Eesti Looduse fotovõistlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/2
Alutaguse soodes ja metsades

Ida-Virumaal Iisaku vallas kulgeb vahelduvas maastikus Kotka matkarada. Nime on rada saanud kohalikult vahtkonnalt, mida omakorda kutsuti Iisakust lääne pool, Muraka looduskaitseala lahustükil pesitsevate kotkaste järgi. Teekonnal näeb muu hulgas eri metsamajandustööde tagajärgi. Matkarada on seotud põnevate pärimuste ja rahvajuttudega.

Kaheksa kilomeetri pikkuse raja algus on Iisaku alevikus Illuka oosil Tärivere mäel. Oos on osa Illuka-Iisaku mandrijää servamoodustiste vööndist. Seljandik kõrgub 94 m üle merepinna, olles Ida-Virumaa kõrgeim looduslik punkt. Ligi kahe kilomeetri pikkune ja 700 meetri laiune lauge lääne- ja järsu idanõlvaga mägi on jalamilt 42 m kõrgune. Seljandik tekkis jääaja lõpus liustiku servale kogunenud sulavee setetest. Tärivere mäel asuvast 28 m kõrgusest vaatetornist avaneb vaade Alutaguse metsadele. Ilusa ilmaga võib näha Kuremäe kloostri peakiriku torne, Peipsi järve, Narva jõe ääres asuva Eesti SEJ korstnaid ja linnulennult ligi 45 km kaugusele jäävaid Kiviõli ja Kohtla-Järve poolkoksimägesid. Torni alla jääb põliste puudega kaitsealune parkmets, kus kulgevad jooksu- ja suusarajad.

Piki oosi tornist põhja ja lõuna poole jääb Iisaku alevik. Iisaku kirikuküla jõudis kroonikasse 1426. aastal (Isacke) ja sai nime ilmselt piiblist juutide ühe esiisa ja Kristuse eelkuju Iisaki auks. Iisaku kohta käib ka rahvajutt Iisaki-nimelisest mehest, kes varjanud end sõja ajal kuivas kaevus. Sõja lõppedes leidnud ta, et on piirkonda päris üksi alles jäänud. Püüdnud kinni hulkuva hobuse, siirdunud ta inimesi otsima ja leidnudki Sirtsi soost ühe vanatüdruku, kelle oma kodukanti elama toonud. Räägitakse, et kohalik rahvas ehk iisakulased ongi nende perekonna järeltulijad ...

Tornist paistab 1846. aastal Kirikumäele ehitatud pühakoda, mis sai praeguse ilme pärast 1894. aasta põlengut. Iisaku kalmistu on kui kohalik ajalooürik, jutustades siin elanud inimestest, kes andsid oma panuse Iisaku ja Eestimaa hüvanguks. Kabelist lääne pool paikneb kivirist kohalikule kooliõpetajale Robert Theodor Hansenile, kes kirjutas viisi tuntud laulule “Ema süda”. Kabelist itta jäävad perekond Peepude rõngasristid 17. sajandist. Nüüdisaja kuulsaim Peepude esindaja on näitleja Helend Peep.


Rada suundub kohe sohu. Rajale suunavad viidad asuvad Tartu–Jõhvi maanteel. Matkarajale pääseb Iisaku surnuaia kõrval asuvast parklast. Siin on ka infotahvel Kotka matkaraja kaardiga. Rada tähistavad sini-valged triibud puudel, infotahvlid, postid ja laudteed ning selle ehitas välja RMK puhkemajanduse osakond.

Laskudes mööda jalgrada seljandikult alla, võib teelt leida viinamäetigusid. Rada kulgeb läbi heinamaa kuni metsaservani. Siit edasi mööda laudteed üle Õpetaja soo, mis on saanud nime siin elanud kirikuõpetaja Rudolf von Hippuse talukoha järgi.

Õpetaja soos lodumetsas algav laudtee läbib liigniisket ala, kus kiiresti lagunevad taimejäänused moodustavad musta, huumusrohke loduturba kihi. Siin kasvab rohkelt leppa, aga ka kaske, mändi ja üksikuid kadakaid, angervaksa, kõrvenõgeseid ja kannikesi. Lodumetsale iseloomulikud märjad mättavahed on kuivendanud läbi metsa kulgev kraav. Mets läheb sujuvalt üle kergelt mätlikuks ja turbasamblaseks siirdesooks, kus kasvavad kõrvuti mändidega soo- ja vaevakased. Puude vahel kõrguv pilliroog annab tunnistust üsna viljakast pinnasest. Vesistes kohtades kasvavad ubalehed ja soopihlad. Mätastel on koha leidnud kuivemat kasvukohta eelistavad tupp-villpead, sookailud, kanarbikud ja Ida-Eesti soodele iseloomulikud hanevitsa puhmad. Siit-sealt leiab jõhvikaid ja kukemarju.

Laudtee lõpeb endise liivakarjääri servas. Siit veeti Iisaku ja Tudulinna vahelise tee täiteks liiva. Tee kulges läbi soiste alade ja oli varasematel aegadel kevadel ja sügisel peaaegu läbimatu. Tühjaks veetud kohale tekkis prügila, mis on nüüdseks juba ammu suletud ja kattub tasapisi taimestikuga. Rada möödub endise prügila tagant, mille soopoolses servas võib näha kasvamas mitmeid koduaedadest metsa sattunud taimi. Järgmisesse karjääri osasse rajati 1978. a. männikultuur ja veerandsajandi pärast tehti harvendusraie, mille käigus saeti maha välja kasvus alla jäänud puud ja parandati valgusolusid. Välja raiutud puud jäeti metsa alla kõdunema, et parandada liivase pinnase viljakust. Samal aastal puud ka laasiti, et tulevikus saada oksavaba, kvaliteetset puitu. Männi raiering on sada aastat, seega saab majandusmetsana kasvav männik raieküpseks alles 2078. aastal. 1996. aastal rajati ka järgmisele liivakarjääri alt vabanenud pinnale kahe-aastased männiseemikud.


Liivaseljandikud. Noorendikust välja tulles kulgeb rada piki karjääri, jõudes liivaseljandiku otsani. Siit edasi liiva enam ei kaevandatud. Liivasel pinnal on näha metsloomade, mõnikord ka hundi jälgi. Matkarada tõuseb üles seljandikule, kust avaneb vaade metsadele ja Iisaku kirikule. Edasi kulgeb tee piki liivaseljandikke, mille kõrgeim punkt on 58,7 m üle merepinna.

Liivaseljandikud tekkisid jääaja lõpus, kui Kirde-Eestit kattev jääpaisjärv hakkas maapinna kerke tagajärjel taanduma, jättes maha rohkesti väiksemaid järvi ja soostuvaid alasid. Taanduva Suur-Peipsi teele jäid vöönditena mööda Alutaguse lõunaserva kulgevad luiteahelikud. Läbi aegade on inimesed liikunud mööda kõrgeid liivaseid seljandikke, vältides liigniiskeid alasid, mida oli raske läbida. Samal põhimõttel on rajatud enamik Alutagusel kulgevaid maanteid.

Liivaseljandikel näeme valdavalt nõmme- ja palumetsi. Nõmmemetsa mändide all kasvavad peamiselt põdrasamblikud. Kuna maapinda katvad kuivad samblikud on väga õrnad ja purunevad kergesti, on mõistlik liikuda ainult mööda sissetallatud radu.

Liivaste seljandike vahele jäävad madalad ja soised alad, mille ületamiseks on ehitatud laudteed. Seljandike vahele, männinoorendiku serva on rajatud RMK matkaonn, kus kehtib igaüheõigus. Onni kõrval on lõkkekoht ja kuivkäimla. Nüüd on pool teekonda läbitud ja aeg jalgu puhata.

Edasi kulgeb rada läbi männikute ja väikeste raielankide, kus kasvavad erivanuselised puistud. Seljandiku lõppedes tuleb ületada kruusane Kotka-Roostoja tee. Siit algav Muraka looduskaitseala kavandatav lahustükk ulatub Rüütli soo parklani ehk matkaraja lõpuni välja.


Kuusikust jälle sohu. Suunav viit juhatab matkajad kõrgesse kuusikusse, kus asub Kõrtsi oja lõkkekoht ja kuivkäimla. Kuusik on männikute järel mõnus vaheldus. Teisel pool Kõrtsi kraavi kulgeb rada läbi madalsoo serva, kus kasvab kuuski, mände, sookaski ja leppi. Liikuv vesi rikastab turvast hapniku ja mineraalainetega ning seetõttu on madalsoos liigirikkus suurem kui soo teistes osades.

Madalsoo läheb kiiresti üle siirdesoometsaks ja algab laudtee. Pinnakattes muutuvad valitsevaks turbasamblad, pilliroog ja tarnad, kased ja männid. Laudteega kõrvuti jookseb 1960.–70. aastatel maaparanduse nime all rajatud kuivenduskraav. Praeguseks on soode kuivendamisest loobutud, sest enamasti ei anna kraavitamine soovitud majanduslikku tulemust.

Metsaservas avardub vaade Rüütli soole. Lage ala koos soosaartega meenutab esmapilgul rabamaastikku. Tegelikult jätkub siirdesoo, mille tunnuseks on soo eri arengujärkudest pärinevad taimed. Mättavahedes leiame endiselt madalsootaimi: mitmeid tarnu, pilliroogu, ubalehte, vesihernest ja soopihla. Vähestel mätastel, milleni ei ulatu pealevalguvad veed, on kasvukoha leidnud tüüpilised rabataimed: sookail, küüvits, kukemari, sinikas ja kanarbik.

Lagedal sool hargneva laudtee parempoolne haru suunab matkajaid soosaartele ja vasak piki laudteed jäänukjärve äärde. Mõlemad rajad saavad taas kokku soo servas poolsaarel asuva püstkoja juures.


Keera vasakule, jäänukjärve äärde. Kunagi oli siin paljude liivaste saartega suur järv. Soo on tekkinud tuhandeid aastaid tagasi järve kinnikasvamise tagajärjel; näha on selle viimane vabam veesilm. Jäänukjärve õõtsuvaid kaldaid ääristavad ubalehed ja kevadel peavad siin konnad pulmi. Laukaid ei ole sellesse soo osasse veel tekkinud. Soo happeline ja mõrkja maitsega vesi kõlbab juua, aga kuna vees on vähe mineraalaineid, ei kustuta see janu. Möödudes mudamülgastest, näeb järve kinnikasvamise eri etappe. Mülgaste servades kasvavad vesiherned, kes on putuktoidulised taimed nagu huulheinadki, kuid püüavad oma ohvreid veest.

Teekond jätkub väikesele mändide, sookailu-, kanarbiku- ja sinikapuhmastega soosaarele. Siin hakkab mineraalmaapinnas turbasammalde alla kaduma. Turbasammal kasvab kuni 1 cm aastas, mattes enda alla kõik ettejääva, sealhulgas kunagised kõrgemad pinnavormid. Saarel kasvavad männid toimivad niiskust õhku suunavate torudena. Kui raiuda saarelt maha kõik puud, kiireneks turbasammalde pealetung veelgi. Aastakümnete pärast meenutavad seda saarekest soopinnasest välja ulatuvad kõrged kuivanud männitüükad. Laudtee lõppeb püstkoja ja laagriplatsiga poolsaarel.


Või mine paremale, soosaartele. Hargnemiskohast paremale kulgev teeharu ühendab omavahel nelja soosaart. Soosaared on läbi aegade pakkunud inimestele pelgupaika sõdade ja nendega kaasnevate taudide eest.

Esimest saart kutsutakse “karjuste saareks”. Kohalikud talud kasutasid kevadel soid lehmade ja lammaste karjatamiskohana. Loomad sõid tarna, villpäid ja ubalehti. Saarele kogunenud ümbruskonna karjalapsed ehitasid endale tuule ja vihma eest varjuks väikese onni. Onni seinteks seoti pajuvitstega kokku saarelt korjatud kuivanud puulatte ja topiti pragude vahele sammalt. Katust tihendati mätastega. Praegune osmik on ehitatud kunagiste karjalaste mälestuste järgi; väike seltskond saab siin halva ilma korral peavarju.

Saarte vahele jäävad märjad tarna- ja pilliroorohked alad. Siin kasvavad huulheinad, rabakad ja ubalehed. Raja viimane saar kuulub sookollidele. Vanarahvas uskus, et soo mülgastes ja laugastes elavad soovaimud ehk -kollid, kes soos käimise ja käitumise reeglite vastu eksijad oma turbamudasesse kuningriiki vedasid. Kuid nad aitasid ka abivajajaid, jagades nendega oma aardeid: punaseid, kollaseid ja siniseid kalliskive, mida mätaste pealt noppida võis.

Ka üle soosaarte kulgev matkarajalõik lõpeb soo servas paikneval poolsaarel. Esimese maailmasõja ajal tulid poolsaarele Saksa sõdurid ja otsisid siit nende kasutuses olevatele kaartidele kantud teerada. Vana turbasammalde alla kadunud palktee oli kulgenud soosaarte vahel suunaga Roostojale ja sakslaste üritus siit oma vooriga läbi minna luhtus. Teine rahvajutt räägib, et Põhjasõja ajal olnud siin laagris Rootsi väeosa. Pealetungivate Vene vägede eest taganevad rüütlid taandunud sohu. Viimane oma kaaslaste taganemist katma jäänud rüütel muutunud aga kotkaks, kes asunud elama raba serva.


Rüütli soo vaatetorn. Poolsaarelt mööda liivast seljandikku kulgev rada juhatab rändajad vaatetorni juurde. Tornist avaneb vaade soole, mudamülgastega jäänukjärvele ja soosaartele.

Soos peatuvad oma rännuteel haneparved, siin pesitsevad tikutajad ja sookured. Mõnikord võib näha kalju- ja kalakotkast ning rabapistrikku. Varakevadel mängivad tedred külmunud soopinnal pulmamängu ja rebaste rajad viivad saarelt saarele.

Orhideedest kasvavad Rüütli soos kahkjaspunane sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp ja kuradikäpp.

Rahvajutu järgi ootab torni juurest edasi minnes rändajaid kullaauk, mille juures olnud Põhjasõja ajal Rootsi sõdurite kaev ja hobuste jootmise koht. Kui Vene väed peale tungisid, ei jõutud kogu vara endaga kaasa võtta ja nii maeti osa kraami kaevu juurde liivakünkasse. Varandusele ei saadudki enam järele tulla. Selle kaevanud välja üks kohalik külamees, kes lunastanud enese orjusest vabaks. Raha jätkunud ka Kesk-Eestisse maa ostmiseks ja vaba mehena talu loomiseks.

Mööda seljandikku edasi liikudes hakkavad silma vaigutustriipudega männid. Vaigu kogumine kuulus varem metsatööliste kohustuste hulka. Nad vigastasid puukoort, moodustades kalasabamustrilise soonestiku ja kinnitasid karride alla vaigu kogumiseks topsiku. Praegusajal seda enam ei tehta: tööstusele vajalik vaik eraldatakse keemilisel teel. Üldjuhul vaigutatud puudest enam kvaliteetset palki ei saanud ja lõigatud lauad kippusid kõveraks kuivama. Seetõttu lõigati peale vaigutuse lõppemist männid kiiresti maha või toodeti tüvedest raudteeliipreid. Vaiku kasutatakse peamiselt tõrva, tärpentini ja kampoli tootmiseks.

Nüüd tuleb läbida veel noorendik ja siis ongi matkaraja lõpp Rüütli soo parklas, mis asub Tartu–Jõhvi maanteest 4,5 km kaugusel Sälliku külas. Siit saab alguse ja ühtlasi lõpeb matkaraja lühem, 3,5 kilomeetri pikkune variant, mis kulgeb ringrajana Rüütli soos. Selle Kotka matkaraja osa võib läbida eraldi teekonnana.



Anne-Ly Feršel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet