Eesti Looduse fotov�istlus
2007/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/3
Poes rukola, maakeeli pld-vrkapsas

Ammu tuntud looduslikud maitsetaimed hakkavad jlle moodi minema. Teiste seas kasvatatakse, makse ja sakse kogu maailmas ha rohkem ka rukolat. Erand pole Eestigi: rukola nimetusega kirjatud taimepotte ja lehekimpe vib nha juba paljudes kaubanduskeskustes.

Tegelikult on rukola ajast aega tuntud maitsetaim, keda on loodusest korjatud ja nii toitude maitsestamiseks kui ka loodusravimina kasutatud juba aastatuhandeid. Selle taime iidset tuntust kinnitavad kaudselt antiikaja loodusteadlased Plinius, Columella, Theophrastus ja Discorides, kes on oma looduse- ja ravimiteostes muu hulgas maininud ka rukolat.

Just antiikbotaanikud vtsid esimesena tarvitusele ladinakeelse nimetuse Eruca, mis tlkes thendab teatud tpi kapsast. Alles tunduvalt hiljem, aastal 1768, anti taime tpne botaaniline liigikirjeldus ning kinnitati tema teaduslik kaheosaline ladinakeelne nimetus Eruca sativa. Termin sativa ehk klvatav viitab taime heaastasele elutsklile. Botaanika- ja aianduskirjandus annab ka ladinakeelseid snonme, nagu Eruca vesicaria vi Brassica eruca.

Eri keeltes tuntakse seda taime paljude nimetuste all: inglise keeles rocket ja arugula, prantsuspraselt roquette, itaalia keeles rucola, hollandi keeles raket, saksapraselt Rauke, trgi keeles roka, portugalipraselt eruca, hispaania keeles rucula jne. Meie phjanaabritel on see taim sinappikaali, meist idapool aga индaу. Rootslaste laual on rucolasallat, norralastel aga salatsennep.

Eestikeelsetest taimemrajatest leiame selle taime nimetuse all pld-vrkapsas. Ent kaubandusvrgus eelistatakse vraprast rukola vi isegi rucola. Ju siis ei peeta omakeelset nimetust piisavalt ahvatlevaks! Tsi, vrnimetusel on ka pluss: ostjal jb nii ra keeruline tlke- ja peamurdmist, sest enamikus meil levitatavates retseptides mainitakse koostisosana just rukolat, mitte pld-vrkapsast.


Metsistunult pool sajandit Eestiski. Rukola prineb Vahemere-rsetelt aladelt, ent on peamiselt inimeste vahendusel levinud Phja-Aafrikasse, Aasiasse ja Ameerikasse. Juhusliku tulnuktaimena kasvab pld-vrkapsas ka Eestis: esimest korda leiti 1957. aastal Valgast raudtee lhispiirkonnast. Eks raudteede, sadamate ja prgilate lhedusest enamik meie floorale vraid (siit ka seletus selle taime eestikeelsele perekonnanimetusele), seega tulnuktaimi avastataksegi.

Pld-vrkapsas kasvab looduses tavaliselt mnekmne sentimeetri pikkuseks, pottides eelistatakse lhivarrelisi sorte. Kgipoolel huvitutakse nii taime lehtedest kui ka lirikastest seemnetest. Viimaste lbimt knib paari millimeetrini ja nad valmivad lhikestes ktrades. Nagu kigil ristieliste sugukonna taimedel, on ka rukola ied sna lihtsa neljatise ehituse ja tagasihoidliku vlimusega: kahvatukollaseid kroonlehti ilmestavad peened violetsed jooned. Mnevrra mrgatavamad on nad isikutesse koondunult.


Peamiselt lehed. Kige rohkem tarvitatakse toiduks taime lehti. Need on mitmesugusel mral sulgjalt lhestunud ja veidi nahkjad, nagu kuivadest kasvupiirkondadest prit taimele kohane. Gurmaanid eelistavad nooremaid lehti, millel leherootsud pole veel selgelt vlja kujunenud. Selliseid saab koguda varre laosast. Rohkem vi vhem kibeka maitsega lehtedele annavad omalaadse lhna orgaanilised lenduvad vvlihendid. Olenevalt sellest, kas taime lhn inimestele meeldib vi mitte, kirjeldatakse seda kas eriliselt hrgu seguna maaphklite aroomist ning vrskete rediste ja sinepi lhnast vi siis vrreldakse lausa petrooleumilehaga. Kindlasti mngib nii vastandlikes iseloomustustes oma osa ka inimeste erisugune lhnataju.

Juba antiikajal kasutati rukola lehti nii selleks, et roogasid maitsestada, kui ka selleks, et nende maitsevigu varjata. Lehtede piprase, kibeka maitse tingivad nende smisel ja seedimisel tekkivad sinepilid. Viimased omakorda vabanevad ensmaatiliselt eri glkosiidsetest vormidest (tioglkosiidid). Seda maitsetaime sai otse loodusest korjata ka ammustel aegadel, mil klassikalised vrtsid rnka raha maksid.


Menukas eesktt Vahemere maade rahvuskkides. Ndisajal kasutatakse rukolat kige rohkem itaalia, prantsuse, hispaania ja kreeka kgis. Taime lehed sobivad mitmesugustesse taimesalatitesse, riisi- ja pastaroogadesse, munatoitude krvale, suppidesse, taimehautistesse, seeneroogadesse ning erisugustesse kastmetesse, sealhulgas isegi valikmajoneesidesse. Rukola lehtedega vib maitsestada ka kontsentreeritud piimavalkudest koosnevat toidupoolist, peamiselt kohupiima, toorjuustu ja juustu. Levinud on rukolaga maitseli ja -dikas: peenestatud-kuivatatud lehti poetatakse kas oliivilisse vi mikrobioloogiliselt saadud dikalahusesse.

Erkrohelised lehed klbavad ka toitude kaunistuseks, kuid sel juhul peab jlgima, et nende lhn ja tugev maitse ei hakkaks varjutama kaunistatava roa oma. Siinjuures tasub teada, et isegi lhiajaline lehtede kuumttlus nrgendab tunduvalt nende lhna ja maitset.

Salatitaimena on rukola sna lahja suutis: sajagrammine lehepunt annab vaid 2535 kilokalorit. Vhene energiahulk tuleneb nii lehtede veerikkusest kui ka tagasihoidlikust ssivesikute, valkude ja lipiidide sisaldusest. Samas on pld-vrkapsa lehtedes rohkelt kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumihendeid. Vesilahustuvatest vitamiinidest on philised B-rhma vitamiinid ja vitamiin C, nende rasvlahustuvatest kaaslastest vitamiinid A ja E. Mikroelementidest on rukolalehtedes arvestatavalt mangaani ja seleeni.


Tegus liandja ja loodusravim. Peale lehtede leiavad kasutust ka pld-vrkapsa seemned. Seemnetest pressitud li on erilise biokeemilise koostisega, sisaldades rohkesti eruukhapet. Suures koguses rukola lehtede jrjepideva stmise korral on eruukhape phjustanud paljudel katse- ja koduloomadel tervisehireid. Rafineeritud li kasutatakse parfmeerias, meditsiinis ja kulinaarias. Viimasel juhul hinnatakse eriti li omaduste psivust ka krgel temperatuuril kuumutamise korral. Seemnete kuivatatud pressimisjke saab tarvitada nagu sinepipulbrit. Vanasti lisati rukola seemneid toidulile, et anda sellele vrtsikam maitsevarjund. Seemneid on maitsestajana kasutatud veel eksootilistes sinepisegudes vi aedviljade marinaadides.

Rukola on ammustest aegadest tuntud ka loodusravis. Lenduvad orgaanilised vvlihendid annavad vrsketele taimelehtedele mikroorganisme hvitava toime. Samas vivad need hendid phjustada naharritust. Sissesdult soodustavad lehed seedenrede eritumist ja vee eemaldamist organismist.

Arvestades selle taime rohket vitamiin C sisaldust, on taimeekstraktidel ka mjusad antioksdantsed omadused vesikeskkonnas. Loomulikult on rukola soodne ja rikkalik askorbiinhappe allikas, eriti varakevadel.

Antiikajal usuti nii Kreekas kui ka Roomas, et rukolal on armuelu soodustav toime. Just seetttu sattus taim keskajal seoses askeetlike eluviiside levikuga plu alla. Kloostrielanikele oli selle pruukimine suisa keelatud.


Lihtne kasvatada ka potipllumehel. Et tegu on heaastase taimega, mille seemneid Eestiski makse, siis saab pld-vrkapsast meie oludes kasvatada nii toas lillepotis, katmikaladel kui ka avamaal. Seemned idanevad ruttu ja taim kasvab ige kiiresti: esimesi lehti saab npistada juba kolm-neli ndalat prast klvi. Mnel juhul kasutatakse toiduks ka pld-vrkapsa idandeid.

Kasvutingimuste suhtes on see taim sna vhenudlik: ta edeneb nii pikeselises kui ka poolvarjulises kohas. Vaid niiskusega ei tohi koonerdada ega liialdada. Mlemal juhul kajastub see lehtede lhna- ja maitseomadustes. Tubase potitaime eelis on seegi, et lehti saab vtta vajadust mda, pole mtet soetada tagavara. Vrskelt rukolalehed eriti kaua ei sili, seetttu tuleks suurema koguse korral need kas kuivatada vi panna sgavklma.

Avamaale soovitatakse rukolat klvata mitmes jrgus, et noori vrskeid lehti oleks pidevalt vtta. Kindlasti tasub koguda ka taime seemneid, mis annavad pneva maitsevarjundi mnelegi toidule.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012