnokk-luige sügisränne algab oktoobris ja lõpeb detsembris, kui veekogud jäätuvad. Nagu kevadelgi, koonduvad need luiged sügisel Lääne-Eesti rannikule, ehkki väiksemal arvul. Mida aeg edasi, seda suurem tähtsus rändepeatuspaigana on Peipsi järvel, kuhu koonduvad ka ida poolt tulijad (# 2).

Olenevalt talve karmusest võib meie rannikuvetes talvituda arvestatav hulk kühmnokk-luiki, kelle maksimumarv võib küündida kuni 12 000 isendini nagu 1993. aastal [3]. Meie kühmnokkade talvitusalad asuvad põhiliselt Läänemere lõunaosas; Rootsis, Taanis, Poolas ja Saksamaal, ent ka Madalmaades ning Suurbritannias. Eestis talvitub kühmnokk-luik enamasti suuremal arvul Saaremaal ning Soome lahe rannikul. Tähtsaim kühmnokk-luige talvitusala asub Loode-Saaremaal Küdema lahes, kus luikede arv võib ulatuda üle 2500 isendi, mis täidab ühtlasi rahvusvahelise kriteeriumi (# 3).

Võib julgelt väita, et kühmnoka puhul on meil tegemist ühe probleemliigiga. Soojad talved meelitavad siia jääma üha suuremal hulgal luiki, kes ilma külmenedes jäävad jäävangi ja see võib lõppeda nende hukuga.


Laululuik on üks Eesti suursugusemaid linde. Sageli aetakse teda segi võrdlemisi sarnase liigi – väikeluigega. Laululuige tunneb ära kogukama kere, pikema kaela ning kollasema noka järgi. Kogenud kõrv eristab laululuike ka hääle järgi. Nimelt on laululuige hääl väikeluige omast tunduvalt tugevam ning kõlavam.

Euroopas on laululuik pesitsejana levinud Skandinaavias ning Põhja-Euroopas (59 000 isendit) ja Islandil (20 000) (#, 9). Peale nende on eraldatud veel Musta mere ja Lääne-Siberi (17 000), Kaspia ja Kesk-Aasia (20 000) ning Ida-Aasia populatsioon (60 000 isendit) [13].

Kirde-Euroopa populatsiooni suurenemise põhjuseks peetakse Teise maailmasõja järgset edukat liigikaitset, mis võimaldas kunagisel jahilinnul levida subarktilisest kliimavöötmest parasvöötmesse. Koos liigi levikuga lõunasse kaasnes ka märkimisväärne arvukuse kasv, mille põhjuseks on parasvöötme veekogude suurem produktiivsus ja sellest johtuv edukam järglaskonna taastootmine. Uuringud Soomes (1995–96) näitasid, et kui boreaalse vöötme pesitsusaladel lennuvõimestub iga edukalt pesitseva paari kohta neli poega, siis põhjaaladel on sama näitaja keskmiselt vaid 2,6 [4].

Esimene laululuige pesitsemine registreeriti Eestis 1979. aastal Lavasaare järvel. Edaspidi on laululuige arvukus pidevalt suurenenud. Praegusajal on liik levinud Põhja-Pärnumaal, Hiiumaal ja Saaremaal, Põhja-Järvamaal ning väiksemal arvul Alutagusel ja Kagu-Eesti järvedel. Kui kümme aastat tagasi hinnati lauluige arvukuseks 5 paari [5], siis 2003. aasta hinnangul pesitses Eestis juba 40–60 paari laululuiki [2]. Nüüdseks on see arv kindlasti suurenenud: võime julgelt rääkida vähemalt sajast pesitsevast paarist.

Inimpelgliku liigina asustab laululuik eelkõige loodusmaastikke, eelistades pesapaigana rabajärvi ning vanu turbakarjääre (43% pesitsusjuhtudest), rohketoitelisi taimestikurikkaid ja varjulisi sisemaa järvi (31%) ja rannikuveekogusid (26%) [8]. Juba praegu on teada veekogusid, kus pesitsevad korraga kühmnokk-luik ja laulululuik. Kuna mõlema liigi asurkonnad on jõudsalt kosumas, tuleb nende omavahelisi suhteid veel uurida.


Laululuik on võrreldes väikeluigega rändel varajasem ning vähearvukam läbirändaja. Tõenäoliselt kasutab Eesti märgalasid rändepeatuskohtadena meilt kirdes pesitsev populatsioon, mitte niivõrd Soome oma, kelle rändetee kulgeb läbi Skandinaavia. Kevadrändel on see liik arvukam kui sügisel. Hinnanguliselt võib Eestist läbi rännata kuni 20 000 laululuike.

Kevadrändel on laululuik varajasem kui väikeluik, alustades rännet juba veebruari lõpus. Ränne kulmineerub aprillis ning lõpeb mai esimesel poolel. Kevadrändeaegsed suuremad peatuskohad asuvad Matsalu ja Haapsalu lahel, Väikesel Väinal ja Pärnu lahes ning kattuvad suuresti väikeluige rändepeatuskohtadega (# 4).

Sügisränne algab juba detsembri lõpus ja vältab pikalt, kuni veekogude jäätumiseni. Sügisel hoiduvad laululuiged väiksematesse salkadesse; olulisim peatuspaik on sel ajal Peipsi järv (# 5). Laululuige sügiseseks arvukuseks võib olenevalt aastast hinnata 5000–10 000 isendit.

Laululuige talvitusalad asuvad Läänemerel, Põhjamere rannikul ja Taani, Saksamaa, Hollandi ning Suurbritannia põldudel ja poldritel. Eestis on laululuik regulaarne talvituja, peamiselt küll Lääne-Saaremaal ja Põhja-Eestis. Sõltuvalt talve karmusest ning jääoludest kõigub talvituvate lindude arv oluliselt. Nii võib pehmematel talvedel meie vetes talvituda kuni tuhat laululuike, karmidel seevastu ei ulatu see arv üle paarisaja.

Laululuik kuulub Eestis teise kategooria kaitsealuste liikide hulka: nende lindude jaht on keelatud ja pesitsuspaiku ei tohi muuta ega hävitada.


Väikeluike võib tunduda raske eristada tema suuremast suguvennast laululuigest. Lähemalt uurides märkame, et tegemist on mõnevõrra väiksema linnuga kui laululuik, ning kogu väikeluige üldhaabitus meenutab pigem hane kui luike. Kollane värv nokal ei anna niivõrd palju tooni kui laululuigel, mistõttu eemalt paistab nokk mustana. Nagu laululuigel, on ka väikeluigel noka muster individuaalne ja kordumatu – igal väikeluigel on oma nägu. Vastandina laululuige kõlavale pasundamisele on väikeluige hääl pigem klugisev ja haukuv.

Eestis kohatavad väikeluiged kuuluvad alamliiki bewickii, kes on pesitsejana levinud Uuralist lääne pool tundraaladel kuni Valge mereni (#, 9). Väikeluigel on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu. 1980. aastatel hinnati meil läbirändava populatsiooni suuruseks 16 000–17 000 isendit, 1990. aastatel suurenes arvukus 36 000 linnuni, ent sellel aastakümnel on taas märgatud olulist langust: viimane hinnang on 20 000 [13].

Väikeluiged on vastupidavad kaugrändurid. Nii näiteks lendas satelliitsaatja saanud väikeluik Kostja 2003 novembris Petšora jõe deltalt Peipsi järvele 46 tunniga (1650 km), tehes vaid põgusa vahepeatuse Valgel merel. Kuna Eesti asub Lääne-Palearktise rändeteel, siis koguneb kevadel ja sügisel siinsetesse madalatesse merelahtedesse, suurematele järvedele, jõeluhtadele ning liigniisketele kõlvikutele märkimisväärne osa tundrates pesitsevast väikeluige asurkonnast. Seetõttu on väikeluik arvukaim läbirändav luigeliik Eestis.

Maailmas on vähe kohti, kus rändel peatub nii suurel arvul väikeluiki. Eesti suurimate peatuskohtadega saavad võistelda vaid Petšora jõe delta (15 000 isendit), Lauwersmeer Hollandis (9000) ning Elbe jõe luhad Saksamaal (8000 isendit) [1]. Meie märgaladel asub kevadel 41 ning sügisel 28 rahvusvahelise tähtsusega rändepeatuspaika, kus lindude arv ulatub üle 1% asurkonnast, st. üle 200 isendi (# 6 ja 7).

Kevadränne algab aprilli algul ning lõpeb olenevalt aastast mai teisel poolel, mil kohtame väikeluikede rändekogumeid põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel, vähem Peipsi järvel. Suurimad kogumid on loendatud Audru poldril ja selle ümbruses 1996. aasta kevadel – 17 500 isendit. Toona hinnatigi väikeluige populatsiooni suuruseks maailmas ligi 17 000 isendit. Matsalu lahel peatus 1994. aastal 13 500 ning Pärnu lahel Lao-Liu rannikul 1998. aastal 10 000 isendit.

Kindlasti on selle peapõhjus rikkalik toidulaud, mis võimaldab end nuumata enne nn. rändehüpet arktilise tundrani.


Väikeluikede looduslik toit on põhiliselt kaelus-penikeele (Potamogeton perfoliatus) ning kamm-penikeele (P. pectinatus) suure energeetilise väärtusega sigipungad ja pehmemad risoomiosad. Ära ei põlata ka mändvetikaid (Chara). Kuna väikeluik ulatub toidu järele küünitama kuni 60 cm sügavuselt, oleneb toidu kättesaadavus suuresti veetasemest.

Loodusliku toidu nappusel võib luiki sageli näha ka märgadel ning liigniisketel viljapõldudel ja poldritel. Eestis kohati esimesi väikeluiki põldudel 1978. aastal Matsalu ümbruses. Tavapärane toit põldudel on teravili, eeskätt oras ja varisenud viljaterad. Selgelt eelistatakse otra, nisu ja kaera. Talvitusaladel Hollandis ja Saksamaal on seevastu populaarsemad suhkrupeet ning kartul.

Väikeluik saavutab hea rändekonditsiooni keskmiselt kolme nädalagaKevadel Eestis talletatud varurasvad määravad suuresti ära väikeluige asurkonna pesitsusedukuse ja populatsiooni seisundi. Ulatuslikud maakasutuse muutused ja märksa sagenenud lindude häirimine rannavetes on seadnud ohtu paljud luikede tavapärased peatuspaigad Eestis. Seetõttu võib lindude üldseisund halveneda ja asurkondade taastootmise võime väheneda.


Sügisränne algab väikeluigel oktoobri keskel ning vältab novembri keskpaigani. Vastandina kevadele mängib Peipsi järv sügisel tähtsat rolli väikeluige rändepeatuskohana. 28 rahvusvahelisest rändepeatuskohast asub Peipsi järvel üle poole. Eesti poolel asuvad olulisemad väikeluige rändepeatuskohad Lohusuust Piirissaareni ning Venemaa poolel Oudovast (Gdov) kuni Samblakülani (Samolva) (# 7).

Kuna madalaveeline osa luikede peatuskohtades, Peipsi rannikul on suhteliselt kitsas, siis toituvad luiged rannikule lähedal ja on seetõttu häirimise suhtes äärmiselt tundlikud. Kitsas rannikuäärne toitumisala minetab oma väärtuse luikede toitumisalana suurvee aastatel, mil luiki Peipsil peaaegu ei peatugi. Seepärast on luikede arvukus Peipsil aastati väga erinev. Väikeluige sügisrändes võib selgelt eristada kahte kõrgpunkti. Esimeses rändelaines liiguvad noored ning mittepesitsevad linnud, teises aga põhiliselt pesitsejad koos pesakondadega [7].

Väikeluige talvitusalad asuvad Hollandi, Suurbritannia, Iirimaa, Saksamaa ja Taani märgaladel, poldreil ning põllumajandusmaadel. Eestis on väikeluik mitteregulaarne ja vähearvukas talvituja, kelle hulk jääb 10–50 isendi vahele [2]. Arvestades 2006. aasta sooja sügist ja peaaegu olematut talve esimest poolt, võib talvituvate väikeluikede arv tänavu ulatuda kuni saja linnuni.


Lõpetuseks. Luige aastal pöörame suuremat tähelepanu nii kühmnokk-luige kui ka laululuige pesitsusele, täpsustamaks nende arvukust Eestis. Selleks kutsume teid saatma ornitoloogiaühingule oma vaatlusi luikede pesitsemise kohta. Üles tuleks märkida pesa täpne asukoht, biotoop ja poegade arv. Oodatud on ka teised luikedega seotud vaatlused. Vaatlused palume saata aadressil: Eesti ornitoloogiaühing, pk 227, Tartu 50002.



1. Beekman Jan H. et al. 1996. Landsat satellite images for detection of submerged macrophytes: In search of potential stop-over feeding sites for Bewick’s Swans (Cygnus columbianus bewickii) along their migratory route. – M. Birkan et al. (eds.). Proceedings of the Anatidae 2000 Conference, Strasbourg, France, 5–9 December 1994, Gibier Faune Sauvage, Game Wildl., 13: 421–450.

2. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine. Hirundo 2: 58–83.

3. Kuresoo, Andres et al. 1994. Midwinter waterfowl counts in Estonia, January 1993. IWRB Seaduck Research Group Bulletin 4: 11–15.

4. Laubek, Bjarke et al. 2001. Breeding success of Whooper Swans (Cygnus cygnus) at different lattitudes in Finland. Abstracts of 4th International Swan Symposium: 16.

5. Leibak, Eerik; Lilleleht, Vilju; Veromann, Heinrich (ed.). Kõik 1994. Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers. Estonian Academy Publishers, Tallinn.

6. Lepiksaar, Johannes; Zastrov, Mait 1963. Die Vögel Estlands.– Annales Societatis Tartuensis ad res naturae investigandes constitutae. Ser. Nova in exsiilio condita. Lund, 3: 1–168.

7. Luigujõe, Leho et al. 1996. Migration and staging of the Bewick’s Swan (Cygnus columbianus bewickii) in Estonia. – M. Birkan et al. (eds.). Proceedings of the Anatidae 2000 Conference, Strasbourg, France, 5-9 December 1994, Gibier Faune Sauvage, Game Wildl. 13: 451–461.

8. Luigujõe, Leho et al. 2002. Numbers and Distribution of Whooper Swans Breeding, Wintering and on Migration in Estonia, 1990–2000. Waterbirds 25, Special Publication 1: 61–66.

9. Mullarney, Killian et al. 1999. – The most complete field guide to the birds of Britain and Europe. Harper Collins Publishers.

10. Onno, Sven 1971. Veränderungen im Bestande de rin Estland brütenden Wasservögel und ihre Gründe. – Beitr. zur Vogelkunde 17: 339–348.

11. Renno, Olav; Paakspuu, Valdur 1987. The Mute Swan Cygnus olor in Estonia. – Ornis Fennica 64: 23.

12. Stoll, Ferdinand E. von, 1911. Ornitologie: Die biologische Station in Kihelkond auf Oesel – Arbeiten des Naturforscher-Vereins zu Riga. Neue Folge 13: 35–52.

13. Wetlands International, 2006. Waterbird Population Estimates – Fourth Edition. (Eds. Delaney, S,; Scott, D.).



Leho Luigujõe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet